Ravimid ehk „kommidieet“ ja mõningane lein teatud söökide ja jookide pärast...

Pühad ongi läbi. Taaskord oli headel eestimaalastel võimalik pidada jaanipäeva. Teha lõket ja tarbida alkoholi, loodetavasti turvaliselt ja mõõdukalt, grillida liha ning nautida head seltskonda. Minu jaanipäev möödus nii, et  külastasin parimat  sõpra, kes kostitas mind maitsva, kodus marineeritud ja küpsetatud grill-lihaga. Seltskonnas oli kolm inimest - mina, minu parim sõber ja tema vanaema. Kuid jaaniõhtu veetsin koduses miljöös ilma lõkke ja alkoholita, kuna enesetunne oli taaskord muutunud talumatult halvaks, sest olin kaks päeva järjest ringi „rallinud“. Organismi reservid on haiguste tõttu kahjuks piiratud. Enamik ajast suhtun oma piirangutesse kui paratamatusse, aga vahel tuleb ka nördimus peale ja siis tahaks oma nähtamatule vaenlasele jalaga anda, sinnasamusessegi, kus päike ei paista.

Kuna jaanipäev on söömise mõttes samasugune püha nagu jõulud või aastavahetus, kus kiputakse toidu ja joogiga liialdama, siis selle aasta jaaniõhtul mõtisklesingi  söömise üle. Toit on meie keha kütus, ilma selleta ei saa ühegi elusorganismi rakud kuidagi toimida. Organism ei saa ka väga pikalt olla ilma veeta. Näiteks vee joomine ja soola tarbimine on enamikele POTS-haigetele eluliselt tähtis. Kui nüüd veel täpsem olla, siis sool ja vesi on POTS-haige dieedis kesksel kohal. Soolad ja vesi aitavad ennetada dehüdratatsiooni ehk lihtsamalt öeldes vee vaegust kehas ning muuhulgas tõstavad nad ka vere mahtu organismis. POTS-haigel peab olema vesi käepärast, kui vee joomisse jääb kriminaalselt pikk vahe, siis võib üldine enesetunne kiiresti halveneda. Olen seda omal nahal tundnud...

Mis seal salata, tuleb tunnistada, et lisaks majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule on toidul meie elus väga tähtis koht. Lisaks sellele, et toit on organimi kütus, võib toit tänapäeval olla ka nauding. Kaubanduskeskuste toiduosakonnas ringi käies võtab silme eest kirjuks. Toidupoodi minnes, võib põhimõtteliselt kõike osta, mida hing ja magu ihaldavad. Hoidku Universum selle eest, ma ei ole mingi puritaan, aga me elame tegelikult väga hedonsitlikul ajastul, kus lisaks seksile ja muudele naudingutele on toidu nautimine naudingute edetabelis üsna kõrgel kohal. Ma olen nüüdseks loobunud suitsust, alkoholist ja püüan igal sammul  vältida ka laktoosi ning gluteeni. Samas ma arvan, et võimaluse tekkides ma pitsi ei sülitaks, aga mine tea, võib-olla sülitaks ka, et vältida alkoholist tekkivat halba enesetunnet. Nii suits kui ka alkohol ja muud mõnuained pikendavad närviimpulsi ülekannet närvilt lihasele, mille tulemusena tekib organismis üldine lihasnõrkus ning väsimus ja muud kaebused. Kuna põhiravimi kalymini koostisesse kuulub abiainena laktoos, siis minu isiklik arvamus on, et kalymin on hoolega „kaasa aidanud“ piimatoodete talumatuse tekkimisele. Sügisel lähen uuesti neuroloogi vastuvõtule ja siis hakkan teda „pommitama“ uute muredega ning eesmärgiks oleks saada laktoosi- ja gluteenitalumatuse testid. Sest senimaani on inimkatsed olnud positiivsed – kui tarbin laktoosi- ja gluteenivabu tooteid, on soolestik oluliselt rahulikum ja õnnelikum, pole niipalju gaase ja kõhuvalusid. Aga no kuradi kurat, kohvist tunnen ma küll puudust. Ma tunnen puudust kohvi lõhnast, maitsest ja tundest, mida kohvi joomine tekitab ning minu soolikas igatseb samuti kohvi järele.Tõsiselt.

Ma usun, et nii mõnigi teist on sellega kursis, et laktoosi- ja gluteenivaba elu on ikka ulmeliselt kallis. Hea näide selle kohta on gluteenivaba leib, kus pakis on viis viilu ja selle hind on peaaegu neli eurot. Teine näide on laktoosivaba jäätis, mille tops on 250 milliliitrit ja mis maksab 2,29 eurot. Aga, mis teha, selline see elu juba kord on. Sööma peab ja nälgida ka ei taha.

Mäletate, kui kirjutasin, et pidin oma hommikusöögi harjumusi muutma? Hommikusöögiks on gluteenivaba leib ja klaas mahla. Praeguseks olen isegi mahlast loobunud. Vahepeal proovisin ka taimeteed juua, kuid minu „kikimorad“ ehk haigused arvasid, et see pole hea mõte. Õelad „kikimorad“ mõtlesid, et minu paika panemiseks oleks õigem tekitada mõned lihashaigusega seotud kriisihood. Kuid see pole veel kaugeltki  kõik. Oi ei... Lisaks sellele, et ma ei saa enam tavalist leiba süüa, olen pidanud ka loobuma tavalisest jäätisest ja šokolaadist... Uhh, jäätis ja šokolaad! Millised lohutajad! Te olite  minu parimad sõbrad, kui olin kurb, aga nüüd peate te mu elust kaduma. Hmm...mõtted on alati head, aga praktika on paraku midagi muud. Muide, kõik põletikuprotsessid organismis „toituvad“ magusast, olgu selleks siis jäätis, šokolaad või hoopis saiake. Oh, saiake....sind, sõbrakest, ei saa ma enam juba ammu süüa. Eks ma ikka vahel langen lõksu ja söön mõne nö „päris“ jäätise või šokolaadikommi ja hiljem maksan lõivu  kõhugaaside ning kõhulahtisuse näol. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen ennast mõneti parandanud. Kui ikka ilge magusaisu peale tuleb, siis vahel õnnestub see ära ajada retoorilise küsimusega, kas see magusamõnu kaalub üles metaanipilveks muutumise ja kõhuvalud või ei? Aus vastus on see, et vahel annan järele, kuid vahel suudan ka iseloomu kasvatada.

Ja ma söön liha... Jah, armad sõbrad, ma olen oma olemuselt karnivoor. Kui veel täpsem olla, siis tegelikult olen segatoiduline. Ühel eluetapil, see oli peale tüümuse lõikust, ma siiski proovisin olla ka taimetoitlane, sest näiliselt tundus, et ilma lihata on organismil kergem. Aga paraku päädis see ajutine taimetoitlus vereanalüüsides teatud näitajate drastilise kukkumisega. Mistõttu hakkasin uuesti liha sööma. Ma ei mõista taimetoitlasi hukka, ma arvan, et taimetoitlane olla on täiesti okei, kui terve täiskasvanud inimene tunneb, et see sobib tema organsimile. Samas ma soovitaks kõikidel soja-sõpradel vaadata dokumentaalfilmi „Sojalism“, kus räägitakse väga detailselt, kuidas suurtööstused soja tegelikult kasvatavad. Minu arvamus on, et nii lihasööjad kui ka taimetoitlased hävitavad võrdselt meie planeeti. Ok, võib-olla on lihasööjad veidi rohkem süüdi, aga taimetoitlased ei jää palju maha.

Kuna soja sisaldab palju östrogeeni ja endometrioos „toitub“ östrogeenist, siis endometrioosi põdevatel naistel pole väga mõistlik sojat süüa. Mina eelistan süüa mahepõllumajandusest saadud liha ehk siis rohumaaveise liha ja vabapidamisel kanade mune ning liha. Ma olen kõikide nõrganärvilistega nõus, et teise elusolendi  tapmine on tapmine ja seda ei ilusta mitte ühegi valemiga. Tapmine ei tohiks kindlasti olla piinav. Surm võib muidugi vahel olla ka leevenduseks, eriti kui elusolend on palju kannatanud, aga suremises endas pole ka midagi väga imelist. Kes on võib-olla varasemaid postitusi  lugenud, mäletab ehk lugu tüümuse operatsioonist ja mis juhtus anesteesia sissejuhatuse käigus. 

Varasematel aegadel oleksin söögikohta minnes hullult põdenud, kui oleksin pidanud ühe või teise toiduaine kohta küsima või pidanud paluma, et näiteks kartul vahetatakse bataadi vastu välja. Põdenud just sellepärast, et mida inimesed minust nüüd mõtlevad, et õudne ja pirtsakas preili on tulnud meie söögikohta sööma. Kallid restorani- ja söögikohtade töötajad, ei tasu nägusid teha, kui inimene ütleb, et ta ei saa ühte või teist või kolmandat asja süüa. Nüüd ma enam ei põe ja vajadusel küsin ka allergeenide kohta, kuigi nagu eelpool mainisin, pole mul reaalselt  tõestatud, et mul oleks gluteeni või laktoositalumatus. Ja ei, see ei ole peas kinni, kui kõht näiteks hakkab peale tavalise leiva, pähklite või jäätise söömist kolisema ning mürisema ning ühel hetkel tabad ennast mõttelt, et kas kõhus on lahti läinud III maailmasõda, siis pole küll põhjust arvata, et tegemist on nö „kahe kõrva vahel oleva veaga“. Oh ei... Kuid õnneks on menüüd nüüdseks juba väga mitmekülgseks muutunud ja valik on üllatavalt suur ning enamikes kohtades on ka sõbralikud teenindajad. Mõni aeg tagasi käisin oma parima sõbraga ühes sümpaatses restoranis söömas, kus minu meeldivaks üllatuseks oligi menüüs lisaks kartulile ka bataat. Juhuu! Vat kui vähe on õnneks vaja... J

Igaühel meist on erinev ettekujutus romantilisest õhtusöögist. Kui tunded on õiged, võib romantilise õhtusöögina kvalifitseeruda ka alasti voodis Aasia köögi nautimine ja televiisori vaatamine, kuid see on ainult teatud maitsele. Hmm... Aga ma olen selle järgi proovinud ja tagantjärele on huvitav tõdeda, millised võivad olla inimeste mugavustsoonid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

Enamike inimeste jaoks on romantiline õhtusöök ikka kusagil restoranis ja enne restorani minekut leiab aset pikk eelmäng – mehed teevad ennast nägusaks ning naised ilusaks. Kujutage nüüd ette, et kui kroonik ja terve inimene lähevad restorani ning terve inimene pole ühel või teisel põhjusel kursis krooniku tervisliku seisundiga, siis „retsept“ katastroofiks on juba eos olemas ning arusaamatused on kiired tulema. Enamikes restoranides ja söögikohtades on tõepoolest sõbralikud teenindajad, kes võimalusel täidavad kundede väljaspool menüüd olevaid söögi- ja joogisoove. Kroonik on menüüd vaadates väga valiv ja tal võib olla palju küsimusi menüüs oleva kohta. Jaa, ma olen täiesti nõus, et osa kroonikuid on lihtsalt mõrrad või p**sevestid, nende kapriisne olek  ei ole absoluutselt seotud nende haigusega, aga täna me ei räägi nendest inimestest, vaid keskendume kroonikutele, kes ei saa haiguse tõttu teatud toiduaineid süüa. Sel ajal kui kroonik vaatleb menüüd ja küsitleb teenindajat, hakkab terve inimene piinlikkust tundma, no miks sa ei või juba ära tellida? Miks sul nii kaua läheb? Vali midagi ja asi vask. Veel hullem on, kui terve inimene hakkab nägusid tegema ja silmi pööritama ning „kirsiks jäätisele“ hakkab ta hoopis teesklema, et ta tegelikult üldse ei olegi kroonikuga romantilisel õhtusöögil, vaid nad on lihtsalt sõbrad. Uskuge, romantika lendas uksest välja juba siis, kui nii kroonik kui ka terve inimene avasid menüüd... Ei ole vaja nägusid teha, ega piinlikkust tunda. Kui te olete selle tee valinud, siis olge oma kroonikuga kannatlikud, aidake tal valida sööki, mis võiks sobida ja mis hiljem soolikale väga palju häda ei tee. Ei ole üldse vaja mägesid vallutada, piisab pisukesest empaatiast.

Sõbrad on lahedad! Sõbrad on need inimesed, kellega sa reaalselt võid minna läbi kuse, sita, vere ja okse ning terve ja elusana välja tulla. Sõbrad on need, kellega võid minna metsa luurele, keda võid lõpuni usaldada. Aga... Kui te lähete külla, kus serveeritakse nö „tavalist toitu“, siis võite end ühel hetkel leida ebamugavast olukorrast, kus on raske pakutavast toidust keelduda. Armsad sõbrad, meie, kroonikud, teame, et teie eesmärgid on üllad, aga ühtlasi öeldakse ka, et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega ehk siis ükski heategu ei jää karistamata... Liigne viisakus maksab hiljem sooleprobleemidena kätte. Ausalt, kroonikud ei püüa olla jobud või üleolevad, me ei taha lihtsalt kogeda neid nö „tavalise toiduga“ kaasnevaid soolte probleeme, soolestik on juba niigi suure koormuse all. Uskuge, selles osas teevad ravimid oma töö, ühest küljest aitavad ravimid organismil koos püsida, funktsioneerida, samas tekitavad ka hulga lisaprobleeme.

Karm tõsiasi on, et kui te olete juba haigestunud mõnda kroonilisse ja enamasti ka progresseeruvasse haigusesse, siis krooniliste haigustega kaasnevad paraku ka ravimid, ehk mina nimetan seda teisisõnu „kommidieediks“. Üks asi on kindel - ilma ravimiteta enam kahjuks hakkama ei saa. Ei aita siin pikad jalutuskäigud ega ka positiivsed elamused. Kuigi eelpool loetletud on väga toredad nähtused, siis suure tõenäosusega nad ühtegi kroonikut terveks ei ravi. Minu „5 sõpra“, kes suudavad mind hoida vertikaalses asendis, kuigi mitte väga pikalt, aga siiski, on kalymin, imuran, yasminelle, omep ning probiootikum. Põhiravimid on muidugi kalymin ja imuran. Praegu võtan igapäevaselt 10 tabletti, kuid oli ka aeg, kus mul oli „au ja privileeg“  päevas süüa ligikaudu poole rohkem tablette.

2017. aasta hilissügisel otsustas minu armas neuroloog katsetada minu peal kardetud prednisolooni ravi. Siinkohal tahan rõhutada, et ma jagan ainult oma kogemust! Prednisoloon on ravim, mis päästab paljusid elusid, alates allergilistest reaktsioonidest  kuni liigesvaludeni. Kuid paraku on prednisoloonil ka kõrvaltoimeid, millest väga sageli ei räägita – kaalutõus, karvakasv, meeleolumuutused, põhihaiguse sümptomite süvenemine, mitte kõikide haiguste puhul muidugi, ning veel palju muud „põnevat“. Kõik eelpool loetletud kõrvaltoimed võivad esineda pikemal prednisolooni kasutamisel. Tegelikult ma ju tean, mis tunne on, kui surma maitse on suus. Prednisolooni võttes oli samuti tunne, et lõpp pole enam kaugel. Ja pealekauba on prednisoloon tohutult kibe tablett. Isegi praegu prednika peale mõeldes, tulevad mul vastikuse judinad! Prednisoloonikuuri ajal tundsin, et olen kordades väsinum, lihasnõrkus ja säärte kangus „puresid“ keha nii, mis jaksasid. Õhupuudus süvenes -  enne magama minekut mängisin nö „jonnipunni“ ehk siis olin voodis istuli ja pikali, istuli ja pikali. Kaalutõus oli tingitud söögiisu tõusust, tundsin ennast tohutult raskena, nagu mingi Godzilla. Soolikas „ütles töölepingu üles“ ja kõht jäi kinni. Ühel hetkel kartsin, et kas pole tegu suisa soolesulgusega, sest  tekkis ka iiveldus... Ka meeleolumuutused tekkisid, kohati oli tunne, et asja eest teist taga tahaks kõik oma diplomaatilised oskused otse aknast õue lumme visata, ja kõigile halvasti öelda. Õnneks ma suutsin ennast ohjeldada ja suuremad draamad sai ära hoitud. Lõpuks ma ei pidanud enam vastu ja võtsin ühendust oma neuroloogiga ning ütlesin otse, et kui ma veel kaua seda ravimit (loe: jama) võtma pean, siis ma lihtsalt annan otsad. Õnneks on Universum disaininud minu neuroloogi selliseks avatud mõtlemisega intelligentseks eluvormiks ja ta sai minu probleemist aru ning ta kutsus mind enda juurde vastuvõtule, kus me koos võtsime vastu otsuse, et lõpetame selle prednisolooni eksperimendi.   

Ma ei osta oma ravimeid iga kuu, vaid siis kui ravimikogused on oluliselt vähenenud. Kuid ma ei lase kunagi oma ravimite varudel ületada nö „kriitilist piiri“, alati on mingi varu. Minu kodune apteek on selline sümpaatne puu uksega kapike, mis meenutab mini apteegilao varianti. Elu on õpetanud, et vahetevahel pole alati võimalik perearstikeskuses löögile pääseda, vahel võivad ka digitaalsed keskkonnad üles öelda. Ühesõnaga, staažikad ravimite tarbijad juba teavad seda, aga kordan igaks juhuks üle, et retseptide uuendamisel peaks alati väike varu kodus olema. See on oluline selleks, et vältida hilisemaid draamasid.

Ühel kenal juunikuu päeval tatsasin apteeki, et täiendada oma väikest apteegiladu. Võtsin ühes kesklinna suuremas apteegis järjekorranumbri, seejärel vilkus tablool minu number, samal ajal helises kelluke ja ma sättisin ennast pahaaimamatult platsi. Teretasin viisakalt, naeratasin malbelt ja loetlesin vajaminevad ravimid. Apteeker naeratas vastu, kuulas ära, mida ma soovin ning siis, nagu ühele müügiinimesele kohane, hakkas ta mulle ootamatult pähe määrima geneerikuid! Geneerikud ehk siis geneerilised ravimid on ravimid, mis teoorias peaksid olema samasuguse toimega nagu originaalravimid. Minu eesmärk ei ole kindlasti geneerikuid maha teha, ma saan rääkida ainult oma kogemusest. Aga teate, geneerikute toime ei ole tegelikult päris see, mida väidetakse. Kuigi kirjandus ütleb et ka geneerikute puhul on tehtud samasuguseid põhjalikke uuringuid nagu originaalravimeid uurides, ei ole need uuringud siiski samad, mis originaalravimi puhul. Kindlasti paljud geneerikud aitavad erinevate krooniliste haigustega inimesi ja mul on nende inimeste üle ainult hea meel, kellele geneerikud ei põhjusta kõrvaltoimeid ja nende tervis püsib stabiilne. Mina isiklikult jään geneerikute suhtes skeptiliseks, aga jällegi, see on ainult minu arvamus!

Kuid tagasi apteegiloo juurde... Apteeker üritas mulle endiselt meeleheitlikult pähe määrida geneerilisi ravimeid. Tundsin sisimas, kuidas nn „mõrraviirus“ tahtis peale tulla, aga ma jäin rahulikuks. Nõjatusin toolileenile, naeratasin, panin jala üle põlve ning kordasin rahulikul, samas tungival toonil: „Teate, ma olen väga tänulik teile teie pakkumise eest, aga ma siiski sooviksin originaalravimeid.“ – „Aga kas te teate, et ka omep pole originaal?“ ei jätnud apteeker jonni. „Mõistan.“ jätkasin nii malbel toonil, kui suutsin. Kuigi viimaste aastatega olen olnud üsna lühikese süütenööriga, siis teatud olukordades on enesevalitsemine väga raudne. „Kuid ma seekord siiski sooviksin originaalravimeid. Võib-olla järgmine kord...“ ise samal ajal teades, et järgmine kord ostan ikka samu asju. Saime kaubale. Olin veidi hämmingus ja pisut uhke oma vankumatu meelelaadi üle. Esiemagi ütles minu kohta kunagi, et ma olevat nagu pajuoks. Surve võib olla väga suur ja ma võin olla üsna maadligi painutatud, kuid kui surve järele annab, hüppan algasendisse tagasi.

Ühel rängal eluperioodil oma elus olin mõõdukas ravimisõltlane. Ma ei tahaks täpsustada, millisel eluetapil, aga ütleme nii, et periood oli nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga raske. Kuigi oma olen oma tööelu aastad veetnud meditsiinis, siis vastus teie küsimusele on: „Ei, sellepärast ma ei varastanud tööpostilt ravimeid.“ Tegemist oli täiesti legaalse retseptiravimiga, mille ostsin apteegist. Aga see praegusel ajalgi populaarne rahusti aitas mul väga hästi funktsioneerida ja hoidis pea selgena. Ma olin väga teadlik tarbija, ma ei liialdanud kunagi, vaid võtsin väga täpse koguse, et teha oma tööd, mis ilmselgelt käis mulle juba siis üle jõu. Ma ei ole uhke selle üle, et olin mõõdukas sõltlane. Ma ei õigusta ennast, aga ma tahan rõhutada, et see õnnetu meditsiinis töötav inimene on samuti vaid kõigest habras olend oma vigadega ja vahel  on seal meditsiinis nii raske seda abi otsida ja küsida, sest keegi ei taha tunnistada oma nõrkusi. Seega lõpetuseks tahan öelda, et kui te avastate end ühel hetkel liiga lõdva käega rahusteid söömas, siis võib teil olla algav sõltuvushäire. Vahel ikka juhtub, et asjad kasvavad üle pea, ja siis pole üldse häbiasi abi küsida, kui endal vaid tahet ja julgust on. Sest olenemata jamadest, algab pääsemine teist endist...

Kokkuvõtteks, palun ärge olge jobud kroonikuga, kes võib-olla ei saa haiguse või haiguste tõttu enam kõike süüa. Ja armsad apteekrid, see on muidugi imearmas, et te soovite hoolitseda apteegikunde rahakoti eest, aga kui patsient siiski soovib originaalravimit, siis las ta saab selle. Ette tänades mõistva suhtumise eest!