Uued seiklused Suurhaiglas – esimene günekoloog, günekoloogiline MRT ja kuidas kunagi ei tohi vihastada polikliiniku kabinetiõde...

Pärast seda kui olin oma neuroloogile pikka aega jauranud, et mu parem jalg valutab  ning 2017. aasta sügiseks oli tekkinud parema jala reielihaste osaline atroofia ehk kõhetumine, mis sisuliselt tähendab, et reiel on selline ligikaudu 10 sentimeetrise diameetriga  paadikujuline auk, otsustas neuroloog saata mind MRT-sse, kus eemärk oli uurida alaselga. Võimalikeks jalavaevuste põhjustajateks püstitati probleemid seljanärvidega või siis arvati, et tegemist on õela trombiga.  

MRT-s avastati juhuleiuna, et mu paremas munasarjas nn. „šokolaaditsüst“, mis radioloogide arvates võinuks sobida endometrioosi diagnoosiga. Kuid küsimärk jäi siiski õhku rippuma, millega täpselt tegemist oli. Ma olen oma neuroloogi juures käinud juba mitu head aastat ja võin üsna julgelt väita, et tegu on äärmiselt peenetundelise  inimesega, kes oskab patsientidega ümber käia. Kuna polnud täpselt teada, kas tegemist oli ainult endometrioosiga või oli tegu millegi veel kurjakuulutavamaga, näiteks munasarjavähiga, siis neuroloog soovitas tungivalt, kuid samas delikaatselt günekoloogi otsimisega mitte väga kaua viivitada. Jällegi, armsad sõbrad, väike meeldejätmise koht, kui arst ütleb, et asjaga tuleb tegeleda, siis tuleb arsti kuulata. Sest kui terviseprobleemi eirata, siis võib aeg väga kiiresti „tiksuma hakata“ ja enne kui te aru saate, et käes on tõsine jama, võib olla kahjuks liiga hilja.  

Kui kuulsin neuroloogilt esimest korda võimalikust endometrioosist, siis vandusin mõttes nagu voorimees. „Lisaks kõigele muule ka veel see jama...“ Mina muidugi kasutasin tunduvamalt soolasemat keelepruuki, mis trükimusta ei kannata. Just olin hakanud kohanema mõttega lihashaigusest ja autonoomse närvisüsteemi häirest, kui mind tabas ootamatult uus pauk nimega endometrioos. Esialgu küll ainult küsimärgiga.

Korrektse diagnoosi sai panna ainult günekoloog ja nii hakkasingi endale tublit naistearsti otsima. Muide, võtke teadmiseks, et kõik günekoloogid ei pruugi teada endometrioosist või peavad seda nö. „tšepuhhaaks“ ehk siis mitte millekski. Peale sisimas pulbitsenud frustratsiooni, saabus paradoksaalsel kombel taaskord kergendustunne. Arutlesin endamisi, et endometrioos võiks olla põhjuseks aastatepikkustele valulikele menstruatsioonidele, valulikele vahekordadele, valulikele tualetis käimistele ning kõigele muule, mis käib nn. „naiseks olemise juurde“. Vastavalt neuroloogi soovitusele tahtsin võimalikult ruttu leida endale head naistehaiguste spetsialisti, et tegeleda uue terviseprobleemiga nii siva kui võimalik - saada sellele nimi ja ehk ka ravi. Registreerisin end digiregistratuuris ühe Suurhaigla günekoloogi juurde. „Ma pean vist ikka päriselt nupust nikastanud olema, et ma sinna majja tagasi lähen...“ mõtlesin endamisi, samal ajal „Kinnita“ nuppu vajutades. Mis on hullumeelse tunnus? Einstein vist on öelnud, et hullumeelsuse tunnus on see, kui teha ühte tegevust mitu korda järjest ja iga kord loota  erinevat resultaati. Hmm, meenutab hirmsasti minu suhteid mu eksiga... Olin tagasi Suurhaigla polikliinikus, täpsemalt günekoloogia polikliinikus ja minu naiivne lootus oli, et ehk seekord läheb paremini kui eelmine kord. Kuid ilmselgelt polnud ma õppust võtnud oma eelmistest kogemustest Suurhaiglas, sest ma eksisin, kõik läks nii nagu ikka. Aga ma ei rutta ette.

Olin selle potentsiaalse naistehaiguse lahendamiseks valinud günekoloogi, kes oli muuhulgas töötanud ka Vähihaiglas ja oli oma erialalt onko-günekoloog. Onko-günekoloog on siis inimene, kes lisaks klassikalistele naistehaigustele tegeleb ka onkoloogiliste küsimustega. Juba esimesel vastuvõtul määras ta mulle vereanalüüsi, mis on minu arvates iga uue arsti juurde minnes klassika (välja arvatud võib-olla psühhiaater), MRT ja vastuvõtu käigus tegi ta ka günekoloogilise ultraheli. Tohter jättis igati asjaliku mulje, olin esialgu väga rahul. Aga inglise keeles on üks väljend - „The Devil is in the details – Saatan peitub üksikasjades“. Vastuvõtul istudes ja arsti kuulates, hakkas see lause mind kummitama ja ei andnud mulle enam asu. Günekoloog oli küll väga meeldiva olekuga ja asjalik, aga miski seletamatu jäi mind tema juures häirima. Tagantjärele ma vist isegi tean, mis see oli, mis mind häiris - töö Suurhaiglas jätab inimese hinge oma jälje. Suurhaigla muudab inimest ja kahjuks harva paremuse poole. Süsteem soosib kvantitatiivset, mitte kvalitatiivset lähenemist patsiendile. Mõistan, et need on karmid sõnad, aga teate, elu ongi karm. Tulemuseks on meditsiinitöötaja kalestumine, sest ka meedik tahab selles konveieris ellu jääda ja inimlikult on see täiesti mõistetav, olen isegi meedikuna seda kalestumist omal nahal kogenud. Aga kui oled patsient, hakkavad sinus tööle sootuks teised ellujäämismehhanismid. Patsiendina soovid vaid, et sind siiralt ära kuulataks ja, et sinu probleemile leitakse võimalikult konstruktiivne lahendus. Ma kirjutan nimme sõna „lahendus“, sest kõike tänapäeva meditsiin veel kahjuks ravida ei suuda. Loomulikult ei kehti see kalestumine meditsiinis kõigi kohta. Tegelikult leidub ka Suurhaiglas väga toredaid ja empaatilisi inimesi, näiteks mõned minu endised kolleegid on päris vahvad kujud!

Aga minnes edasi looga... Lisaks juhuleiule munasarjas viisin günekoloogi kurssi ka oma lihashaiguse ja autonoomse häirega.

Günekoloogilise ultraheli käigus ei suutnud tohter tuvastada minu parema munasarja asukohta, mis tundus mulle esiti pisut kummaline, aga kuna arst jäi stoiliseks, ei erutunud minagi sellest eriti. Hiljem, kui olin hoopis teise günekoloogi juures jälgimisel, selgus, et parem munasari on nö. „kleepunud“ emaka tagaseinale ja seetõttu polegi teda ultrahelis väga hästi näha.

Mulle ei meeldi kitsad ja madalad paigad ja ma arvan, et see on üsna tavaline hirm paljudel inimestel. Enne tüümuse operatsiooni oli MRT uuring minu jaoks lihtsalt ebamugav, aga peale tüümuse lõikust hakkasin tundma suuremat alusetut hirmu MRT ees, aga tegelikult ei juhtu selle nn. „toru“ sees lamades suurt midagi. Enamjaolt segab müra, mis siis, et kõrvatropid on antud, ja liikumatu lamamine võib muutuda ülimalt ebamugavaks. Kuni selleni, et käed ja jalad surevad ära või hakkavad lihased tõmblema, mis võib juhtuda näiteks lihashaigetega nagu mina. Lühidalt selgitades on MRT siis selline uuring, kus patsient lamab võimalikult liikumatult selili ja koos lauaga lükatakse inimene uuringuaparaadi sisse. Lihtsustatult öeldes meenutab MRT võib-olla auku seinas, kus patsient lükatakse nn. „seina“ sisse. Põhimõtteliselt on inimene aparaadi sees. Mõnikord täielikult kuni varvasteni, mõnikord osaliselt. Vahel lükatakse patsient pea ees sisse ja vahel lükatakse ka jalad ees. Sõltub sellest, millisest kehaosast on patsiendi raviarst uuringut soovinud. MRT on siis oma olemuselt veidi sarnane kompuuteruuringule. Mõlema uuringu puhul on patsiendi põhiülesanne lamada liikumatult. Kompuuteruuringu ajal lamab patsient uuringu laual ja laua ümber käib ringi ketas, mis teeb pilti uuringupiirkonnast. Kui see lause nüüd segaseks jäi, siis lubage ma täpsustan – toon ühe kulinaarse näite. Võtke kätte auguga sõõrik ja viiner ning proovige viinerit sõõrikust läbi ajada. Ja püüdke mitte ropusti mõelda. Antud juhul on sõõrik siis kompuuteruuringu ketas, mis pildistab uuritavat piirkonda ja viiner on siis laud, millel lamab patsient. Ehk oli sellest kulinaarsest näitest pisut kasu, et paremini mõista kompuutertomograafia olemust. Aparaadi tööprotsess on muidugi oluliselt keerulisem.

Muide ma ei ole kunagi mõistnud, miks kiirgusaparaatidega töötav personal on alati nii kuri. Võib-olla on tegemist üleväsimusega või on asi siis liigses kiirguses, mine tea. Rahas ei saa olla probleem, sest Suurhaiglas on nad hästi tasustatud. Töötades kiirgusaparaatidega, sealhulgas kompuutertomograafia ehk KT-ga, magnetresonantstomograafia ehk MRT-ga ja röntgeniga, on risk tervisele suurem. Suurimad terviseriskid on jääda viljatuks, haigestuda vähki ja veel palju muud.

Oli õhtune aeg ja võis juba arvata, et personal on oma päevatööst ilmselgelt väsinud, tülpinud, näljased ja kurjad ehk siis suure tõenäosusega ületöötanud ilma lõunapausita. Ühesõnaga ei midagi ebatavalist. Nõme muidugi, kui selline suhtumine on, aga tuleb proovida seda mitte liiga isiklikult võtta. Muide, MRT ei ole ajaliselt väga lühike uuring, see kestab keskeltläbi 30 kuni 45 minutit, aeg sõltub uuritavast piirkonnast ja mida otsitakse. Aga selle aja sees, kui te lamate „torus“, võib teid tabada ootamatult nälg! Minuga juhtub see iga kord, kui olen MRT-s käinud. Proua Kõht on valitsenud minu üle viimased 15 aastat. Tunnistan, et mulle meeldib süüa, seda on näha  ka mu kehakaalus, ja vahel on perioode, kus annan proua Kõhu soovidele järele täiesti arutult. Kuigi viimasel ajal olen muutunud oma söömisharjumusi tänu teatud toiduainete talumatusele, mille põhjuseks on nii haigused kui ka ravimid. Vahel mõtlen, et miks ma ometi targemaks ei saa ja ei võta endale midagi söögipoolist kaasa. Mõni suur ja mõnus apelsin ajaks asja ära, aga ei, paraku pole ma siiani õppust võtnud, ikka lähen MRT-sse tühja moonakotiga.

Aga jätkates... Günekoloogilisesse MRT-sse läksin seekord esimest korda, ega teadnud, mida täpselt oodata. Kõigepealt saadeti mind wc-sse põit tühjendama ja anti paksemat tõugu pesukaitse moodi lapp kaasa. „See nüüd küll midagi head ei tõota,“ mõtlesin endamisi, kuid rohkem väga ei süvenenud. Siis saadeti mind riideid vahetama, sest MRT-s pole lubatud olla oma riietega. Tavaliselt on vahetusriieteks selline seksikas ühekordne kittel või siis seksikas ühekordne särk ja pluus. Kusjuures pluus on taskutega. Olen alati juurelnud, mida huvitavat sinna sisse võiks panna? MRT uuringu ajaks on vaja eemaldada kõik metall. Eemaldasin kõik metallehted ning pidin loobuma ka prillidest. Astusin riietusruumist välja poolhämarasse ooteruumi ja silmanägemine oli sama hea, kui nahkhiirel keset päeva. Kuna kedagi ei olnud, hakkasin astuma uuringutoa poole. „Kuhu te lähete, seiske paigal ja oodake! Teie juurde tullakse!“ käratas naisterahva hääl teab kust suunast. Jäin ehmatusest paigale ja ootasin. Varbad külmetasid. Lõpuks juhatati mind MRT uuringutuppa ja lauale sätiti mind nii, et seekord pidi mind sõidutama jalad ees aparaadi sisse. „Teil on günekoloogiline MRT, jah?“ küsis hooldaja. „Jah,“ vastasin. „Lükake see süstlatäis geeli endale tuppe!“ – „Aahah, okei...“ vastasin kohmetult. Kui te arvate, et see geel oli midagi sooja, siis te eksite väga rängalt. Seda geeli oli umbes 10 milliliitri jagu ja ma pakun, et see oli vahetult külmkapist välja võetud. Selja peal kitsal laual nagu kilpkonn ukerdades lükkasin püksid alla ja ajasin oma jalad laiali ja hoppaa...oi kui külm see oli, samahästi oleks võinud istuda palja tagumikuga lumehange. Pakun, et efekt oleks sama olnud. Päriselt, ilma naljata. Tundsin, kuidas „kiisu“ solvumisest krimpsu tõmbus ja aju tahtis ära jäätuda. Kuid midagi polnud teha, pidin järjekordse meditsiiniolukorraga kohanema. Alusetu hirmu ja stressi tõttu tõmbusid nii kael kui ka alalõug ja sääred  kangeks ja terves kehas hakkasid ka lihased tõmblema. Mõtlesin, et kui ma nüüd lihastõmbluste eest sõimata saan, siis ma ütlen, et ma ei saa sinna midagi parata. Aga ei, õnneks ei sõimanud keegi seekord. Uuring kestis ilmatuma aja, umbes 30 minutit. Kui oled stressis, siis aeg venib meeletult. Näiteks mereäärses haiglas, kus asub Neuroloogiakeskus, antakse enne MRT uuringut kõrvaklapid ja saab rahustavat muusikat kuulata. Suurhaiglas selline koguemus mul puudub.

Uuringu lõppedes tõusin laualt nagu Laatsarus ja tuikusin uimaselt riietuma. Uskuge, Kui  lõug, kael ning jalad on kanged ja lihased tõmblevad, siis kiiresti riidesse panna on peaaegu võimatu. Lõpuks riietuskabiinist välja astudes polnud jällegi näha ühtegi hingelist. Kuid minust vasakul oli seina peal salapärane nool, mis juhatas välja. Proua Kõht korises meeletult ja nõudis oma osa. Kui olin ennast veidi kogunud, suundusin sõbra juurde, kes elab Suurhaigla läheduses, muljeid jagama, jõudu koguma ja keha kinnitama.

Piigid kokku polikliiniku kabinetiõega ja karmid sõnad günekoloogilt...

Kas te olete näiteks pidanud kunagi kellegi eest hoolitsema? Olete teinud oma tööpostil rohkem kui vaja? Ja nii edasi...saate aru küll. Kui te teete head või annate endast rohkem kui vaja, siis paratamatult ootate te kasvõi alateadlikult positiivset tagasisidet, heakskiitu või patsutust õlale tubli töö eest. Olgem ausad, neid tõelisi altruiste, kes märkavad heategu ja panustamist teiste heaolusse, on meie seas ikka väga vähe. Tõde on, et seda heakskiitu ja patsutust õlale võib vahel ootama jäädagi. Tõde on, et ühe probleemi lahenedes või kasvõi lihtsalt head tehes ei oota teid finišis tammepärjad ja kuldmedalid. Tõde on see, et tuleb lihtsalt edasi liikuda, sest loodus ei salli tühja kohta, tulevad uued ja hullemad probleemid. Selles võib isegi mingi tõetera sees olla, et Universum ei pane su peale rohkem, kui sa kanda jõuad...oeh!

Ma võin teile täie tõsidusega kinnitada, et ma ei ole siiamaani harjunud oma lihashaiguse ja autonoomse häire sümptomitega. Ma tunnistan ausalt ma ei oska oma haigustega „sõbrustada“. Ma siiralt ei mõista seda. Minu kolm „kikimorat“ on nagu ilusad ja õelad keskkoolitüdrukud, kes ei taha mind oma kampa võtta, kuigi nad dikteerivad igal sammul minu elu. Seega vastukaaluks mõtlengi vahel trotslikult, et kui nemad mind ei aktsepteeri, ei pea ka mina neid aktsepteerima. Meie vahel pole sõda, vaid pigem selline jahe lugupidamine. Mina üritan nendega toime tulla ja siis on nemad vahel ka minuga armulikud. Ma ei igatse taga oma endist elu, aga see praegune olukord käib ikka närvidele küll. Kui ma sain teada, et mind „kummitab“ ka kolmas diagnoos, mis on seotud minu väikevaagna elunditega, siis peale paradoksaalset kergendustunnet tundsin esimest korda jõuetut viha.

Naistarsti vastuvõtul olles, enne MRT-d, leppsime kokku tohtriga ka aja, mil pidin vastuste osas helistama. Helistama...mnjaa.. Kas te olete kunagi pidanud analüüside ja/või uuringute vastuste osas arstile helistama või endale telefoni teel arsti aega panema? Minu arvamus on, et arstile helistamise näol on tegemist 21. sajandi ühe jubedaima vaimse piinamismeetodiga. Kui varasemalt olin, vähemalt enda arvates, üsna kannatlik inimene, siis nüüdseks on minu kannatlikkus juba üsna lühikese „süütenööriga“. Sa helistad ja muudkui helistad, telefon võib anda kinnist tooni, või on hõivatud, või pagan teab veel, mis põhjusel sa löögile ei pääse. Halloo! Meil on tegemist e-riigiga! Kas te e-mailist olete midagi kuulnud? E-mail on selline vahva leiutis, millega saab elektrooniliselt kirju saata. See helistamise meetod tekitab alati tunde, et rändad ajas tagasi aastasse 1985, kus suhtlusvahendiks oligi ainult telefon või kohal käimine, kokku saamine. Aga kusjuures Eesti meditsiinis pole asi selles valdkonnas tegelikult üldse nii lootusetu. Tõepoolest esineb terviseasutusi, kus on võimalik suhelda ka meili teel. Vahel saab vastuse isegi kiiremini, kui helistades. Ma avaldan teile saladuse, üks selline asutus on perearstikeskus, kus mina käin.

Päeval, mil pidin naistearstile tagasi helistama, tegin 17 kõnet poole tunni jooksul. Lõpuks õnnestus arst telefoni otsa saada. Kahjuks ei kandnud minu pingutused vilja ja sain vastuseks vaid, et teie uuringutulemusi ei ole veel, helistage uuel aastal. Vot sulle kooki moosiga! Digiloosse sisse logides sain teada, et kasvajamarker CA125 on tõusnud. Kuigi kasvajamarker CA 125 on ülimalt mittespetsiifiline, määratakse seda siiski endometrioosi kahtluse puhul. Minu tulemus oli 115 ja normväärtus, kui ma ei eksi, oli vist 60 või 65 (tegelikult 35). Jälle tuli oodata. Kuigi see ei pruugi väliselt silma paista, võivad kroonilised haigused anda matsu ka vaimsele tervisele ning elu pausile panna ja see pole enam  isegi mitte naljakas. See pidev ootamine, analüüside ja uuringute vastuste ootamine, arsti vastuvõtu ootamine, veel millegi ootamine, võtab lõpuks oma lõivu.

Saabus uus aasta ja uus kuupäev helistamiseks. Seekord läks lihtsamini, sain kiiremini löögile, kuid see-eest suhtlesin kabinetiõega. Tundsin huvi oma MRT vastuse osas. „Hmm...jaa...kohe vaatan, avan programmi ja vaatan, mida nad siin kirjutavad.“ Tundus, et aeg venib tohutult. Teisel pool toru panin istudes jalad risti, et mitte plahvatada. „Olgu, ootan,“ vastasin näiliselt rahulikult. „Jaa, endometrioos on teil tõepoolest, aga midagi väga hullu pole. Hakkate võtma visanette’i pille.“ vadistas kabinetiõde enesekindlalt teisel poole toru. Siis plahvatasin: „Stop, stop, stop, lihashaiguse tõttu, mis ei ole remissioonis (ehk siis kontrolli all) pole soovitav hormoone kasutada. Ma pole nõus neid tablette võtma!“ põrutasin telefoni kärsitult.  Uskumatu, aga see oli minu haigustesaaga perioodil vist esimene kord, kui ma päriselt häält tõstsin. Ise olin ka sellest ehmunud. „Selge, paneme teile arsti aja, tulete kohale ja saate ise rääkida,“ teatas õde kõlatult ja veidi solvunult. Pahaaimamatult jäin selle kokkuleppega nõusse.

Saabus päev, mil läksin teist ja viimast korda tagasi Suurhaiglasse günekoloogi vastuvõtule. Kui te arvate, et ma seal kabinetis väga palju sõna sain võtta, siis, head sõbrad, te eksite taaskord. Niipalju sain selgitada, miks ma visanette’i pille võtta ei tahtnud, kuna lihashaigus pole remissiooni saavutanudki. Ma olin tõeliselt pahviks löödud günekoloogi järgmiste sõnade peale, mida ta mulle ütles: „No minge siis ravige lihashaigust. (Lihashaiguse leevendamiseks oli plasmaferees ehk plasmavahetus juba neuroloogi poolt plaani võetud). Kui te olete selle endometrioosiga niikaua elanud, võite veel veidi kannatada.“ Esialgu ma ei mõistnud tema sõnade kaalu, kuid siis jõudis sõnum minuni: „Arvad, et oled meist targem, no ole lahke, mine ja kannata siis edasi, kui sa meie abi ei taha.“ Ma olin vapustatud. Olin Suurhaiglas töötanud ligikaudu 14 aastat ja kolmandat korda ma ei saanud siit majast abi. Täielik dejá vu tunne. Nö. oma maja töötajana  tundus kuidagi ülimalt absurdne, et pole võimalik leida mõistmist ja abi. Täielik reetmine! „Kui sa ei käitu korralikult ja sõna ei kuula, siis me Sind ei aita. Mine kuhu tahad.“ Tuimalt tõusin ja tänasin ning lahkusin. Tundsin pettumust ja pisaraid kurgus, kuid keeldusin alla andmast.

Viimane kord kui olin neuroloogiakeskuse statsionaarses osakonnas plasmavahetusel, hakkasin tasahilju mõjutama oma suurepärast neuroloogi, et kuidas ma ikka sellele endometrioosile peaksin nüüd siis laheduse leidma. Uskuge, järjekindlus viib sihile ja Eesti meditsiinis tagasihoidlikkusega ei saavuta suurt midagi. See muidugi ei tähenda, et peaks jämedalt käituma. Jäme käitumine võib väga paljud uksed sulgeda.  Neuroloog lubas mõelda lahenduse üle ja vastus tuligi. Ta ulatas mulle „õnge“, aga „kala“ pidin ise püüdma. Saingi aja teisele günekoloogile, kes võttis vastu sootuks teises haiglas.