Tahad Universumit naerma ajada, räägi talle oma plaanidest...
Ma pole
ammu postitanud, sest sattusin vahepeal erakorraliselt haiglasse. Alustuseks
tahan öelda, et kroonilise haigusega ei tasu kunagi asju väga palju ette
planeerida, seda väga lihtsal põhjusel - tervisel, Saatusel ja Universumil
võivad olla sinuga sootuks teised plaanid. See ei tähenda, et planeerida ei
või, võib küll, ja mõnel juhul isegi peabki, aga kunagi ei tohi unustada, et
tervisevea tõttu võib organism vimkasid visata, vahel rohkem vahel vähem.
Siinkohal tahaks ka lähedastele, sõpradele ja perele südamele panna, et kuigi
enamikel juhtudel võib kroonik üritustest, kuhu ta kutsutud on, tervise tõttu
loobuda, on ta siiski ikkagi väga tänulik tähelepanu ja kutse eest. Ma tahan
öelda, et ärge loobuge kroonikut üritustele kutsumast, tehke seda
järjekindlalt, see ei võta tegelikult tükki küljest ära. Kuigi te teate, et ta
nakuiniigi ei tule, siis juba kutse iseenesest võib tekitada kroonikus tunde,
et ta on osa seltsielust, et teda ei ole välja jäetud.
Aga
jätkates teemaga... Läksin pahaaimamatult Neuroloogi juurde plaanilisele
vastuvõtule. Põhiteemaks pidi olema Saksamaale
saadetud vereanalüüside tulemused. Eelmine päev oli mul olnud haigusepisood ehk
siis ägenemine, paremini ma ei oska seda nimetada ja keegi teine pole ka
paremat varianti välja pakkunud, mis episoodiga parasjagu tegu on. Kusjuures
neid ägenemisi on olnud omajagu ja need algasid eelmisel aastal (2018. aasta
kevadel) peale plasmavahetust, mis tegelikult on veider. Plasmavahetus oleks
pidanud enesetunnet parandama, aga ei muhvigi, sain hoopis lisakaebusi juurde.
Ühesõnaga need episoodid on vastikud, halvasti talutavad ning igapäevaelu on oluliselt
rohkem häiritud. Ja vindiga nali on see, et neid ette ennustada ei saa. Haigus
otsustab ägeneda, millal ise heaks arvab. Minu soovid ja vajadused ei lähe
lihashaigusele korda. Ta käitub nagu mingi diiva. Ägenemine väljendub siis järgmiselt – pea muutub
raskeks, nagu mootorrattakiiver oleks peas, alalõug, kael ning sääred muutuvad
kangeks, üle keha tekivad lihastõmblused, nagu 10 000 väikest elektriangerjat
toimetaks naha all (vahel on need lihastõmblused ka valusad) ja ulmeline
uimasus... Tänu lõua ja kaela kangusele võib vahel ka jutt muutuda venivaks
nagu purjus inimesel. Seda ma ise tohutult põen ja püüan seda alati meeletult
varjata. Kuna neid haigusepisoode on olnud ka varem, siis seetõttu ei pidanud
mina oma seisundit nii hulluks, et
oleksin enda arvates pidanud haiglas olema. Kuid Neuroloogi näoilme oli väga
murelik. Ta tahtis mind osakonda võtta juba samal päeval, kuid ajasin „käpad“
püsti ja ütlesin, et stop-stop, täna küll ei tahaks... Ise mõtlesin: „Kurat
küll, mul pole ei laadijat, hambaharja ega kõrvatroppe, pluss on mul veel üks
kokkusaamine, mida ma ära jätta ei saa.“ Tüüpiline eestlane, s*tta sest
tervisest, aga vot kohtumist ära jätta ei saa... Oeh, vahel pole lihtsalt sõnu.
Kõrvatropid on muide väga olulised vidinad, kui on soovi öösel
magada, eriti võõras keskkonnas nagu haigla. Sest on teada-tuntud tõsiasi, et
haiglas olles läheb magades aeg kiiremini.
Nii nagu
vahel tahaks kaubelda kõrgemate jõududega, tahtsin mina kaubale saada ka oma Neuroloogiga. „Ehk sobiks, kui ma käiksin
immunoglobuliinravil ambulatooselt..?“ oli minu esimene valmismõeldud argument,
kuid mõtteks see vaid jäigi. Neuroloog oli murelik ja resoluutne: „Tulete homme
haiglasse ja siis paneme plaani paika.“ oli tema kindel vastus minu küsivale
ilmele. „Selge, vastuhakk on mõttetu,“ taipasin veidi kibestunult.
Osakonnast
lahkudes valdas mind abstraktne ja jõuetu viha: „Mis mõttes nagu ma pean homme
haiglasse minema??“ Arutlesin endamisi päikese käes silmi kissitades. Tundsin,
kuidas minu kadunud isa geenid välja lõid ja frustratsiooni leevendamiseks
vandusin vaikselt nagu vana voorimees, kõikvõimalikud „ilusad“ sõnad, mida elu
jooksul kuulnud olen, läksid käiku. Kergem mul sellest muidugi ei hakanud, sest
polnud kellegi või millegi peale oma viha suunata. Elu on lihtsalt selline,
tõdesin jõuetult. Tahad tõepoolest Universumit naerma ajada, räägi talle oma
plaanidest, naerab teine su üle nii, et silmad vees...
Otsustasin
lisada ka pisut haiglas oleku statistikat – 5 päeva, 5 kõhuahasüsti, 4 kanüüli,
4 sinikat, 1 paistes labakäsi, 5 infusioon- ehk tilgaravi, 16 a’ 250
milliliitrist pudelit ja 12 liitrit mullivett suu kaudu. Parem labakäsi oli
paistes seetõttu, et viimasel päeval tilkus osa tilgast naha alla. Õnneks pole
immunoglobuliin toksiline aine ja see ei tekita nekroosi ega armistumist. Õde
ei valetanud, parem käsi, mis alguses nägi välja nagu kakuke või poksikinnas,
sõrmenukke polnud näha, muutus normaalseks umbes ööpäevaga, naha all olev ravim
imendus jälgegi jätmata.
Haiglas
olles oli võimalik jälle aeg maha võtta ja pisut mõtiskleda elu üle. Ja teate,
seekord möödusid 5 päeva haiglas väga luksuslikult! Ma olin kaheses palatis,
kus ainult üks ööpäev viibis Saaremaalt pärit tütarlaps, kellele tehti
24-tunnine aju-uuring, otsiti epilepsia põhjuseid. Ülejäänud aja olin täiesti üksinda ja see mulle sobis.
Olin tavalisest rohkem väsinud ja tundsin, et ei jaksaks nakuiniigi mingit
small talk’i kellegagi ajada. Nende viie päeva jooksul tekkis muuhulgas ka
selline huvitav „kileviineri tunne“, sest peaaegu mere ääres asuvat haiglat renoveeritakse ja maja
on kaetud kahekordse kilekattega, kahe kilekihi vahel on tellingud. Seega
polnud palatikanast võimalik nautida miljoni dollari vaadet. Võib vaid
järeldada, et kõik ei saagi täiuslik olla – tahad nautida üksindust, pead
loobuma miljoni vaatest.
Ühel
õhtul lakke vahtides, kui silmad olid tahvelarvutist väsinud, hakkasin mõtlema
kui palju ma üldse täiskasvanueas haiglas olen olnud. Tuli välja, et kokku 11
korda! Kolm korda Suurhaiglas ja 7 korda peaaegu mereäärse haigla
neuroloogiakeskuses ja 1 kord naistehaiglas. Masendav statistika tegelikult.
Kõlab küll väga pollyannalikult, aga igas halvas võib tegelikult ka midagi head
leida. Ükskõik, milline see varjatud õnn siis on. Tänu suhteliselt tihedatele
haiglakülastustele, olen saavutanud teatava professionaalsuse asjade
pakkimisel enne haiglasse minekut. Kuigi asjade pakkimisel mõtlen alati, et ei
võta palju asju kaasa, kujuneb seljakotist alati selline mahukas paun, sest
tahan ennast võõras keskkonnas võimalikult mugavalt tunda. Kui te suudate
lugeda, on väga hea. Kindlasti aitab haiglas aega paremini veeta mõni hea
raamat. Mina kahjuks ei suuda haiglas lugeda mitte ühtegi raamatut ega
ajakirja, sest ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Nutitelefon, arvuti või
tahvelarvuti on samuti head ajaveetmise vormid. Kui näiteks silmad kipuvad
väsima, siis ei pea isegi pilti vaatama, võib ka lihtsalt kuulata muusikat või
saateid. Kõiksugused telefoni, arvuti ja tahvelarvuti laadijad tuleb ka
kindlasti kaasa võtta. Hambahari ja hambapasta on muidugi elementaarsed asjad,
mida kotti pista. Ja ei tohi unustada aluspükse. Kui on teada haiglas viibimise
päevade arv, siis aluspükse võiks kaasas olla mõni paar rohkem, sest
tervisejamad võivad ka haiglas olla ootamatu kuluga halvema poole ja võib
juhtuda, et peate veetma haiglas rohkem päevi, kui on ette nähtud. Isegi kui te
unustate kõik maha, siis nagu eelpool mainitud, on kõrvatropid vaat, et peaaegu
kõige olulisemad. Ilma naljata. Kui teie palatis on maksimaalselt viis inimest
ja üks nendest on juhtumisi Proua suure algustähega, siis 99 protsenti ma võin
teile väita (praktikas ära tõestatud), et see inimene norskab. Pange tähele,
päevasel ajal on ta väga viisakas - ta hoolitseb enda eest laitmatult ja on
vaikne ning heade lauakommetega. Aga öösel on hoopis teine teema – vaiksest ja
kenast Prouast on saanud „väikese öömuusika“ esikõriorel. Täiesti uskumatu,
milliseid helisid võib viisakas Proua öösel produtseerida! Ta reo norskab nagu
seitse vägilast! Kui ma ise poleks seda kogenud, siis ei usukski. Ma olen alati
arvanud, et olen suhteliselt kannatlik inimene, kuid esimene kord, kui sellise
Prouaga kokku puutusin, oli mul küll tunne, et ma võtan padja ja sooritan oma
esimese „mõrvakatse“, et ma natukenegi magada saaks. Esimene kord oligi kõige
traagilisem, järgmistel kordadel olin juba paremini ette valmistunud. Kokku
olen selliste prouadega kolmel korral palatit jaganud. Loomulikult ei ole
inimene ise süüdi, et ta norskab, öösel magades inimene ei kontrolli oma
kehalisi funktsioone, välja arvatud võib-olla tualetivajadusi. Öösel käiakse
sageli tualetis. Aga paratamatult haiglakeskkond muudab inimest. Haiglas olles
võib inimene muutuda oluliselt tundlikumaks oma keskkonna suhtes, sest see pole
talle tavapärane koht, kus olla. Et ööuni oleks võimalikult rahulik, pean väga
lugu kõrvatroppidest haiglas. Mina sain oma esimese kõrvatropi paari peale MRT
uuringut. Jätke meelde, peale uuringut ärge visake neid troppe ära, vaid jätke
alles. Võib veel vaja minna. Aga viimasel haiglatripil vedas, ma ei pidanud
kasutama ei kõrvatroppe ega mõlgutama mõrvamõtteid.
Haiglas
olles on teil vaja hoolitseda oma isikliku hügieeni eest, suure tõenäosusega tahetakse
teid katsuda, vaadata, uurida, ravida, torkida, teid proovile panna nii
vaimselt kui füüsiliselt. Uskuge, ka meedikud on inimesed ja see võib-olla
kõlab rõvedalt, aga elementaarne viisakus näeb ette, et võimalusel tuleks oma
kehalõhnu kontrolli all hoida. Pika jutu mõte? Isiklikud hügieenitarbed tuleb
kindlasti kaasa võtta. Haigla pakub küll ka omalt poolt pesemisvõimalusi, kuid
kaasa võetud vahendid on oluliselt mugavamad. Teine tähtis asi, mis on vaja
meelde jätta, mida on vaja kaasa võtta, on meelelahutus. Olgu selleks siis
raamat, tahvel, arvuti või telefon. Meelelahutus on just sellepärast oluline,
et see aitab mõtted mujale viia piinarikkatest uuringutest, ravidest,
diagnoosidest ja lõputust ootamisest, mis saab edasi.... Mina olen enda jaoks
sotsiaalmeediast avastanud Briti koomiku Michael McIntyre’i. Igaühe naljasoon
on muidugi erinev, aga no see vend on naljakas! Saab ennast vigaseks naerda,
valu lööb naerust rindu ja pisarad jooksevad.
Sõbrad ja
perekond on tegelikult päris lahedad. Kuigi olin haiglas ainult viis päeva,
käidi mind üle päeva vaatamas. Esiema käis kaks korda, onu oma naisega ning paar
väga head sõpra, käisid ühe korra. Siiski tahaksin rääkida asjade toomisest
haiglasse ja see teema häirib mind pisut. Esiema ütles selle kohta, et ma olen
kapriisne, aga mina nimetaks seda enda eest seismiseks, kuigi see võib
tõepoolest pisut tunduda egoistlik. Ma tõesti armastan siiralt oma perekonda,
sugulasi, sõpru ja ma tean, et nad soovivad mulle alati head ning muretsevad
minu käekäigu pärast ja see on tõepoolest südantsoojendav ning üliarmas.
Kui te
haiglasse satute, siis tahavad inimesed teid vaatama tulla ja see on väga tore,
et nad tahavad tulla, aga teadmatusest võivad nad kaasa tuua asju, mida (oh
õnnetust!), te näiteks haiguse tõttu ei saa enam süüa. Jällegi pisut
statistikat. Üks inimene, kes on mõneti minu saatusekaaslane, mõistis väga
hästi ja ei pahandanud minuga ning oli mõistev, kui ütlesin, et ma pigem ei
sööks neid asju, mida ta oli minu jaoks kaasa võtnud. Esiema ja siis minu parim
sõber suutsid järgida minu juhiseid üsna täpselt ja selle eest olin väga
tänulik. Kuid sugulased tõid küll asju, mida soovisin, aga olid lisanud kotti
ka saiakesi, mis on väga head, kuid kahjuks ravimite ja haiguste tõttu ma ei
saa neid enam süüa. Või noh süüa saan, kuid see 5 minutit toidunaudingut ei
kaalu üles hiljem tekkivaid kõhuhädasid, mis näiliselt kestavad lõputult. Ma
tean ja saan väga hästi aru, et haiglasse tuuakse head ja paremat heade
kavatsustega, kuid kui see hea ja parem muutub patsiendi jaoks piinarikkaks,
siis pole seda võimalik nautida ning hea ja parem teeb rohkem kahju kui kasu.
Seega on alati mõistlik üle küsida, mis on haiglas oleva inimese soovid ja siis
tuleks neid soove ka täpselt järgida. Uskuge, rahuldust tunneb nii külastaja,
kes on toonud õiged asjad ja veel suuremat rõõmu tunneb patsient, kes saab
rahulikult nautida talle toodud sobivat söögi- ja joogipoolist. Muide, haiglas
saab süüa kolm korda päevas ja täiesti viisakalt. Need pole võib-olla kõige
maitseküllasemad toidud, kuid on täiesti talutavad. Nälga igal juhul e jää. J
Haiglas
olles hakkasin ka mõtlema suhtlemisele. Milline võiks ideaalis välja näha
dialoog terve ja krooniliselt haige inimese vahel. Millised on need ootused ja
arusaamad? Milline on see mõistmine? Kusjuures see teema on mind juba ammu
painanud. Sest ma ei ole ainuke, kes selle krooniku ja terve inimese suhtlemise
teemaga kimpus on.
„Kuidas
läheb?“ Enne haigestumist ma nendele sõnadele väga palju tähelepanu ei
pööranud, tervena olles tundus see alati selline tavaline suusoojaks öeldud
käibefraas. Kuid nüüd ajab see mind
hulluks! Ma tõesti vihkan seda küsimust. Eriti, kui see küsimine on selline how
are you? – I’m fine-stiilis. Pekki, miks inimesed üldse vaevuvad küsima, kui
neid tegelikult väga ei huvita, mis mul öelda on? Ausalt, ma ei liialda. Mõni
lihtsalt ei taha kuulata ja mõnda ei huvita. Mõne inimese närvikava on
piisavalt nõrk, et ta ei talu seda, mida mul öelda on. Mitte kaua aega tagasi,
sattusin facebooki vahendusel vaatama üht you tube’i videklippi emotsionaalse
julguse mõjust ja jõust. Formaat oli TED Talks ja loengu pidajaks oli
Lõuna-Aafrikas sündinud valgenahaline psühholoog Susan David, kes alustas
loengut sõndega: „Suahiili keeles on tervitus „ma näen sind“.“ Selle tervituse
juurde käis ka liigutav käeviibe ja see avaldas mulle väga suurt mõju.
Tänapäeva pealiskaudses maailmas ei huvita väga kedagi, mis teise inimesega
toimub. Varalahkunud Heath Ledger ütles kunagi: „Tänapäeval huvitab inimesi
vaid see, millise autoga sa sõidad, kui suur on su sissetulek, milline maja on
ja kellega k***d, aga keegi ei taha kunagi küsida, kas sa oled päriselt
õnnelik?“
Hakkasin
siis ka mõtlema, et miks me ei võiks tervitada inimesi: „Ma näen Sind.“ Lääne
inimese jaoks tundub see küll totter, aga tegelikult on sellel sügavam mõte: „Ma
näen, kes sa oled, näen sinu sisse, mis sind vaevab ja ma tunnen siirast huvi,
kas sul on hästi.“ Kroonilisest haigusest hoolimata, tahavad inimesed olla
aktsepteeritud ja võrdväärsed, vastavalt oma võimetele, et neid ei alandata ja
ei panda tundma süütunnet. Sa oled süüdi selles, et sa oled haige. Kolm-neli
aastat tagasi, võib-olla oli see ka rohkem aega tagasi, ausalt öeldes ei mäleta
enam, esitas mulle üks kauaaegseid sõpru mulle ootamatult, minu arvates väga
küünilise, retoorilise küsimuse: „Miks sa tahad endale haigusi välja mõelda?“
Vat, see võttis sõnatuks! Kusjuures ta ise töötab meditsiinis. Jah...Vist on
ütlematagi selge, et meie sõprussuhted muutusid veel kaugemaks. Inimestel on
õigus oma arvamuseks, aga see küsimus haavas mind väga. Ühtlasi olen ka
mõistnud, et inimene, kes pole sinu olukorras olnud, ei saagi sind lõpuni
mõista ja see on tegelikult täiesti arusaadav.
Kuid
tulles korraks tagasi selle süütunde juurde, mis võib kaasneda haigeks
jäämisel. Tunnistan, et mina siiski aeg-ajalt tunnen end süüdi, et olen haige.
Tunnen süüdi, et ma ei saa kõike teha, tunnen süüdi, et ma ei jaksa enam
suhelda, tunnen süüdi, et ma ei suuda teha niipalju, kui tahaksin.
Lihashaigetel on üks haiglane nali. Kui hommikul tõused, siis hing hõiskab,
teeks täna midagi toredat! Kuid keha on kohe varmas vastama, ära kuula seda
idiooti... Tahe tegevusteks on olemas, aga keha ei tule järgi. Mõistusega ma
saan aru, et süütunne on ajuvaba, selles pole mingit loogikat, aga ometi on see
nii. Olen palju kogenud üleolevat ja mõistmatut suhtumist, kuigi, mis seal
salata, aastatega on olukord tunduvalt paremaks läinud. Andke mulle nüüd
andeks, aga minu meelest, kui inimene on haige, siis panna teda sellepärast
ennast süüdi tundma, on äärmiselt alatu ja küüniline. Ja see peegeldab väga
hästi kui enesekeskne, pealiskaudne ja haige võib ühiskond olla. Muidugi kõik
ei ole sellised, väga paljud on väga toredad ja empaatilised inimesed, aga üsna paljud on siiski ka
ükskõiksed, kedagi väga ei huvita või kui isegi näiliselt huvitab, siis see
huvi rohkem nii pro forma.
Inimestega
suhtlemisel on veel üks teema, mis mind lihtsalt ei häiri, vaid suisa ärritab,
ja need on inimesed, kes jagavad soovitusi! Soovitajad on enamasti heade
kavatsustega indiviidid, kes võivad öelda järgmisi juba klassikaks saanud fraase:
„Ole positiivsem. Sa mõtled ennast haigemaks kui sa tegelikult oled, lase
lahti. Sport, seks ja värske õhk ravivad.“ Ja veel palju muud. Ühele noorele
multipleksihaigele tütarlapsele soovitati kord, et tee joogat! Soovitusi
jagatakse alati väga heade kavatsustega, aga pahatihti on nii, et need
soovitused on öeldud üsna pinnapealselt, süvenemata inimese
igapäevaprobleemidesse ja seega on enamasti nii, et igasugune pahaaimamatu
heanaaberlik soovitamine teeb pigem rohkem halba kui head. Seega ma väga-väga
palun, ärge loopige huupi sõnu. Kui on tegu teie lähedasega, siis tasuks veidi
uurida, mis haigusega on tegemist, küsida inimeselt sümptomite kohta ja kuidas
oleks kõige mõistlikum inimest toetada tema raskel teekonnal, millist abi ta
vajab.
Kuidas
siis soovib üks kroonik suhelda, kui olete võtnud vaevaks temaga kohtuda?
Kroonik ei taha kuulda küsimust, kuidas läheb. Ta teab väga hästi kuidas läheb.
Enamasti on nii, et kroonikul läheb hästi, aga tulla võiks paremini. Pigem
sobivad küsimused, kuidas on täna enesetunne, kas talutavalt või talumatult
halb? Talutavalt halb võib olla krooniku hea päev ja talumatult halb päev või
periood võib tähendada ägenemist. Kuidas saan kasulik olla, on sul abi vaja? Ei
ole midagi vahvamat, kui abi pakutakse siiralt, ilma vastuteenet ootamata, olgu
see abipakkumine nii väike teene kui tahes. Kasvõi poest leiva toomine. Kahjuks
on tänapäeval inimesed sellised, et kui keegi kellelegi head teeb, oodatakse
pea alati ka vastuteenet või jääd lihtsalt võlgu. „Ma ei oska sind lohutada ei
oska õigeid sõnu leida, aga mõistan, et sul on raske. Ma ei saa öelda, et kõik
saab korda, sest ma ei tea tulevikku, aga olen sinu jaoks olemas. Mul on kahju,
et sa end halvasti tunned, et oled haige. Elu võib olla vahel nii ebaõiglane.
Kas sa tahaksid rääkida oma tunnetest?“ Mõnede heade sõnade ja kallistusega võib
väga palju ära teha, võib võita krooniku usalduse ja ootamatult leida temas
võrdväärse partneri. Muidugi on siin ka üks konks. Kui küsida kroonikult, kas
ta tahab oma tunnetest rääkida, siis tuleb selleks ka aega varuda ja päriselt
kuulata, mida teine inimene räägib. Sest iga kroonik tahab tegelikult olla kontaktis teiste inimestega, olla sotsiaalne ja tunda ennast turvaliselt ning
täisväärtuslikuna. Ma võin ilmselt praegu tunduda kibestunud, aga kõik tänased
mõtted olen kirja pannud oma kogemustele tuginedes. Mina olen kogenud, ilma
liialdamata, igasugust suhtumist, põlgusest ja eelarvamusest kuni kaastunde ja suure
empaatiani.
Järgmine
kord, armas lugeja, võib-olla tasub mõelda korraks, mida tähendab küsimus
kuidas läheb? Eriti kroonikule, kes on iga päeva valusalt teadlik, kuidas tal
läheb. Ja milline sügavam tähendus võib olla vestluspartneri vastusel...
Kuigi seekordne
haiglatripp oli rahulik ja andis võimaluse mõtisklusteks ning kulges suuremate vahejuhtumiteta, oli kahjuks
ka üks kokkupuude ühe „tõrvatilgaga“, kelleks osutus füsioterapeut. Esimest
korda nägin seda tüüpi ja juba alguses vaatas ta mind hindavalt, et kas ma ikka
trennis käin. Usun, et olen kunagi eelnevalt maininud, et ma pole just kõige
saledam inimene, aga ma leian, et seda ei pea sellisel viisil rõhutama... Õpi
mind enne tundma, siis hakka hinnanguid andma. J
Kokkuvõte
haiglas käigust. Mis siis sai minu ägenenud haigushoo ravist? Mulle määratud
immunoglobuliiniravist polnud kahjuks oodatud kasu. Hahaa, muide muuhulgas sain
teada ka oma lihashaiguse täpse diagnoosi – mitteparaneoplastiline
müasteeniline sündroom. Põhimõtteliselt
see tähendab seda, et kuigi kasvajat mul pole, on kasvaja näitajad positiivsed
ning geen, mis „vastutab“ kasvajate tekke mahasurumise eest, et tööta nii nagu
peaks. Oh, seda meditsiini! Aga selline oli see postitus siis seekord. Ja kui vahepeal
haiglasse ei „kuku“, siis järgmise korrani!
Neljast kanüülist viimane kanüül, mis pidas vastu "võiduka" lõpuni.
