Emotsioonide karusell...

Hoolimata pidevast talumatult halvast enesetundest oli mul mõni aeg tagasi au ja privileeg viibida ühe hea sõbra seltsis Pealinna uusimal atraktsioonil, 120 meetrise läbimõõduga vaaterattal. Tuleb tunnistada, et vaated olid tõepoolest vapustavad – näha oli nii Ülemiste järv kui ka Tallinna laht. Tallinna lahe poole vaadates jäi vahepeale ka ilmetu Lasnamägi. Ilu on muidugi vaataja silmades, aga no vabandage, nendel paneelmajadel puudub igasugune iseloom, aga see on ainult minu arvamus. Kes ütleb, et ma ise sinna kunagi elama ei satu. Vaaterattal sõites hakkasin ma juurdlema tunnete ja just nende tunnete üle, millest väga sageli ei räägita. Jahun ka armastusest ja vihast, aga mind huvitavad rohkem häbi ja ükskõiksus. Muide, vaaterattalt maha tulles, olid mu jalad üsna püdelad, aga olin väga õnnelik, et olin selle katsumuse läbi teinud. Jälle linnuke kirjas, mille võib viimaste soovide nimekirjast maha tõmmata. Juhuu, ära tegin! Kui te muidugi kõrgust kardate või on teil näiteks  tasakaaluhäired, siis ma ei soovita sinna minna, aga kui ei karda ja kui tervis kannatab, siis võite minna rahulikult vaadet nautima ja võib-olla saate ka leebe adrenaliinilaksu. J

Häbi...häbi on 21. sajandil väga tugev, kuid alahinnatud emotsioon. Professor Brene Brown on öelnud, et häbi on eranditult meis kõigis olemas. Me räägime armastusest ja vihast või isegi vihkamisest, nendest luuakse filme, laule ja kirjutatakse raamatuid, kuid me ei taha millegipärast rääkida häbist. Häbist rääkimine on häbiväärne. Tunduks justkui loogiline, või mis? Keegi ei taha olla alandatud ja häbistatud. Tegelikult on see väga inimlik ja mõistetav. Suhetes me ka peidame oma emotsioone ja vigu, meil on suisa kirglik soov esitleda ennast paremas valguses kui me võib-olla tegelikult oleme, me ei taha olla haavatavad, vähemalt esialgu mitte. Brown on veel öelnud, et vahel tuntakse häbi ka  oma majandusliku seisu pärast, millise autoga sõidetakse, mis majas elatakse ja mis probleemid on peres ning suhetes. Paljud tegurid põhjustavad häbi. Kroonikute seas esineb kahte liiki inimesi, esimesed on need, kes ennast tutvustades alustavad umbes nii: „Tere mina olen see ja see ning põen seda ja seda...“. Need on inimesed, kes on otsustanud end määratleda läbi oma haiguse. Teine liik kroonikuid ei alusta ennast tutvustades diagnoosi mainimisega. Sest kunagi ju ei tea, kuidas kaasinimesed reageerivad. Ma olen seda juba ühel ja teisel moel öelnud, aga kordan veel, sest see on nii pagana oluline. Mõni tunneb haletsust, mõni on ükskõikne, mõni teeb lolli nalja, mõni on üleolev ja ütleb, et tead, see pole midagi, mul on hoopis hullem. Neid viise, kuidas inimesed reageerivad, on väga erinevaid. Brown mainib ka, et kehtib üks universaalne tõde, et keegi ei taha kogeda enda kohta negatiivset tagasisidet. Eriti teemade puhul, mis muudab meid haavatavaks, nagu näiteks tervis. Tänapäeval on üks küünilisemaid häbistamise ja alandamise viise inimese poolt, kes peaks olema meile kõige tähtsam – see on inimene, kellega oleme otsustanud oma elu jagada. Kui alguses tutvutakse, tundub teine inimene nii huvitav, täiuslik, võib-olla isegi natuke müstiline. Kuid mida aeg edasi läheb, tekib rutiin, hakatakse märkama teise inimese vigu, tulevad esile iseloomujooned ja harjumused, mida alguses ei pandud tähele, kuid nüüd käivad need närvidele. Võib-olla pole teine enam füüsiliselt nii atraktiivne, voodielu on soiku vajunud, uudsus on kadunud või on teine inimene liiga kättesaadav. Tasapisi võib ligi hiilida...kergemat sorti põlgus ja liigne enesekindlus ning riukalik soov teist inimest alandada, sest ise ollakse ebakindlad ja ei teata enda ega ka oma partneri  tegelikku väärtust. Näiteks hakatakse tegema salvavaid märkusi: „Kuule sa näed nii tobe selles riietuses välja,“ või „Et sa oled kaalus juurde võtnud, sa võiksid ikka saledam olla,“ või „Miks sa närid nii kõvasti, matsutad ja luristad?“ või „Miks sa minu sünnipäeval nii purjus olid ja flirtisid teistega...?“ Neid etteheiteid on veel ja veel. Häbi tipp võib näiteks saabuda siis, kui teine inimene hakkab voodis olles vahekorra ajal televiisorit vaatama... Vat see võib küll olla mats enesehinnangule. Minu arvamus on, et häbistatakse ja alandatakse teist inimest sellepärast, et esiteks ise ollakse õnnetud ja teiseks pettutakse, et teine inimene pole suutnud vastata teatud ootustele. Ja teate mis, ühegi inimese ülesanne pole siin maamunal kedagi õnnelikuks teha. Elama peaks ikka enda mitte teiste jaoks. See kõlab küll ääretult egoistlikult, aga kes siis teid kaitseb, kui mitte teie ise? 

Kui inimene haigestub, võib ta lisaks süütundele kogeda ka häbi. See võib olla mingisugune sisemine häbitunne - inimene ise põeb oma oma diagnoosi tõttu, kurvastab kaotatud elu üle, tunneb muret teiste arvamuse pärast. „Mida inimesed minust nüüd mõtlevad?  Kas minu sõprussuhted jäävad püsima? Kuidas ma inimeste keskel tulen toime oma igapäevaeluga?“ Kui aus olla, siis on need krooniku jaoks väga põletavad küsimused. Teiseks võidakse kogeda veel välimist häbi, mis tuleb keskkonnast. Ümbritsevad inimesed võivad samuti panna kroonikut häbi tundma oma haiguse pärast. Mäletate veel, kui ma rääkisin  saatanlikust kätevärinast kiirabis, mis segas töö tegemist. Ma ei osanud siis isegi oma pööraseimas unenäos näha, mis on selle totaka värina põhjuseks, ammugi siis teised... Lihtsam oli arvata, et ma olen koba ja ei saa oma tööga hakkama. Ei ole just kõige mõnusam tunne.  

Ükskõiksus. Öeldakse, et armastuse vastand pole mitte viha, sest viha on väga tugev  emotsioon, vaid ükskõiksus. Kui te tunnete viha mõne pereliikme või lähedase suhtes, siis teil on veel tunded, te hoolite ühel või teisel moel, aga kui te tunnete ükskõiksust, siis te ei hooli enam teisest inimesest. Siis olete valmis laskma tal minna.

Viha on sama tugev emotsioon nagu armastus, kuid viha oma olemuselt on rahuldamata vajaduste väljund, olgu need rahuldamata vajadused siis kas füüsilised või emotsionaalsed. Minul isiklikult on elevandi mälu ja ma olen pika vihaga, suudan küll andeks anda, aga see ei tule kergelt.

Kui inimest tabab haigus, siis ühel hetkel võib võimust võtta raev. „Käigu see maailm p***si, mina seda närust haigust ei tahtnud, minu käest ei küsinud keegi...“ Need on kõik õigustatud emotsioonid. Lisaks haigusele, mis kurnab organsimi niigi, võib viha olla väga laastava efektiga. Haigeks jäädes on äärmiselt oluline tegeleda oma emotsioonidega, vaja on mõista emotsioonide olemust, kust nad tulevad ja mida inimene parasjagu tunneb. Perekond ja lähedased on krooniku elus väga tähtsal kohal ning ma jätkuvalt usun, et armastusel on võtmeroll taastumisel ja eneseleidmisel. Kuid on teatud aspektid, kus võib professionaali abi vaja minna, olgu selleks siis psühholoog või psühhiaater. Minul läks aega umbes neli aastat, enne kui leidsin omale terapeudi, kes mulle sobis ja kes juba alguses oskas küsida nn „õigeid küsimusi“. Nüüdseks olen tema juures käinud juba peaaegu aasta. Ma olin vihane inimene, vähemalt seesmiselt, ma kasutasin naeru ja joviaalset olekut kaitsemehhanismina, et varjata oma tegelikke tundeid – solvumist ja raevu, millega kaasnes tunne, et maailm on olnud minuga ebaõiglane. Ma ei ütle, et ma olen saavutanud mingi seesise rahu, ei absoluutselt mitte. Kuid ma teen endaga iga jumala päev tööd, et mitte kurnata ennast negatiivsete emotsioonidega. Mis seal salata langen minagi aeg-ajalt tagasi oma vanadesse käitumismustritesse. Kuid ma ei vaata oma tagasilangust kui ebaõnnestumist, vaid ma püüan sellest õppida ja siis uuesti, aeglaselt edasi minna.

Armastus....Universumikaaslasena maailmaruumis ekslemas...

Ühel ilusal päeval vaatasin peeglisse ning jõudsin järeldusele, et kuigi ma pole enam esimeses nooruses, olen endiselt omamoodi ilus ja tark, sest kes veel tõstab sinu egot kui mitte sina ise. Omamoodi ilus sellepärast, et ma pole kunagi olnud mingi klassikaline iludus. Pilgutasin endale silma ning tõdesin, et  muuhulgas on mul ka üüratu kannatlikkus keeruliste meestega... 

Kas te olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks hõljuda maailmaruumis, väljaspool meie atmosfääri? Maailmaruumis, kus pole gravitatsiooni, kus on vaakum ja iseseisvalt hingata ei saa... Kus on kirjeldamatult külm ning pime. Kus inimene ei oma mingit tähtsust, sest lõpmatu maailmaruum toimetab omasoodu, häirimatult. Ma arvan, et selles on midagi ürgset ja inimmõistusele hoomamatut ning ometi on maailmaruum oma müstilise olekuga nii ligitõmbav. Vahel harva, kui meelde tuleb, vaatan kuud ja mõtlen: „Ta on nii lähedal ja ometi nii kaugel...“

Praegu mõtlen minu elus olnud suhetele ja taipan, et ka mina olen olnud nagu astronaut sihitult triivimas lõputus tühjuses. Teadmata, mida tegelikult tahan. Lisades kujuteldavale maailmaruumile veidi meelelahutuslikku vürtsi, võiks taustaks kõlada Bowie „Space Oddity“. Aga sellest pole midagi, et olen siiani vaid triivinud, sest nüüd olen ennast paremini mõistma hakanud. Suudan elus eesmärke püstitada ja nende poole püüelda. Ma usun siiralt, et kõik sündmused meie elus juhtuvad mingi põhjusega, isegi kõige tumedamatest tundidest on hiljem võimalik leida midagi positiivset, huumorilaadset, kuigi see alguses päris kindlasti ei tundu nii... Alguses on tunne, et maailm variseb kokku ja sa oled üksi jäänud. Kuid ükski olukord ei kesta igavesti, elu läheb edasi ning märkamatult oled sa kasvanud ja võib-olla ka targemaks saanud. 

Vaaterattal istudes ja lummavaid vaateid nautides, välja arvatud ilmetu Lasnamägi, hakkasin mõtlema suhetele, miks ma pole ennast kehtestanud, miks olen end alati alla surunud ja oma arvamuse enda teada hoidnud. Alati vaikisin, ma ei tahtnud kunagi kedagi pahandada, ei tahtnud konflikte ega tülisid, sest mul puudusid adekvaatsed oskused konfliktide ja tülidega toimetulemiseks. Suhete dünaamika, mille keskel kasvasin, meenutas kohati šrapnelli, mille lõhates ei teadnud kunagi, kuhu poole tükid lendavad. Elu oli heitlik, vähemalt nii mulle tundus. Alates varasest lapsepõlvest õppisin kiirelt ära, et kui olen hädas, et tule mulle keegi appi, pidin ise välja rabelema. Pidin ise hakkama saama. Seega õppisin kohanema teistmoodi, tekkisid teised ellujäämismehhanismid, parim lahendus oli põgenemine, konfliktsituatsioonist eemaldumine. Meie koduelu meenutas kohati lahinguvälja, kus kunagi ei teadnud, millal isa, puhaku ta rahus, tsüklisse langeb. Ja ma tean, et surnustest ei tohi halvasti rääkida, sest nad ei saa ennast kaitsta, aga ta oli vägivaldne mees, kelle hoiakud tõenäoliselt kujunesid, üllatus-üllatus, negatiivsetest emotsioonidest. Professionaalsetel abiandjatel on väga raske vägivaldse inimese hoiakuid ümber kujundada, perekond ja lähedased ei suuda seda ammugi.  

Mulle ei meeldi kasutada sõna ohver, ma juba ammu ei näe ennast ohvrina, ei oma suhetes ega ka haigustega maadeldes. Kui just peab ennast kuidagi määratlema, siis pigem määratleksin end ellujääjana, sest ma arvan, et läbi katsumuste olen saanud tugevamaks ja teadlikumaks, kuid olen minagi vaid inimene, ning mul on olnud mitmeid tagasilööke ja kindlasti tuleb neid veel...

Pikka aega arvasin naiivselt, et armastus peab olema mingi kõrgemal tasemel emotsioon, mida jagad oma läbi raskuste leitud hingesugulasega. See kõlab ülimalt hollywoodilikult ja siirupiselt, aga enamik inimesi unistab leida partnerit, kellega koos elu rajada. Unistajateks on eelkõige naised, aga miks mitte ka mehed. Armastus on selline intrigeeriv teema ja evolutsiooni poolt on inimesele kaasa antud tugev tung paljuneda ning sotsiaalse olevusena on iga inimese DNA-sse kodeeritud soov olla suhetes teise inimesega, potentsiaalse partneriga, kellega elu jagada kuni surmani. Sobiva kaaslase silmapiirile ilmumisega, saab aju „paugu“ keemiliste reaktsioonide näol ning jaht võib alata. Nagu arutleb üks 21. sajandi silmapaistvamaid filosoofe Alain de Botton, käesoleval sajandil idealiseeritakse romantilist armastust. Seda kultiveerivad nii ilukirjandus, kui ka filmid ja isegi muinasjutud. „Kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi õnnelikult...“ on parim näide sellest. See on tegelikult nii ohtlik. Ohtlik on see sellepärast, et kultiveeritakse valet, müüakse õhku ja katteta lubadusi, sest päriselu on paraku hoopis midagi muud. Alain de Botton mõtiskleb edasi,  keegi ei räägi sellest, mis saab siis, kui nn „õnnelik lõpp“ on käes? Kuidas jagatakse kodutööd, kes viib prügi välja ja kes korjab sokid ning saunalinad põrandalt üles? Kes peseb nõud ja paneb pesu kuivama? Need on kõik väga elutähtsad küsimused ja nendega tuleb elutervelt tegeleda.

Kas te usute hingesugulusse? Mina kunagi uskusin hingesugulusse. Tegelikkuses on minu arvates see hingesugulus pisut kaheldava väärtusega nähtus. Teie loal ma paiskasin õhku selle sama eelpool mainitud filosoofi teooria, et tegelikkuses me ei peaks otsima endale partnerit, kes on parim ja  mõistaks meid sõnadeta, vaid me peaksime otsima kaaslast, kes suudab meid ära taluda. Suudab meid ära taluda meie halbadel päevadel koos meie vigade, neurooside ja üleüldise hullumeelsusega. Alateadlikult me võime ka otsida kaaslast, kes on meile „tuttavlik“, kes meenutab meile meie lapsepõlve, lapsepõlves kogetut. See, mida kogetakse lapsepõlves, on niivõrd võimas, et see võib edasi kanduda täiskasvanu ellu. Vahet ei ole, kas need kogemused lapsepõlvest on olnud positiivsed või negatiivsed. Alateadlikult säilib soov lapsepõlves kogetut üha uuesti ja uuesti kogeda. Seega näiteks kui isa oli mölakas, siis tütred otsivad alateadlikult täiskasvanuelus mölakaid mehi. Kui näiteks ema oli ülihoolitsev, siis pojad otsivad hilisemas elus naisi, kes võiksid pakkuda samasugust tähelepanu ja hoolt. See ei ole muidugi absoluutne tõde, on ka ka erandeid, kus probleemsetest peredest pärit lapsed suudavad täiskasvanueas luua endale eluterveid suhteid. Ja ka vastupidi, kus korralikest elutervetest peredest pärit lapsed satuvad halbade inimeste otsa, sest korralikud poisid ja tüdrukud ei pruugi kohe alguses aru saada, et nendega manipuleeritakse.

Inimesed ei suuda näha teineteise sisse. Kui endiselt otsitakse partnerit, kes oleks parimatest parim, siis paraku kuulub selle otsingupaketi juurde ka alateadlik soov, et prints valgel hobusel või printsess tornis omaks supervõimet näha teie sisse. Müüt! Päriselus see ei ole paraku nii. Mul on teile „pommuudis“ – psühholoogid ja psühhiaatrid õpivad aastaid, et mõista inimese hingeelu iseärasusi. Tavaliselt Marilt või Matilt oodata seda, et ta mõistab teist inimest poolelt sõnalt, suudab näha oma kaaslase sisse, on tegelikult natuke palju nõutud. Keegi pole täiuslik. Kõikidel on oma vead ja kiiksud.

Mind on tükk aega vaevanud see küsimus, miks suhted tuksi lähevad? Ja vastus tegelikult on väga lihtne – inimestel on teineteise suhtes erinevad ootused ja arusaamad. Tervetel inimestel on raske suhteid koos hoida, kroonikul ja tervel inimesel on seda veel raskem teha. Sest nende suhetes on ka kolmas osapool ehk siis haigus, kes nagu hall kardinal dikteerib suhete dünaamikat. Ja see on täiesti reaalne probleem. Kroonik vajab eelkõige turvatunnet, kuna tervis võib niigi heitlik olla. Kui asjad keeruliseks lähevad, näiteks krooniku tervis halveneb ja tekivad probleemid, võib üks osapool soovida suhteid lõpetada, sest tema jaoks on krooniku halvenev tervis raske, üle pea kasvav teema. Inimlikult on see täiesti arusaadav, sest elu haigusega, diagnoosist olenemata, on katsumus nii kroonikule kui ka tema kaaslasele, kes on terve. Mida siis teha? Kõigepealt tuleks põhjalikult uurida, mis haigusega on tegemist, millised on sümptomid ja elukvaliteet. Kuigi, mis seal salata, vahel on haigusteteemaline kirjandus üsna tagasihoidlik võrreldes praktilise igapäevaeluga.

Terve partner peaks mõtlema selle peale, kas ta on näiteks võimeline viima oma kroonikust kaaslast füsioteraapiasse? Olgu, see pole nüüd võib-olla nii raske küsimus, aga edasi... Kui haigus progresseerub, siis kas terve partner näeb krooniliselt haiges kaaslases vaid hooldatavat või näeb ta temas ka endiselt võrdväärset inimest? Kas suudetakse endiselt olla lähedased või on lähedus muutunud sootuks vastikuks? Kui mingi ime läbi on suudetud jääda emotsionaalselt võrdseteks partneriteks, siis kas terve partner suudab näiteks vahekorra ajal olla mõistev, kui kroonik on hingetu või mõni kehaosa tõmbub krampi või hakkab tõmblema? Kas terve kaaslane suudab piisavalt kiiresti reageerida? Ja kui haigus progresseerub, siis kas terve partner on suuteline kroonikul ka mähkmeid vahetama ja tagumikku pesema? Need on eluliselt väga olulised küsimused, mida peaks krooniku terve kaaslane endalt küsima või siis oma kroonikust partneriga arutama. Sest pole õudsemat stsenaariumit krooniku elus, kui terve partner laseb siis jalga, kui selgub, et krooniku haigus on edasi arenenud ning terve partner otsustab, et tema jaoks on küllalt või, et see on liig. Tema haige inimesega rohkem tegeleda ei taha... Ma ei ole mingi feminist, hoidku Universum selle eest, aga kurvad praktilised kogemused on näidanud, et mehed, kes on terve partneri või isa rollis, lahkuvad kiiremini kodust, kus on haige naine või haige laps. Mehed lahkuvad väga erinevatel põhjustel. Naised on siiski kohusetundlikumad ja enamasti jäävad haigestunud mehe või haige lapse juurde nende eest hoolitsema.

Aga ometi on mul ka üks traagiline, samas liigutav näide, kus mees väga kenasti hoolitses oma vähihaige naise eest. Olin selle tunnistajaks 2018. aasta suve lõpul. Pidin toona minema Suurhaiglasse, et anda geeniproovi vereanalüüs. Tegin seda oma empaatilise günekoloogi mahitusel, kes oli öelnud, kui õigesti mäletan, et endometrioos võib olla autoimmuunhaiguse tagajärg ja endometrioos võib olla ka pärilik.  

Suurhaigla koduleheküljel on päevaravi määratletud järgmiselt: „Päevaravi on ambulatoorne tervishoiuteenus, mille osutamise käigus on vajalik inimese seisundi lühiajaline jälgimine ja inimene lahkub tervishoiuteenuse osutaja juurest samal päeval.“ Selgituseks – päevaravis võivad käia inimesed näiteks keemiaravi saamas või mõnel väiksema mahuga kirurgilisel protseduuril. Patsiendid tulevad üheks päevaks statsionaarsesse osakonda, üldjuhul nad saabuvad hommikul ja kui peale protseduuri probleeme pole, siis nad lahkuvad pärastlõunal või õhtupoolikul. Suurhaiglas asub keemiaravi päevaravi esimesel korrusel, kus on ka fuajee.

Niisiis...kuna eelmisel aastal sain veel probleemideta kofeiini nautida, istusin kohviautomaadist võetud kohviga Suurhaigla fuajees. Aega parajaks tehes, vaatasin vaheldumisi aknast välja ja jälgisin inimesi. Sagimist oli palju, valgetes ja sinistes tööriietes tähtsate nägudega arstid ja õed sammusid asjalikult pika sammuga mööda fuajeed, ähmis patsiendid, saatekirjad näpus, kulgesid näiliselt sihitult või püüdsid pingsalt orienteeruda Suurhaigla majaplaanis. Korraga köitsid minu tähelepanu vanem paar - mees lükkas ratastooli, kus istus tema naine, kelle keha oli ilmselgelt nii haigusest kui ka agressiivsest ravist puretud. Näis nagu ta oleks sõjas käinud. Naine oli väsinud ja tema silmist võis lugeda ainukest  soovi: „Et need piinad ükskord lõppeksid...“ Naine sulges silmad. Mees „parkis“ ratastooli välisuste juurde nii, et nad näeksid, kui transport tuleb. Seejärel võttis ta istet naise kõrval oleval toolil ning võttis naise käe: „Kas sul on külm?“ küsis ta hoolitsevalt. Mehe silmis oli mure ja teadmine, et naist enam kauaks pole... Naine noogutas vaikselt ja ütles midagi peaaegu hääletult. Mees kattis ta pleediga, pani käe naise õlale ja ütles: „Sul suu kindlasti kuivab, ma lähen toon sulle vett.“ Naine naeratas vaevumärgatavalt. Kohvi sai otsa, minul oli aeg tõusta ja minna geenianalüüsi andma. Lahkusin fuajeest polikliiniku poole segaste tunnetega. Kuigi see näide on trööstitu, on see siiski minu arvates väga ilus ja annab lootust, et kõik mehed pole sellised, kes lasevad esimeste raskuste tekkides jalga. Ei armasta sind ainult siis, kui kõik on hästi, vaid ka siis, kui on halvasti. Ja siinkohal müts maha nende meeste ees, kes on suutnud jääda oma krooniliselt haige naise kõrvale või pere juurde, kus on krooniliselt haige laps. Te olete tõelised kangelased, sest kui peres on haigus, siis see elu on kümnetes kordades raskem. Te olete tublid ja kõikide kroonikute nimel aitäh, et te suudate olla päriselt toeks. Krooniku lähedastele oleks järgmine sõnum – kui te suudate tõeliselt tuge pakkuda, siis kindlasti ei tohi ka ennast unustada, sest krooniku eest hoolitsemisel on läbipõlemine kiire tulema.

Mõistan, et seda on võib-olla morbiidne soovida, aga mõte selle taga on siiras. Ma sooviksin kõikide kroonikute kõrval oleks inimene, kes nende eest vajadusel hoolitseb ja on toeks. Teeb kasvõi väikesi asju, ulatab teetassi ning tuletab meelde, et rohud on vaja võtta.