Tagasi osakonnas...

Kohal. Tagasi osakonnas. Esialgu jäeti mind veel jälgimisele osakonna intensiivravipalatisse ja hiljem viidi üle palatisse number 8, kus minu voodikoht oli number 3. „Olgu, see intensiiv tuleb ka veel üle elada ja siis on võib-olla isegi lootust koju saada,“ püüdsin ennast rahustada. Äkitselt tundsin järsku külmasööstu. „Külm...oi kui külm, prr!“ lõdisesin. Hooldaja, kes töötas sel päeval intensiivis,  tuli minu juurde ja ütles: „Te peate rohkem vett jooma, teil tuleb väga vähe uriini!“ – „Ei, no tore, see veel puudus, et ka neerudega mingi jama,“ mõtlesin kibedalt üle keha värisedes. Hooldaja sulges akna, pani mu asjad voodi kõrval olevale lauale ja lahkus. Näiliselt jäin esialgu üksinda. Valitses vaikus, tundus kuidagi kummastav, et kedagi polnudki voodi ümber siiberdamas. Tundsin, et ma ei suuda ennast liigutada ning endiselt näis mulle, et kedagi pole. Aga tegelikult on intensiivravipalatis alati keegi. Kehtib arusaam, et intensiivravipalatit ei tohi kunagi valveta jätta, keegi peab meditsiinipersonalist alati seal olema. Intensiivravipalati õe töölaud jäi minu vaateväljast välja ja seetõttu oligi mul tunne, et olen üksinda. Hingata oli raske, selline tunne oli nagu rindkere peale oleks laotud telliskivimüür või, et mulle on ümber tõmmatud hästi tihke nähtamatu korsett ja minu ainsaks ülesandeks on hingata. Raskused hingamisega olid seetõttu, et paremale poolele, kus toimus operatsioon, oli paigaldatud dreen, millel oli spetsiaalne klapp, mis võimaldas lisavedelikul paremini välja voolata. Enesetunne läks aina viletsamaks.

Kuna oli lõuna aeg, siis endoskoopiaosakonnast tuli Blondiin mind vaatama. „No, tere! Kuidas sa ennast tunned?“ Blondiin mõjus nagu sõõm värsket õhku. Olin väga-väga tänulik, et ta tuli. Üritasin rääkida, aga häält endiselt ei olnud. „Seksikas viskijooja“ oli vahepeal ajutiselt  omandanud Marlon Brando kehastatud don Corleone hääletämbri. Isegi pead oli millegipärast raske tõsta. Selline tunne oli nagu oleks kivipalluri kiiver peas olnud. Blondiin on väga armas ja emotsionaalne inimene, nägin tema silmis pisaraid. Ta pööras näo, et pisaraid pühkida. „Jeerum, ma näen vist ikka väga jube välja, enesetunne on küll selline nagu oleks pesumasinast, milles on telliskivid sees, läbi käinud,“ analüüsisin mõttes hetkeolukorda. Kaelast kuni kõhuni olin oranž nagu umpa lumpa, juuksed olid kammimata teab kui kaua ja kehalõhnadest ma ei räägigi. Blondiin lubas, et toob mulle kakao kohupiima ja jõhvikamahla. Rohkem ei olnud ma võimeline sööma, sest ka neelamine tundus olevat maailma ilgeim väljakutse. Olgu Universum tänatud selliste inimeste eest nagu Blondiin, kes on vahetud ja siiralt abivalmid ning ei teeskle oma emotsioone.

Pärast Blondiini lahkumist tundsin ennast kohutavalt üksildasena ja valu rindkeres suurenes ning enne kui aru sain, hakkasid pisarad jooksma.  „Ai...see valu...mida pekki...“ – „Sestritška...“ kähisesin. „Miks te nutate?“ küsis õde kõlatult. „Valus on...“ oigasin. Sain lihasesüstina kõikvõimalikke valuvaigisteid, aga näis, et miski ei suuda seda põrguvalu leevendada. Minu kogemata teise ilma saatmine oli olnud piisavalt hull kogemus ning  väärastunud võistlusmängus „Kellel on hullem“ on teadupärast surma raske ületada. Kuid selgus, et minu katsumuste rada ei olnud sellega veel sugugi lõppenud. Ma vähemalt loodan, et minu  teise ilma saatmine oli inimlik eksitus ja mitte hooletuse viga. Tundus täiesti uskumatuna, olin justkui kuvaldaga vastu pead saanud, aga minu füüsilist valu ei usutud! Kuulsin oma kõrvaga, kuidas intensiivraviõde ütles Paremale Käele, et pole võimalik, et tal, see tähendab minul, veel sellised valud on. „Olen talle süstinud lihasesse igasugu valuvaigisteid, tramadoli, morfiini. Ja ikka miski ei mõju,“ andis õde ülevaate minu hetkeseisust. Olin täiesti hämmingus, isegi pahane, et taaskord ei võeta mind tõsiselt. Mõistes, et olen vähemuses, ei hakanud ma vastu ning kui aus olla, polnud mul selleks isegi jõudu, et ennast kaitsta ja tõestada, et mu valu on ehtne. Pisarad jooksid valust ja frustratsioonist. Õde tõmbas voodiesise kardina ette, et minu niuksumine teisi ei häiriks. Muide, kas ma mainisin, et olin nö unisex intensiivravipalatis, jagasin tuba kahe slaavi vanamehega. Üks ei pidanud vastu ja põrutas mulle vene keeles: „Jesli vam bolno, tagda pazavite sestra!“ Mõistan, et see  slaavi päritolu härra, kes hiljem osutus väga muhedaks vanaks, oli temperamentse iseloomuga ning tegelikult soovis ta mulle head, aga mul oli nii halb olla, ma ei suutnud isegi õde kutsuda,  sest tänu rindkerevaludele olid minu rääkimine ja hingamine häiritud. Mõelge ise, kuidas te ennast tunneksite, kui teil kõik valutab lõuast kuni peaaegu nabani ning peas tiirlevad põletavad küsimused selle kohta, mis päriselt operatsioonisaalis juhtus. Lisaks füüsilisele  valule pidin toime tulema ka oma emotsioonide tulvaga. Siia vahel pikin ühe „lõbusa“ fakti rindkerelõikustest – rindkerelõikus on üks valusamaid lõikusevorme üldse. Kui ma seda hiljem kuulsin, mõtlesin sarkastiliselt: „Juhuu, sul ikka veab nende asjadega, oled ikka eriline s***magnet!“ S***magnet on muide meditsiinis täiesti käibel olev termin. See siis iseloomustab meditsiinitandemil töötavaid inimesi, keda töö ja tööalased ekstreemsused „armastavad“. Paraku kandub s***magnetiks olemine vahel ka eraellu.

Kuid intensiivis olles oli mul endiselt väga valus hingata. Ühel hetkel seisis Kirurgi Parem Käsi uuesti minu voodi juures. Tema külmad taevasinised silmad jälgisid mind ning ta  vedas hammastega huult: „Mnjah,“ oli tema ainuke lakooniline märkus. Suutsin ainult mõelda, et palun ära hakka minuga riidlema, ma olen niigi õnnetu ja palju läbi elanud ja ma ei suudaks praegu mingit pistuleid taluda. Õnneks Parem Käsi mind verbaalselt ei „kostitanud.“ Pärast mõningast mõtlemist ja nõupidamist avas Parem Käsi operatsioonidreeni klapi ning minu valuaisting vähenes õige pisut, kuid mitte oluliselt. Ette rutates võin öelda, et juba õhtuks suutsin ennast istuma ajada.

Ma pidin end riidesse panema juba lõuna ajal, kui osakonda tagasi tulin, aga kahjuks polnud ma siis eriti võimeline ennast ise liigutama, isegi neelamine ja pea keeramine tegid alguses põrguvalu. Kuid ühel hetkel otsustasin olla vapper ja ennast siiski riidesse ajada, sest palatis oli minu jaoks pisut jahe. Võite juba ette arvata, et see oli minupoolne põhjapanev viga. Ma loodan, et teil seda kunagi vaja ei lähe, aga igaks juhuks jätke meelde, et intensiivravipalatis ei tasu teha isetegevust, see kehtib nii patsientide kui ka nende lähedaste kohta. Liikumine oli endiselt harukordselt raske, vaevaliselt ajasin end voodis istuli. Kuigi mul oli vererõhumansett ümber käe, suutsin haigla pidžaamasärgi endale selga ajada. Nagu tellitult oli intensiivravipalati õde platsis. „Mida te ometi teete?“ pahandas ta. „Vabandust...oot ma võin ju..“ üritasin ennast haledalt kaitsta. Kuid sellest polnud kasu, osavate liigutustega oli ta oma käed toppinud mulle varrukasse ning enne kui aru sain, oli  vererõhumansett  tal käes. Vilunult pani ta manseti õlavarre varuka peale. „Nii ei saa!“ riidles ta nagu lapsega. „Okei...“ andsin alla. Intensiivravipalatiõde oli slaavi pärituolu ja mis seal salata, on teada tuntud tõsiasi, et slaavi inimesed on lihtsalt temperamentsemad ning meile rahulikele eestlastele võib vahel tunduda, et nad on kas kurjad või agressiivsed, aga tegelikult see ei ole üldse nii. See sai mulle selgeks endoskoopiaosakonnas, kus oli täiesti fantastiline vaadata, kuidas kaks slaavi päritolu kolleegi kaklevad. Vahel tekkis ka siiras mure, et kas nad on võimelised ka karvupidi kokku minema, aga ei, nii hulluks need vahejuhtumid kunagi ei läinud. Pärast kaklust möödus vaid viis minutit ning juba võis näha, kuidas kaklejad kaelakuti koos suitsetama läksid. Endoskoopias oli mul väga palju võimalusi õppida slaavi päritolu inimeste hingeelu kohta.

Saabus õhtusöögi aeg. Söömine ja joomine oli ääretult vastik ja valus tegevus, kuid hädavajalik. Mul oli tunne, et alates lõuast kuni peaaegu nabani, kõik sees justkui liikus ja, et kõik kõrvetatud ning  õmmeldud osad lihtsalt rebenevad, see oli muidugi ainult subjektiivne tunne. Tegelikult olid kõik õmblused ja kõrvetatud kohad omal kohal ja miski ei rebenenud. Kuna päeva esimene pool oli minu jaoks väga mannetu olnud, siis olin otsustanud ennast tööle panna. Sellistes kriisiolukordades õpid enda kohta väga palju. „Enne sa ei tea, kui tugev sa tegelikult oled, kui tugevaks olemine on sinu ainus variant.“ Need on põhjapanevad sõnad, kahjuks autorit ei mäleta. Mina lugesin neid sõnu facebooki lihashaigete lehel. Minu eesmärk oli tavaosakonda saada ja siis sealt õuduste majast edasi koju. Ma olen võib-olla ebaõiglane, kui nimetan Suurhaiglat õuduste majaks, aga minul isiklikult pole selle majaga väga häid elamusi olnud. 90% on olnud valdavalt negatiivsed kogemused, 10% on olnud ka positiivset, aga see osa on olnud ikka äärmiselt väike.  

Peale õhtusööki olin siis saanud enda niikaugele, et suutsin juba istuda, kuigi ka see oli kohutavalt kurnav. Sellistel hetkedel õpid hindama lihtsaid asju oma elus. Istusin voodi äärel ning nägin aknast süttinud tänavalaternaid ja Suurhaigla kõrval olevat haigla katust. Tundsin ennast nagu sõdur, kes on lahingust tulnud. PTSD ehk posttraumaatiline stresssündroom on tõsine diagnoos, mis valdavalt puudutab sõjakolletest naasvaid  sõdureid. Aga tänapäeval paraku ei hõlma PTSD ainult sõdureid, vaid seda on täheldatud ka kroonilist progresseeruvat haigust põdevate inimeste juures. Paljud kroonikud kogevad PTSD-le sarnaseid sümptomeid. Kui internetis veidi tuulata siis leiab selle kohta ka vastavat inglise keelset kirjandust, paraku eesti keeles on PTSD-i kohta materjali vähe. Aga jälle kaldun ma teemast kõrvale...

Õhtuks olid ka minu ja intensiivravipalatiõe suhted paranenud. Me saime isegi jutule. „Kõik, kes tulevad suurest intensiivist, on esialgu justkui kerges psühhoosis, šokis. Sinna nalja pärast ju ei satuta. Seal on palju erinevad masinaid ja alarme, mis teevad häält ja võivad mõjuda hirmutavalt. Inimesed saalivad edasi tagasi, mingi tegevus käib kogu aeg. Inimese küljes on enamasti ka palju voolikuid,“ selgitas õde juba lahkemalt. Noogutasin ainult, tema jutt tundus minu jaoks loogiline. „Arst tahtis, et te oleks juba täna kõndinud,“ ütles ta mulle enne magamaminekut. Mina, olles ülimalt kohusetundlik, vastasin kähisedes: „Ma luban, et homme olen parem.“ Hapnikuvuntsid ninas ja hapniku mulina saatel ning väikese operatsioonijärgse palavikuga uinusin. Enesetunne oli üllatavalt rahulik, enne magamajäämist tundsin, kuidas gaasid kõhus liiguvad. „Jess! Vähemalt üks hea asi, gaasid liiguvad,“ ei saanud enne magamajäämist meedik minus vait olla. 

Järgmisel päeval anti „mercedes“, ratastega rulaator, kuhu oli võimalik küünarnukkidega toetuda. Peale varahommikust röntgenit sain teha „mercedesega“ esimesed kõndimise katsetused. Öö möödudes oli enesetunne oluliselt parem. Peale hommikust valve üleandmist vaadati minu haavad üle ja lõpuks lubati mind tavapalatisse.

Nädal aega etendasin siis Ellen Ripley rolli neljandast „Alieni“ filmist. Mõlemal küljel rippus ligikaudu sentimeetrise läbimõõduga toru. Kui mu käimine oli taastunud, siis viidi armsaks saanud „mercedes“ järgmisele hädalisele kasutamiseks. Mina seevastu sain osakonnas jalutada nagu Saksa piimaneiu, mõlemas käes üks kanku. Puudu olid vaid kaks punupatsi ja blond pea. Kuid piima asemel oli kogumisnõus hoopis veresegune eritis.

Aga eriti „lõbus“oli dreenide ära võtmine. Kuna mu küljes oli kaks sellist „iludust“, siis mina sain dreenide eemaldamist kogeda kahel erineval päeval. Mõlemal dreenieemaldamise ajal instrueeriti mind väga hästi, kuidas hingata, millal mitte hingata ja kuidas ennast hoida. Protseduur kulges sujuvalt. Ütlen kohe ära, et valus ei olnud. Tavaliselt inimesed kardavad valu kõige rohkem. Nüüd mõelge ennast korraks tagasi näiteks põhikooli võimlasse, kus olid seina ääres võimlemisredelid. Puust teatepulkasid mäletate? Nüüd kujutage ette, et teie käes on see sama puust teatepulk ja tõmmake mõttes selle teatepulgaga mööda redelit üles ja alla. Tekib vibratsioon ja iseloomulik heli. 

Dreen oli pandud nii sügavale kui võimalik ning dreeni väljatõmbamise ajal tekkis veider aisting, mis meenutaski vibratsiooni ja krudisevat heli. Tundsin väga üksikasjalikult, kuidas plastmassvoolik mööda roideid rindkerest välja tõmmati. Ja veelkord rõhutan, see väljavõtmine  ei olnud valus.

Oi kuidas ma tahtsin koju saada! Haigla ei ole ajaveetmiseks just kõige meeldivam koht. Iga kord kui haiglast koju tuled, on tunne, et ka seinad aitavad, tahaks öelda, et paraneda, aga õigem oleks vist öelda tervise mõttes stabiilsemaks saada. Täpselt nädala pärast, järgmisel esmaspäeval, õnnestuski mul koju saada. Juhuu! Tõeline paranemine anesteesiast ja operatsioonist ning mõistmine, mis tegelikult juhtus, algas alles kodus. Kodus olles ma ei maganud korralikult kaks kuud. Tunnistan ausalt, et minu suurim hirm oli see, et ma hommikul ei ärka. Rääkisin oma hirmudest ka Esiemaga, kes ütles väga leebelt targad sõnad, et kui sina oled siitilmast lahkunud, siis pole sul enam ühtegi maist muret. Kummalisel kombel mõjusid need sõnad väga rahustavalt.

Mida ma siis kokkuvõttes õppisin oma intensiivraviosakonna ja intesiivravipalati kogemusest? Olgem ausad „vanadele tegijatele“ on raske uusi trikke õpetada. Meedikute, arstide ja õdede seas on kaks varianti - neil kas on olemas vastavad sünnipärased, inimlikud oskused patsiendiga suhtlemiseks või ei ole. Rohkem variante pole, nii lihtne see ongi. Ja suhtlemisoskusi ei ole paraku võimalik õppida koolis, neid oskusi kool kahjuks kaasa ei anna. Empaatiat ei saa tegelikult  õpetada. Suhtlemisoskustest meditsiinis tuleb ka hiljem juttu, kuidas üsna räigel moel mind pandi kahtlema minu mõistuses.    

Aga kui seda postitust on lugenud mõni noor meedik või meedikuks õppiv inimene, arst või õde, see polegi praegu tähtis, siis ma tahaksin teile südamele panna, et ei tasu kunagi alahinnata seda, kui palju patsient tajub oma ümbrust, isegi kui ta on koomas või segane. Tuleks olla väga ettevaatlik oma sõnadega, kuidas ja mida öeldakse. Sest patsient võib teid kuulda ning see jutt, mida te räägite, võib talle isegi meelde jääda. Meedikute tööelu on stessirohke ja vastutusrikas ning kuigi ma eelpool mainisin, et empaatiat ei saa õpetada, ei tasuks unustada, et auväärse ja väljakutseid sisaldava töö kõrvalt natuke inimlikkust ja veidi kannatlikkust ei tee kunagi paha.

PS. Selle peatüki juures olen olnud väga ülekohtune. Peaaegu oleksin unustanud Blondiini kõrval teise võtmetegelase, kes tegi minu haiglast lahkumise väga sujuvaks ja kergeks, ning kes istus minuga vastuvõtus, kuni minu transpordi saabumiseni kell pool seitse õhtul, kuigi selle imelise inimese tööpäev lõppes kell neli päeval. Nimetagem teda Sekretäriks. „Aitäh, Sulle, et olid nii kannatlik ja aitasid mul koos kompsudega osakonnast vastuvõttu minna ning ootasid koos minuga transporti. Mäletan alati Sinu headust ja osavõtlikkust. Ole Sa tänatud, Sekretär!“