Kallis isa... ehk isade ja tütarde keerulised suhted...

Kuigi suvi kestab veel ametlikult viimaseid päevi, on akna taga juba täiemahuline sügis. Puud hakkavad vaikselt kollaseks minema ja ilmad on jahedamad. Hommikul tuba tuulutades on tunda, kuidas karge õhk tuppa hiilib, kananahk tõuseb ihule ja jahe õhk sunnib omakorda veidi kiiremini riidesse panema. Aeg on sealmaal, et on vaja uuesti välja otsida nii pika säärega tanksaapad kui ka karvase äärega sügisjope ning müts ja kindad. Ning taas on kätte jõudnud aeg, mil tuleb jälle kütma hakata, sest toad tõmbuvad niiskeks ja voodisse heites ninaots külmetab aeg-ajalt. Näib, et selleks korraks on suvi läbi, armsad sõbrad. Nüüd hakkame ootama jõulusid! 

Ühel ilusal, veidi jahedal, ja pisut vihmasel nädalavahetusel võtsin nõuks õues teha veidi lõket. Kuigi ma elan korteris, on meil lõkke tegemise võimalus täiesti olemas. Ja kuniks ei pea lehti riisuma, on tagahoov täielik paradiis nii loomadele, lastele, kui ka täiskasvanutele. Minu kurikaval plaan ei näinud ette mitte niisama lõkke tegemist, vaid eesmärgiks oli hävitada vanaisa vanad teatrimärkmikud. Need olid juba niiii vana ajalugu, et alles hoides poleks need enam kellelegi midagi tähendanud. Inimest ennast pole enam juba ammu ja need olid kõigest tema asjad. Haarasin toast kõnealused märkmikud ning lõkke tegemiseks võtsin köögist vastavad vahendid kaasa, milleks olid siis pikad tikud, süütekuubikud, ajalehed ning pisut peenikesi pliidipuid. Toppisin end ka pisut soojemalt riidesse, et vältida liigset külmetamist, sest ma päriselt ei kujutanud ette, kui palju mul selle hävitustöö jaoks aega kulub ja kas võimalik periooditi esinev hoovihm takistab minu tegevust. Hmm...mis siis, et ma sooja ei kannata, ei taha ma samas ka külmetada. Ütleme siis nii, et keha tahab soojas olla, aga kopsud tahavad jahedat õhku. Autoimmuunhaige keha on ses mõttes väga imelik... Igatahes, kui sul on lõkke tegemiseks kõik vajalikud vahendid olemas ja kui sa pole kuhugi metsa ära eksinud, siis tänapäeval on tule tegemine ikka väga lihtne! Sättisin oma amatöörliku lõkke valmis ja asusin hävitustööle. Õues oli mõnusalt vaikne. Pisut paistis veel päikest ja pea kohal triivisid tasahilju tumedad ning ähvardavad vihmapilved. „Okei,“ mõtlesin endamisi üles vaadates, „ma ei kavatse end nendest pilvedest häirida lasta.“ Minu eesmärgiks oli nn „inkrimineerivate materjalide“ põletamine ühe päevaga ja mingi tobe vihm ei tohtinud mulle takistuseks saada. Pidin tegutsema üsna kiirelt. Kui olin oma hävitustöö lõpule viinud, tundsin nii juustes, nahal kui ka ninas barbecue kastme, suitsu ja veel millegi lõhna, mida olin tundnud ammu lapsepõlves... See lõhn oli aimatav aroom Zolotoje Runo tubakast, mida vanaisa armastas tõmmata ja mille järgi lõhnas tema toonase V. Kingissepa nimelise, praeguse Liivalaia uulitsa korter. Märkmikke põletades tulid meelde igasugused mõtted ja mälestused. Eelkõige hakkasin mõtlema oma ligi kümme aastat tagasi varalahkunud isale ja milline oli elu koos temaga...

Seekordne postitus on pühendatud isadele, tütardele ja nende omavahelistele  keerulistele suhetele. Seekord ei tule juttu haigustest ega muust säärasest. Ma leian, et isade ja tütarde vaheliste suhete teema on vägagi aktuaalne, sest neid lugusid on nii  Eestimaal kui ka mujal maailmas väga palju, kus peresuhted on heitlikud, kus valitseb enesekesksus ja puudub tingimusteta ning turvaline armastus. See on muidugi küünik minus, kes räägib, aga ma natuke kahtlen, kas armastus saabki kunagi turvaline olla...? Isadel on tegelikult väga tähtis roll noore, kujunemisjärgus tütre elus. Minu isa andis mulle kahjuks natuke teistsugused õppetunnid. Seekordne lugu saab olema emotsionaalne ning paraku ka ühepoolne, sest isa on surnud nüüd juba üle kümne aasta. Olgu, selle aasta märtsis sai täpselt kümme aastat. Ma teen endast kõik oleneva, et mitte olla tema suhtes ülekohtune. Kas see mul ka õnnestub, see jääb juba teie otsustada.

„Kallis isa...

Niisiis, siin me siis jälle oleme... Ma sulen silmad ja kujutan ette meid Sinuga hämaras toas laua taga vastakuti istumas. Ma võiksin seista ka Sinu haual, kuid see oleks liiga masendav. Ma tean, et surm on üks elu osa, aga sellegipoolest ma ei kannata matuseid ega surnuaedu. Pealegi, ma ei ei jaksa kaua püsti olla, mistõttu istumine sobib mulle oluliselt paremini. Sa tegid mind alati närviliseks ja rahutuks. Seega valin meie vestluseks toa, kus on laes vaid üks vanamoodne pirniga valguallikas, et ma saaksin Sulle ikka otsa vaadata, laud ja kaks tooli. Ülejäänud ümbrus on tume ja neutraalne.

Tead isa, ma olen täheldanud selles heitlikus elus ühte väga huvitavat tõsiasja, et kui inimene siit ilmast lahkub, siis esimese asjana läheb meelest selle inimese hääl. Tükk aega võib veel mäletada kadunukese nägu, keha, maneere, lõhna ja muid iseloomulikke jooni. Kuid nii kummaline kui see ka poleks, siis tõepoolest esimese asjana ununeb hääl, vähemalt minuga on nii. Ses mõttes peab paika tõsiasi, et filmilindile jäädvustatud näitlejatel on võimalus saada läbi oma näitekunsti surematuks.

Muide, ükskord avastasin juhuslikult, et vanemas eas habemega George Clooney on häirivalt Sinuga sarnane – kulmud, silmad ja lõuajoon. Ta on nägus mees ja andekas näitleja. Öeldud on, et Clooney on ajatu nagu Chanel, mis ei lähe iial moest. Mis seal salata, Sinagi olid nägus, enne kui eluraskustele alla vandusid. Ja kui George Clooney oleks alkašš või mängiks alkašši, siis te oleksite nagu kaks tilka vett. Ilma igasuguse irooniata.

Peale Sinu surma kummitasid Sa mind nii minu mõtetes kui ka unenägudes. Pean ausalt tunnistama, et ma pole Sinu peale enam ammu mõelnud, aga vääramatu tõde number 52 on see, et Sa oled osa minust. Ma palun vabandust, aga ma ütlen seda kerge muigega, et ma pärisin Sinult 23 kromosoomi. Sul oli väga hea pärand, mida Sa ei tahtnud enda kasuks tööle panna. Paraku kaasnesid selle pärandiga ka deemonid... See on vist ainuke kord, kus ma ütlen, et ma tõesti mõistan Sind, aiman, mida Sa võisid tunda. Kibe tõde on see, et geeniahelast juba nii lihtsalt ei vabane. Pinguta palju tahad. Meeldib see mulle või mitte, aga Sa elad minus edasi. Kui olin väike, siis olin Sinu mini-versioon. Mäletad, kuidas me olime telemajas, mis oli minu lasteaed, nn „tõmbenumbrid“? Jõudes planeerimise osakonda, kus valdavalt olid Sinu kolleegid naisterahvad, olid minu põsenäpistajad koheselt  platsis. Kuid paraku jätkus neid põsenäpistajaid ka mujale telemajja, näiteks rekvisiidi osakonda. Vaikse ja kannatliku lapsena talusin ma kõik solgutamised ja musitamised ära. Huh. Esiemagi on öelnud, et ma olin iga lapsevanema unistus, kuigi ma ise olen siiani arvamusel, et mind see minu vaikne olek väga hästi ei teeninud. 

Maailma juhtivad vaimse tervise spetsialistid ütlevad, et hullu, alkohooliku ja nartsissistliku inimesega pole mõtet vaielda ning talle pole mõtet ka midagi selgeks teha. See võrdub samaga kui joosta peaga vastu seina ehk teisisõnu, see on lootusetu ettevõtmine. Sina, kallis isa, tunnistad Sa seda või mitte, olid kahjuks eelkõige enesekeskne alkohoolik. Sellest hoolimata on mul Sulle mõningaid asju öelda. Ma ei kavatse sind süüdistada, sest see oleks vaid mõttetu aja, ruumi ja energia raiskamine, kuna minevikku ei saa muuta. Aga minu soov on, et Sa vähemalt nüüd mõistaksid, oma tehtud kahju ulatust ja, et see on mulle oluline, et need asjad, mis mind vaevavad, saaks välja öeldud. 

Päeval, mil sain kõne politseilt, olin tööl Vähihaiglas. Kusjuures ma kunagi ei võta tundmatuid numbreid vastu, kuid seekord oli tunne, et midagi on teistmoodi. Ilmetu hääl telefonis tutvustas end ja teatas, et V. A. on surnud. Lõpetuseks küsis metalne hääletoon: „Kes ta matab?“ Olin bronhoskoopiakabinetis üksinda ja tundsin, kuidas jalad pehmeks lähevad ning, et ma pean istuma. Kõrvus kohises ja mulle näis, nagu oleksin justkui oma organismist nö „välja loginud“. Tundus täiesti uskumatuna, et Sind enam polnud. Esimese reaktsioonina valdasid mind väga segased ja konfliktsed tunded. „Mmm... Ma ei oska sellele praegu vastata. Kas ma võin teile tagasi helistada?“ küsisin sama kõlatult nagu oli olnud hääl telefonis. „Jah, võite küll,“ vastas robotilik hääl. Istusin ja vaatsin enda ette põrandale, ning ei osanud midagi tarka mõelda, kui korraga plahvatas: „Jeerum, ma pean ju emale helistama!“ Valisin Esiema numbri, ise samal ajal mõeldes, kuidas ma siis nüüd teatan uudist isa kohta. „Tere, ema, kuidas läheb?“ – „Hästi, kullake. Teen tööd,“ vastas Esiema asjalikult. „Kas sa istud? Mul on sulle isa kohta uudiseid. Helistati politseist ja öeldi, et ta on surnud ning küsiti, kes ta matab?“ Esiema on alati olnud tarmukas ja vapper väikest kasvu naine ning ta võttis ohjad enda kätte. Kergelt ohates lausus ta: „Mmm... No selge, saada mulle sõnumiga selle uurija number ja ma helistan talle ise tagasi.“ Lõpetasin kõne, sest tööpäev Vähihaiglas pidi jätkuma. Ma lõpetasin oma päeva ning ükski emotsioon näos  ei näidanud välja, mida tegelikult tundsin. Õhtul koju jõudes ma nutsin lahinal paraku nii kergendusest kui ka Sinu pärast. Milline raisatud elu...!

Oma häbiks pean tunnistama, et kui Sa lahkusid meie seast, siis ma tundsin veidral moel tohutut kergendust, millele järgnes kohene süütunne. Justkui minu esialgne reaktsioon oleks olnud kuidagi vale või häbiväärne. Ma tundsin, et lahing on lõppenud, olin justkui vaakumis. Mind valdasid väga erinevad emotsioonid – tühjus, kurbus raisatud elu pärast, kergendus, et ma enam ei pea kartma, mis iseenesest oli samuti väga veider emotsioon, sest ma olin täiskasvanud, iseseisev naine ja Sina olid invaliid, kellel oli umbes „mustmiljon“ diagnoosi, sealhulgas amputeeritud varbad. Sa ei saanud ilma oma kepita väga hästi käia, mis tähendas seda, et Sa ei saanud kiiresti liikuda. Sinu võimalused kellelegi järgi joosta olid nullilähedased.  

Nagu eelpool öeldud, Sa lahkusid meie seast veidi üle kümne aasta tagasi. Ma mäletan Su matuseid. See oli tagasihoidlik ja maitsekas üritus ning õnneks olid seal peale meie ka mõned sugulased ja Sinu endised keskkoolikaaslased. Mäletan Sinu aastaid tagasi lausutud sõnu, või vähemalt Sinu käest kuulsin seda esimest korda: „Matuseid pole vaja neile, kes surnud on, sest nende jaoks on „rong“ ammu läinud. Matuseid on vaja elavatele, et nad saaksid leppida ja rahu teha.“ Kui õiged sõnad tegelikult! Sinu matus oli igati väärikas. Esiema ja minu õde tihkusid tasahilju nutta, aga mina ei suutnud. Ma püüdsin kogu hingest Sinu matustel pisaraid poetada, aga see ei õnnestunud mitte kuidagi. Ainus, mida hinges tundsin, oli tuhk ja tolm... Muide,  mina olin see, kes kattis Su näo Sinu rinnal lebanud siidirätikuga, sest Esiema ei suutnud seda teha, mis siis, et te olite juba aastaid lahutatud olnud.

Mul on kahju, et Sa pidid sellest elust lahkuma üksinda ja külmas. Mitte keegi, isegi Sina, pole sellist surma ära teeninud. Kuid viis, kuidas surid ja kaastunne ei vabasta Sind Sinu minevikutegudest...

Mäletan ühte seika lapsepõlvest, mil Sa olid jälle „tsüklis“ ja te kaklesite emaga. Ma olin siis vist kas 10- või 11-aastane. Käes oli hilisõhtu ja aeg oli ammu magama minna. Tavaliselt tuli Esiema meile tekki peale panema ja head ööd soovima. Kuid seekord läksime ise voodisse, sest Sina olid juua täis ja ennast teab, mis põhjusel üles kütnud. Kui Sa olid täis nagu kännuämmelgas, siis polnud Sul palju vaja, et endast välja minna. Enamasti oli teie lahingutandriks köök, kuid vahel kandus teie lahing ka edasi teistesse tubadesse, mõnikord ka õue. Ma lamasin teki all justkui palavikus, higise ja värisevana. Arvan, et minu otsaesisel oleks võinud vist isegi muna praadida. Selline oli minu stessreaktsioon lapsena. Seekord oli teievaheline kaklemine millegipärast eriti intensiivne. Kuid ühel hetkel saabus ajutine vaikus. Esiema hiilis meie tuppa head ööd ütlema. Kõigepealt soovis ta head ööd minu õele ning seejärel tuli ta minu juurde. Tõusin voodis istuli, ema kallistas mind ja silitas mu pead. Mõistsin ema kehahoiakust, et ta on väga endast väljas. Küsisin: „Kas ta tapab su ära?“. Ema tõmbas mind oma rinnale tugevamini ja nuuksatas. „Ei, kullake...“ See ei kõlanud minu jaoks just eriti veenvalt. Kuigi Sa oled surnud ja surnustest halvasti ei räägita, siis sel hetkel sain aru, et Sa olid ikka enesekeskne, õel ja vägivaldne tõbras.

Kas Sa mäletad seda, kuidas minust peaaegu oleks saanud tahtmatu kurjategija? Ei? Räägime siis sellest. Olin 14-aastane. Mäletan vanust sellepärast nii hästi, et õppisin keemia kontrolltööks. Õppeainena lisandus keemia kaheksandas klassis. Sina...olid taaskord „tsüklis“ ja juua täis ning vihane kurat teab, mille pärast. Kõik joodikud on üldiselt tüütud, ma olen ise ka täis peaga paras tüütus olnud, aga eriti vastik joodik on kuri joodik. See on minu isiklik tõdemus ja kogemus. Sel ajal magasin ühes toas koos Esiemaga, õde oli „okupeerinud“ kõrvaloleva läbikäidava toa. Ükskõik kui palju ma praegu  pingutan, ma ei suuda meenutada, mille pärast Sa tõmblesidki? No polegi tähtis. Aga oluline on see, et pärast pikka jauramist, sõimamist ja alandamist Sa tõukasid Esiema üsna tugeva hooga lahtiolevale tugitoolile. Miski minus raksatas. Tõin kuuldavale mingi ebainimliku karje. Ma ei ole enne, ega pärast tundnud nii pimedat raevu... Tõepoolest silmanägemine läheb ära. Esiema küll väidab siiani, et raske veneaegne triikraud oli mul käes valmis... Ma ei saa seda kinnitada, sest ma tõesti ei mäleta, aga seda mäletan, et viskasin Sind oma talvejopega. Selleks õhtuks Sa kadusid meie toast. Aga tead, ma olen vahel mõelnud, mis oleks siis saanud, kui ma oleksingi Sind rünnanud selle triikrauaga, löönud kogemata õigesse kohta ja siis jätkanud niikaua, kuni jõud oleks otsa saanud. Või oleksid hoopis Sina mind vastu rünnanud, invaliidistanud, võib-olla isegi tapnud? „Huvitavad“ ajad, kas polnud?

Kas Sa mäletad minu 18. sünnipäeva ööd? Ei? Aga mina mäletan. Lahingutandriks oli taaskord köök. Sa olid jälle täis ja just teada saanud, et Sa ei jää meie juurde elama, vaid kolid Männikule. Seda Sa ei oodanud ja see solvas Sind hingepõhjani ning Sa otsustasid oma viha välja elada. Olin taaskord jälle pimedas toas oma voodis kuulamas seda lõputut õudust. Sõnelus...ropud sõnad.. ja siis rusikas... Kuulsin tuhmi mütsu, Esiema karjatust ja liuglemise heli, justkui keegi vajuks mööda seina põrandale. Kargasin voodist püsti. Avasin ukse ja olin valmis oma ema kaitsma, sest ma ei suutnud seda jama enam taluda. Mäletad, kuidas Sa sisistasid käsi rusikas: „Ära ainult tule...“ Seisin uksel, hoidsin lingist kinni ja ootasin, sest polnud kindel, kuhu suunas Sinu rusikas liigub. Aga ma ei suutnud ka taganeda, sest mul oli juba ükskõik, mis tuleb. Edasist ma enam ei mäleta. Mäletan vaid seda, et jagasin Esiemaga oma kitsukest kuššetti ning wc paberi rullist paberit tõmmates püüdsime kahepeale tema suust tulevat verejooksu peatada. Lõpuks jäi ema magama. Ta on muidu ka väike naine, aga siis tundus ta eriti pisike. Võtsin oma ema kaissu ja silmad vees ning lõugu kokku surudes andsin endale lubaduse, et see jääb viimaseks korraks.  

Me võiks veel lõpmatuseni Sinu mitmeid „vägitegusid“ arutada, kuid see ei muuda enam midagi. Mis oli, see oli. Nagu enne öeldud, minevikku enam muuta ei saa. Sa oled siitilmast lahkunud ja ma loodan siiralt, et oled mingi rahu leidnud. Samas ma usun, et Sa sisimas võid tunda kergelt õelat rõõmu, et Sind pole unustatud. Ja mul pole plaaniski Sind unustada, et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Ma armastasin Sind, aga sa tegid mind kurvaks. Sa murdsid mu südame. Hiljem vihkasin ja põlgasin Sind ning tundsin Su ees halvavat hirmu. Kuid kummalisel kombel aitas just see  hirm mul elus püsida, sest keha „peab arvet“. Ohu tekkides, valisin alati põgenemise režiimi. Mulle tundus alati, et Sa eelistasid pudelit meile. Mis paneb Sind arvama, et Sinu ego ja deemonid ning probleemid on suuremad ja olulisemad kui Sinu perekond?? Sellest ma ei hakka iialgi aru saama! L

Ometi Sa mõistsid, et Sa ei tule ilma Esiemata toime ja seetõttu Sa ka ei lahkunud, kuigi ma soovisin mitu korda, et Sa lõpuks kaoks. Ma pakun, et lõpupoole Sa ise  tahtsid surra, aga Sa olid liiga arg, et selleks midagi ette võtta, seega „sõber“ pudel oli Sinu ainuke võimalus oma elu lõpetamiseks. Võid vist nüüd juba nõustuda, et surm võib olla väga aeglane ja piinarikas. Ma ei väsi seda kordamast, et inimkeha on tõepoolest hämmastav! Ühest küljest oleme nii haprad ja samas võime olla väga vastupidavad.

Laua tagant tõustes tahan lõpetuseks öelda, et aitäh, kallis isa, et murdsid mu südame ja tegid mind tugevamaks. Ja muide, tead mida? Mina olin tegelikult see, kes Sulle Kristiines kaks korda politsei kutsus, mitte Esiema. Ole Sa tänatud mitmete valusate ja väga valusate õppetundide eest. Tänu Sinule olen täna otsusekindlam ja vastupidavam kui Sa arvad. Ja ma ei vihka Sind enam. Ma ei armasta Sind, aga ma ei vihka Sind ka. Ma pole veel otsustanud, mida ma Sinu vastu tunnen. Hüvasti!“