Mandelkeha, kortisool ja ajus elav „merihobu“ ning pisut stressist ja suhetest...

Aastaajad on vahetumas, suvest on saamas sügis, ja hinges tunnen kerget seletamatut motoorset rahutust. See motoorne rahutus valdab mind iga kord, kui aastaajad vahetuvad. Selline tunne nagu oleksin millegi ootel. Kuigi õhus on veel tunda suvesooja, võib juba sõõrmetega õhku kopsu vedades aimu saada algavast sügisest. Aastaaegade vahetudes mõtlen pea alati, et nüüd on aeg muutusteks...

Enne kui alustan, tahaksin üht-teist veidi täpsustada, sest nendele, kes viitsisid eelmist lugu lugeda, jäi võib-olla mulje, et ma olen tõenduspõhise meditsiini vastane. Absoluutselt mitte! Doktor Adik Levin on öelnud, et tõenduspõhine meditsiin on 150. aastane. Kui võrrelda Hiina meditsiiniga, mis on 6000 aastat vana, siis polegi see teab, mis vanus. Hoolimata oma ekstreemsetest ja pisut kibedatest kogemustest, olen arvamusel, et tõenduspõhine meditsiin on inimeste heaks väga palju ära teinud ning hea on teada, et meditsiin areneb pidevalt edasi. Tean-tean, et paljud on vaktsineerimise vastased, aga mina olen vaktsineerimise poolt. Ma pean silmas just leetrite, sarlakite, mumpsi, tuberkuloosi, lastehalvatuse, hepatiidi ja veel paljude muude haiguste vaktsiine. Kui saaksin, vaktsineeriksin ennastki, aga paraku pole see enam lihashaiguse tõttu võimalik. Nii vähemalt ütleb neuroloog.

Ma olen palju jahunud inimestest, nende omavahelistest suhetest ja haigeks jäämisest ning milline võib olla kaasinimeste suhtumine kroonikusse. Aga ma tahaksin veel natuke nendel teemadel jahuda. Sest minu meelest on ainuüksi juba inimesed ja nende omavahelised suhted väga paeluv teema. Haigena olles võib haigustest rääkimine osutuda lõpuks kurnavaks või isegi tüütuks, sest tihtipeale ei nähta enam haiguse taga inimest. Tänane teema on minu jaoks väga põnev ning on mul plaan teid, kallid sõbrad, tagasi viia rohujuure tasemele. Täna on mul auahne eesmärk rääkida pisut ajust ja mõnedest keemilistest reaktsioonidest ajus. Loodame, et õnnestub... J

Inimene kogeb elus nii mõndagi – kurbust, rõõmu, viha, armastust, ükskõiksust, pettumust, reetmist, leina ja leppimist ning sellesse kogemustepagasisse mahub veel terve rida emotsioone. Kuid mõnikord võivad need kogemused teatud tingimustel muutuda traumaatilisteks. Ja olge nüüd tähelepanelikud, juttu tuleb psühhotraumast. Oma ala spetsialistid määratlevad traumat järgmiselt - trauma on oma olemuselt organismi vastus välisärritajale, mis ei võimalda inimesel iseseisvalt sellega toime tulla. Põhimõtteliselt on inimene abitus seisundis ja tal on raske hakkama saada negatiivsest sündmusest tingitud emotsioonide virr-varriga. Ehk siis teisisõnu, kui inimene on kogenud midagi nii tohutult stressirohket, millega ta ise ei suuda kohaneda, siis on tegemist traumaga. 

Kõigepealt räägin teile pisut kuiva teooriat ja siis püüan tuua mõned näited, mis moodi psühhotrauma poolt haaratud aju võib mõjutada inimese käitumist. Katsuge ära kannatada. Ma olen seda nii mõnelgi eelneval korral öelnud, et inimaju on väga keerulise ehitusega müstiline organ. Aju on täiuslik masin, mis evolutsiooni mõistes  areneb pidevalt edasi. Võib vist üsna julgelt väita, et aju teeb inimesest inimese. Nagu eelnevalt öeldud, on aju ehitus väga keeruline ja ma ei sooviks teid sellega väga  põhjalikult  koormata. Aga natuke lähemalt ja võimalikult lihtsalt tahaksin küll rääkida mandelkehast ja hipokampusest ehk ajus elavast „merihobust“ ning milline seos on otsmikusagaral ja pulsitõusul. Kirjandusallikad määratlevad hipokampust järgmiselt - hipokampus on üks tähtsamaid aju osi, sest sinna talletuvad emotsioonid ja ruumitaju ning info salvestamine lühiajalisest mälust kuni pikaajalisse mällu. Selle tähtsa aju osa nimetas hipokampuseks Veneetsia anatoomia eriteadlane Julius Cesar Aranzi, kes leidis, et see aju osa meenutab merihobust. Hipokampus on tuletatud kreeka keelsetest sõnadest ’hobune’ ja ’merikoletis’. Nüüd lubage ka minul veidi arvamust avaldada, mida hipokampus mulle meenutab. Kui pildi pealt hipokampust vaadata, siis pigem tahaks seda võrrelda rindkerest väljapaiskuva tulnuka vastsega 1979. aasta Alieni filmist. Ainuke vahe tulnukavastsega on see, et ajus elaval „merihobul“ puuduvad jäsemed, muidu on küll täpne „tulnuk-beebi“ koopia. 

Nii hipokampusel kui ka mandelkehal on palju keerulisi ülesandeid. Mandelkeha üheks ülesandeks on ära tabada potentsiaalsed ohuallikad. Potentsiaalseteks ohuallikateks võivad siis olla näiteks pimedal tänaval vastu tulev tume kuju või siis ka turvalises kodukeskkonnas laualt kukkuv vaas, mis tuleb kinni püüda, et vältida vaasi purunemist. Kolmas näide oleks, et kui mees jätab naise maha või ka vastupidi, siis mandelkeha vastus sellele on, et organimi varitseb otsene oht. Mis siis, et tegemist võib olla emotsionaalset laadi ohuga, kadunud on näiteks suhetes olnud turvatunne. Ja neljas näide oleks, et kui arst näiteks teatab inimesele halbu uudiseid, siis taaskord asub mandelkeha märku andma, et organism on ohus, võimalik, et tuleb asuda võitlusesse. Kõikvõimalikke näiteid võiks tuua ka kuritegeliku käitumise ja sõjaolukordade kohta. Kehtib sama põhimõte, mandelkeha ülesandeks on võitlevale, põgenevale või kangestuvale organismile märku anda, et teda varitsevad erinevad ohud. Psühholoogiaspetsialistid selgitavad edasist järgmiselt - võimaliku ohu tekkides paiskub organismi adrenaliin, organismi vastus sellele on kas võitle, põgene või kangestu reaktsioon (inglise keeles fight-flight-freeze reaction). Kuid leidub ka olukordi, kus inimese elus leiab aset selline negatiivne sündmus, mis on nii kõikehõlmav ja tohutu mõjuga, et see võib keerata elu täiesti pahupidi. Sellistel tingimustel võib paiskuda organismi ka teine hormoon, mille nimi on kortisool. Kortisool ajus „mähib“ hipokampuse endasse. Hipokampus on oma olemuselt nagu arvuti failisüsteem, kuhu on talletatud mälestused ja kogemused, mis aitavad meil ellu jääda.  Aga mis siis juhtub, kui hipokampus on kaetud kortisooliga? Juhtub see, et negatiivne mälestus kõikehõlmavast sündmusest või kogemusest ei pääse sisse hipokampusesse ehk nn „failisüsteemi“ ning seega rändab see  sündmus tagasi mandelkehasse. Ehk siis teisisõnu mandelkehasse talletuvad mälestused, mis ei pääse teatud tingimustel kortisooliga kaetud hipokampusesse. Ning tulemus? Tulemuseks on see, et kuna negatiivne mälestus rändas tagasi mandelkehasse, siis inimene elab korduvalt läbi vana, ammu asetleidnud sündmust. Seega pole kunagi mõistlik traumeeritud inimesele etteheiteid teha: „Miks ta mäletab 20-aasta taguseid asju? See oli ju nii ammu!“ Negatiivse mälestuse rändmine tagasi mandelkehasse on puhtalt bioloogiline reaktsioon. Rahuolekus on inimene võimeline kontrollima omi mõtteid, aga bioloogilised reaktsioonid on tahtele allumatud.

See on ühe naise lugu paljudest. Ta sattus vägistamise ohvriks, kusjuures kõige õõvastavam tema loo juures oli see, et vägistajaks oli inimene, kes oli tema lähedane, keda naine usaldas, ja keda ta pidas isegi oma perekonnaliikmeks. Loo detailid olid niivõrd grotseksed, et ma ei hakka tema lugu siinkohal ümber jutustama. Kusjuures hämmastav fakt on see, et veel kümmekond aastat tagasi seadus ei pidanud võimalikuks, et mees, elukaaslane või boyfriend võib vägistada oma naise või tüdruksõbra. Kummalisi  asju 21. sajandil ikka veel juhtub. Hoolimata kiirest arengust erinevates valdkondades, on vahel tunne, et me pole teatud küsimustes keskajast palju edasi arenenud. 

Kuid tulles tagasi loo juurde... Too naine ei läinud politseisse ega arsti juurde, sest loo üksikasjad olid võikad ja lisaks tundis ta meeletut häbi ning alandust. Ta arvas, et keegi poleks teda nakuniigi uskunud, sest tol õhtul olid nad mõlemad, nii kannatanu kui ka teo toimepanija, alkoholi pruukinud. Naine tahtis võimalikult ruttu seda lugu unustada. Füüsilistest vigastustest ta toibus kiiresti, kuid emotsionaalsed armid jäid. Jäid pikaks ajaks. Sest aju biolooglised protsessid ei lasknud tal seda kogemust unustada. Suure füüsilise ja emotsionaalse stressi tagajärjel haaras kortisool  hipokampuse endasse ja jõle kogemus ei pääsenud aju „failimissüsteemi“ ning seega „rändas“ jube mälestus tagasi mandelkehasse. Kuna jälk kogemus oli tagasi „rännanud“ mandelkehasse, siis hakkas see tema mõtetes korduma ja korduma ning ta elas oma kogetud õudusi pidevalt läbi. Pääsemine tuli siis, kui ta jättis oma mehe maha ja otsis professionaalset abi, mis võimaldas tal hakata toime tulema halbade kogemustega. Ta ei pärinud kunagi oma mehelt aru, miks mees oli teda niimoodi rünnanud. Selle loo lõppedes, peale pikaajalist psühhoteraapiat, oli loo peategelane oma kohutavast läbielamisest järeldanud, et tema endine kaaslane ei ole tegelikult koletis, aga ta on inimene, kes on võimeline koletislikeks tegudeks.   

Kirjandusallikad ja psühholoogiaspetsialistid määratlevad otsmikusagarat järgmiselt - otsmikusagar on oma olemuselt inimese isikuse „juhtumispult“, mis omab kontrolli kognitiivsete oskuste üle, sealhulgas emotsioonid, kuidas probleemidega toime tulla, milline on mälu ja kõne ning suhtlemine. Lisaks eelpool loetletule omab otsmikusagara „juhtimispult“ kontrolli ka oskuse üle vahet teha, mis on hea ja mis on halb ning milline on inimese seksuaalkäitumine. Inimese otsmikusagar on otseselt seotud tema  südametööga. Kehtib põhimõte, et kui välisärritaja mõjul südamelöögisagedus tõuseb üle 100 korra minutis, siis otsmikusagar „lukustub“ ja inimesel puudub otsmikusagarasse juurdepääs. Puudub kontroll impulsside üle, igasugune mõtlemisvõime kaob, sealhulgas ka kriitiline mõtlemine. Tulemuseks on, et inimene kaotab oma kõnevõime ja ta ei saa rääkida enne, kui ta on täielikult rahunenud. Jällegi on tegemist puhtalt bioloogilise reaktsiooniga.

Tean veel üht lugu ühest tütarlapsest, kes tema enda sõnul pole kunagi mingi pühak olnud ja minu teada pole ta seda siiani, kuid kes veel praegusel ajalgi võib meenutada, kuidas ta esimest korda elus tundis, mis tunne on samaaegselt kaotada nii mõtlemis- kui ka kõnevõime. Ta istus ühes punases autos ühel suvalisel Tallinna tänaval ning tundis tohutut meeleheidet, kui tema rooli taga olev noormees tunnistas üleolevat võidurõõmu tundes, kuidas ta käis nende ühise naistuttavaga Rootsi kruiisil. Kuigi see tütarlaps teadis, et ta oli noormehele varasemalt haiget teinud, tundis ta sellegipoolest, kuidas miski tema sees raginaga purunes. Turvavõrk, mida ta oli iseenesestmõistetavaks pidanud, oli lootusetult katki ja seda terveks lappida polnud enam võimalik. Aga mis siis toimus tolle tütarlapse emotsioonidega ajus? Tema pulsisagedus tõusis üle 100 korra minutis, otsmikusagar „lukustus“ ning juurdepääs sellesse puudus. Kadusid mõtlemine, sealhulgas ka kriitiline mõtlemine ning tulemuseks oli, et ta oli kaotanud kõnevõime ja ta ei suutnud adekvaatselt reageerida südantmurdvale uudisele. Taaskord oli tegemist bioloogilise reaktsiooniga, kus inimene suudab alles siis rääkida, kui talle on antud võimalus maha rahunemiseks.     

Tahan veelkord tagasi tulla Kübler-Rossi mudeli juurde, mis hõlmab siis endas kriisi ja leinaga toimetulekuks erinevaid etappe – eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Siiani mõtlesin, et alates eitamisest kuni leppimiseni on ainult üks sirgjooneline  teekond. Aga ei! See pole tegelikult päris nii... Hiljaaegu erinevat kirjandust tudeerides, hakkasin taipama, et olen Kübler-Rossist väga ühekülgselt mõelnud. Taaskord räägivad psühholoogiaspetsialistid, et on täiesti normaalne, kui inimene laseb viie faasi vahet edasi-tagasi nagu ping-pongi pall. Inimene võib näiteks hüpata vihast leppimisse, depressioonist tingimisse, eitamisest depressiooni, neid kombinatsioone on veel ja veel. See ringipendeldamine võib mõneti meenutada nõiaringi, millest oma jõududega on praktiliselt võimatu välja rabeleda.

Kui ma haigeks jäin, siis ei tundnud ma mingisugust kortisoolitulva ajus. Adrenaliinisööstu sain küll, sest peale diagnoosi saamist, mõistsin, et mind ootab ees tundmatu ja ebakindel tulevik. Teadsin, et pean valmistuma võimalikuks võitluseks. Sel päeval, kui arst teatas mulle diagnoosi, tundsin, kuidas pulss tõuseb ning hetkeks kaotasin ka mõtlemisvõime, sest tundus, et nüüd on elu läbi. Aga teatavasti arsti kabinetis pole mõistlik oma emotsioonidele voli anda, sest siis võidakse sind hakata kohtlema nagu vaimselt ebastabiilset inimest. Kui oled saanud ebastabiilse inimese „märgi“ külge, on tõenäoliselt edasine elu patsiendina päris keeruline. Kliinilisel meditsiinil pole aega tegeleda sinu hirmude maandamisega. Mäletate seda? Järgmisel hetkel kui olin end  kogunud, tundsin mõningast kergendust: „Jess! Ma polegi peast hull! Minu kaebustele on loogiline ja orgaaniline põhjus!“ Aga mis seal salata, jäin minagi, enesele aru andmata, pendeldama Kübler-Rossi mudelisse. Vahepeal, kui näiliselt tundus juba, et olen oma olukorraga leppinud, siis leidsin end ’matsti!’ viha või kauplemise etapis. Kas kroonikul on võimalik Kübler-Rossi mudelist päriselt välja murda? Jätan sellele küsimusele vastamata, sest mina vastust ei tea.

Ma pean käe südamele panema ja ausalt tunnistama, et ma pole kordagi oma endist elu leinanud. Päriselt. Mis oli, see oli, seda muuta või parandada enam ei saa. Praeguses eluetapis püüan olla mõistvam ja kannatlikum nii enda kui ka teiste suhtes. Mul ei ole mingisuguseid kahetsusi ega igatsusi. Ma ei nurise ega kurda, ju on siis minu saatus selline. Ma olin küll aeglane õppija, aga lõpuks ma siiski suutsin õppust võtta elult saadud valusatest õppetundidest nii era- kui ka tööelus. Üldiselt on nii, et elus ei pea kahetsema asju, mida teinud oled, vaid kahetseda tuleks asju, mida teinud ei ole. Kui ma üldse millestki puudust tunnen, siis on see reisimine. Reisimine on viimase peal! Kui oleks tervist ja ressurssi, siis pikemalt mõtlemata põrutaks minema. Reisil olles võib inimene end päris hästi tundma õppida. Maailma avastamiseks on vaja ise minna vaatama, uurima ja kogema. J   

Teate, ma ei saa olla mainimast, et liigub ringi üks mitteametlikult üsna levinud arvamus, ma ise usun ka seda täiesti siiralt, et pikaajalise negatiivse stressi tulemusena on reaalne võimalus haigestuda autoimmuunhaigusesse. Muide, üheks suureks stressiallikaks on ebavõrdsed ja ebatervislikud suhted. Ja ei! Ma ei kavatse olla mingi vinguv feminist, et naised on kannataja pool ja mehed on agressiivsed isased. Kuigi see reeglina kahjuks nii kipub olema, sest maailm on vägagi meestekeskne. Aga vabalt võib olla ka vastupidi, kus hea mees on kannatajaks pooleks ja naine, kes võib olla täielik mõrd, käitub temaga väga julmalt. Neid inimesi võib nimetada eneseimetlejateks (i.k. narcissist), nad valetavad ja manipuleerivad nõrgema poolega ning on võimelised veel hirmsamaid asju tegema. Kusjuures nad on väga head inimesetundjad. Kui on oht, et kannataja pool peaks neid maha jätma, siis nad muutuvad šarmantseks ja täiuslikuks kaaslaseks. Niipea kui nõrgem osapool kaotab oma valvsuse, läheb kõik vana rada pidi edasi. Kannataja poole aju kogeb negatiivseid emotsioone, stressitase on lakkamatult kõrge ning kõrge stressi tõttu on pidev halb enesetunne igapäevane paratamatus. Halvast enesetundest võivad välja areneda pöördumatud füüsilised muutused organismis, mis esialgu ei pruugi endast isegi märku anda. Pöördumatud füüsilised muutused panevad aluse autoimmuunhaiguse tekkele. Spetsialistid on väitnud, et autoimmuunhaiguse tekkes võib üsna kindlalt kahtlustada stressi eriti siis, kui perekonnas autoimmuunhaigust ei esine.   

Ebavõrdsetes ja ebatervislikes suhetes kehtib üks põhjapanev reegel... KUI TE OLETE KOOS ENESEKESKSE INIMESEGA, SIIS TE KAOTATE AEGA JA MÜRGISTE SUHETE TÕTTU VÕITE ILMA JÄÄDA KA OMA VAIMSEST JA FÜÜSILISEST TERVISEST. Tõdemus, et mürgiste suhete tõttu võib inimene kaotada oma tervise, on tegelikult väga kurb. Sest inimesel on ainult üks elu, aga paraku me kipume oma aega ja ressursse kulutama inimeste peale, kes seda tegelikult ei hinda. Need suhted ei pea üldse olema romantilist laadi, manipuleerijateks võivad olla ka töökaaslased, sõbrad, sõbrannad, isegi pereliikmed. Aga kui te juhtumisi olete romantilistes suhetes eneseimetlejast tõpraga, siis on mul teile ainult üks nõuanne, mida on öelnud üks USA kliinilise psühholoogia professor doktor Durvasula, et kui te olete otsustanud jääda oma eneseimetlejaga kokku, siis olge palun oma ootustes realistlikud. Igapäevaselt tuleb rääkida väga tavalistest asjadest ja jooksvatest küsimustest, sest muidu murdub teie süda iga jumala päev... 

Psühholoogiaspetsialistid on andnud ka nõu, kuidas närvisüsteemi maha rahustada. See võib-olla tundub natuke tobe, aga esimese asjana tuleks juua piisavalt vett, sest aju vajab vedelikku, kuna stressiga läheb vedelik organismist välja. Üksinda olles on kõige parem esmaabi võtta tihkelt enda ümber tekk või suur rätik. Ümber võetud rätik või tekk aitab kehal rahuneda. Kriisis olles ei peaks lugema kaloreid – tuleb süüa sööki, mis on maitsev ja meelepärane. Ka muusika kuulamisest võib olla abi, valik võib olla näiteks Mozart’ist kuni heavy metal’ini. Mina kuulan nii halva kui ka hea tujuga näiteks Korni. Hästilõhnavate kreemide ja emulsioonide kasutamine võib aidata meeltel  rahuneda, lillelõhn ja värske õhk võivad samuti rahustavalt mõjuda.

Sai pisut keeruline postitus. Aga põhiline mõte, mida tahan edasi anda, on see, et mitte ühelgi inimesel, olgu selleks siis arst, või kukununnust või tõpranäost elukaaslane, töökaaslased, või siis pereliikmed, pole õigust öelda, mida inimene tunneb, olgu ta siis kroonik või terve. Põhjapanevate ja elumuutvate sündmuste puhul nagu näiteks diagnoosi saamine, leiavad aset inimese organismis bioloogilised protsessid, mille üle tegelikult kontrolli pole. Seega sõnakõlksud nagu katsu olla, saa üle, see pole midagi, ja juba tuttav lause eespoolt, miks sa mäletad 20-aasta taguseid asju, on äärmiselt kahjuliku ja hävitava toimega. Pole mõtet jagada soovitusi või teha etteheiteid, millest kasu pole kellelegi.

Tänan tähelepanu eest ja aitäh kõigile, kes viitsisid lõpuni lugeda! J