"Püha s*tavikat, ma olen vales kohas...!"
Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Mõni aeg tagasi juhtus minuga taaskord midagi väga piinlikku, ent hea tahtmise juures võib selles ka leida pisut huumorit. Ja ma olen üsna kindel, et ma pole aegade jooksul ainus, kes on säärasesse orki lennanud, nii kaine kui ka täis peaga. Enne olukorra kulmineerumist kummitas mind võib-olla mõnevõrra tavalisest suurem neuroloogiline väsimus ja ka üldine enesetunne võrdus kalandrist läbi tõmmatud voodilinaga, mis on ühtlaselt valge, sile ja ei tekita mingeid emotsioone ning va topeltnägemine viskas samuti oma krutskeid. Niisiis, daamid ja härrad, ma suutsin Suurhaiglas ära eksida aromaatsesse meeste peldikusse. Võeh! Kuid enne veel...
Mõne teooria järgi hakkas inimkond arenema alles siis, kui toores lihakäntsakas kukkus kogemata tulle ja see ära küpses. Järgnevas pole ma küll päris kindel, aga oli vist nii, et küpsenud liha söömine parandas ürginimese soolestiku mikrofloorat, mis omakorda soodustas ajurakkude arengu kasvuspurti. Peatselt leiutas inimeseloom ratta, hakkas isegi riideid kandma ja enne kui aru sai, hoidis ta käes puutetundliku ekraaniga nutiseadet. Aeg läheb ikka paganama ruttu. Samas kui jälgin maailmas toimuvat, siis näib mulle vahel, et me pole tegelikult sellest nuiaga ürginimese arenguetapist eriti kaugemale saanudki. Mnjah, aga üldine seisukoht on siiski, et me elame suhteliselt tsiviliseeritud maailmas, ehkki vaba maailm on fakiiri kiirusel kokku kuivamas. Lisaks siinkirjutajale leidub kindlasti veel neid inimesi, kes nõustuvad, et inimkond tegi tõelise arenguhüppe alles siis, kui leiutati selline WC pott, nagu me seda tänasel päeval teame, tunneme ja jumaldame. Noorena me selle üle kuigi palju ei juurdle, aga vanusega muutub varem või hiljem meie soolikas kapriisseks ja iga WC käik võrdub pattude ülestunnistamisega - mõlemaga saabub kauaoodatud katarsis ning kergendus. Jah, tualett peab olema füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks valgusrikas, ohutu kasutada, võimalusel hele ja puhas. Meenutades Mongoolia reisi, ei ole vaja häda ajamiseks mingeid labidaid, metsatukki, hirmu puukide ees, tuulehoogusid, võimalikke põiepõletikke ja pidevat kalkulatsiooni, kuidas pesta käsi. Praegu ei kujutaks sellist olukorda ettegi. Sõber COVID vormis minust üsna tõsise pisikute pelguri, aga ma saan hakkama. Ent seoses wc-dega meenub mulle, kuidas ma sain Venemaal palavikuga põiepõletiku. Ma küll paraku enam ei mäleta, millises linnas see oli, aga kui sisenesin üksinda sealsesse apteeki, olin justkui ajas tagasi rännanud aastasse 1985. Kõikjal oli puidust interjöör ja õhus hõljus kohapeal valmistatavate medikamentide aroom. Ka töötajad näisid nii suhtumise kui välimuse poolest kinni jäänud samasse kümnendisse. Seljas olid neil päevinäinud, ent puhtad ja triigitud apteekrikitlid ning peas kohustuslik valge peakate. Imekombel suutsin ma üsna soravas vene keeles kirjeldada oma vaevusi ja paluda, küsivas toonis leevendust oma ajutisele haigusele. Ilmetu moega proviisor ulatas mulle ravimi nimega "Monural". Kiiresti vuristati mulle ette kasutusjuhend ja tõsiasi, et 24h möödudes on probleem lahenenud. Mina, kes ma igapäevaselt vene keelt ei praktiseeri, küsisin nii igaks juhuks üle, et kas tõesti laheneb põiepõletik ööpäevaga. Tülpinud näoilmesse olid tekkimas ärrituse jäljed ja mulle anti mõista, et ma ei peaks kahtlema öeldud sõnades. Tänasin lahkelt abi eest ja tulin selg ees tulema ning tõepoolest, see torssis olekuga apteeker teadis, mida ta rääkis, sest alates ravimi sisse joomisest (see oli pulber), olin ma 24 tundi hiljem taas mina ise.
Niisiis, kuidas ma ikkagi eksisin ära Suurhaigla meeste peldikusse? Eks igaühel on vaktsineerimise suhtes omad seisukohad ja vastav südametunnistus ning neist tuleb lugu pidada, aga meie Esiemaga käime igal sügisel, enne viiruste kõrghooaja algust vaktsineerimas. Gripisüsti saime probleemideta kätte Keskhaiglas ja koroonavaktsiini käisime saamas "nunnus" Suurhaiglas. Nagu ikka jõudsime sinna uskumatult vara (aeg oli varasemalt broneeritud) ja sestap tegin ma Esiemale esimesel korrusel meelelahutusliku ja musta huumoriga vürtsitatud ekskursiooni. Muuhulgas uitasime ka ambulatoorset keemiaravi saavate patsientide päevaravi alale, kus võis leida troone meenutavaid pehmeid tugitoole ja õige õrnalt, kõrvale peaaegu kuuldamatult mängis mahe ootesaali muusika. Kui lasta pisut morbiidsel fantaasial lennata, siis võiks kujutleda, et tegemist on teispoolsusesse mineku eelmänguga. Saate ju ise aru, et mitte muidugi kõik, aga valdav osa keemiaravi patsientidest leiab suhteliselt piinarikka ravi kõrval üsna kiiresti oma maise lõpu, sest organism ei pea vastu. Ent ma rõhutan veelkord, see ei juhtu alati kõigiga. Sellest hoolimata ronis selle mugavuse keskel meile mõlemale põue ebamugav ärevus. Las ma seletan. Meditsiinis kipub ikka nii olema, et kui patsiendi olemine tehakse talle muhedaks, näiteks valuravi meeldivaks kõrvaltoimeks on väike "sumin" peas, siis pole selles ju iseenesest midagi halba. Aga karm tõde on, et te olete siiski omadega pees. Valhallasse või kuhu iganes jõudmiseks, pole enam palju aega jäänud. Samas vastuvõtu järjekordades ootamine, arsti, pehmelt öeldes pisut skeptilised hoiakud vaevuste suhtes ja muu personali pealiskaudne suhtumine, mida paljuski tingib meditsiinisüsteem ise, mitte seal töötavad inimesed, on viide, et te elate veel kaua-kaua, kuigi subjektiivne tunne on võib-olla hoopis vastupidine. Meie ekskursiooni lõpul hakkas aeg täis saama ja me siirdusime vaktsineerimiskabineti ukse taha. Esiema vaatas mulle säravate silmadega otsa ja tõdes, et kui Suurhaiglas ei pea olema päriselt patsient, siis polegi seal väga viga, täiesti kena interjöör. Mina vastasin selle peale, et kõik, mis hiilgab, pole kuld. Muigasime mõlemad.
Peale vaktsiinisüstide kättesaamist, otsustasin ma minna oma meelerahuks andma tasulisi vereanalüüse. Minu vaatluse all olid B12-vitamiin ja "armas" ammonium. Ootesaal oli paksult rahvast täis ja eriti polnud ka õhku ning lisatoolil istudes venis aeg meeletult. Näis, et verekogujatest näitsikutel oli lõunapaus. Muuhulgas trehvasin ootesaalis üht vana matsi minevikust, veresoontekirurgia päevilt. Doktori külm kirurgipilk peatus hetkeks minul, tema muidugi mind ära ei tundnud või ei tahtnud ära tunda ja arusaadavalt ei vahetanud me sõnagi. Tema näpu vahel olevat järjekorranumbrit silmitsedes mõtisklesin, et tjah, ka jumalused või siis pool jumalad võivad omal nahal mõnikord tunda surelikkuse surinaid. Ehk siis ka arstid võivad haigestuda ja kuidas veel. Võite ju nüüd muidugi küsida, et miks teha analüüse tasuliselt, kui saab ka tasuta. Võimalik, et ma olen sellele juba ühe korra vastanud, aga seda on endiselt tervetele inimestele raske seletada, ent kindlasti mõistavad seda kroonikud. Meditsiinisüsteemi hammasrataste vahel olles on mõnikord lihtsam võtta ohjad enda kätte ja juhtida protsesse, niipalju kui see on võimalik. Ja tasub võib-olla ka meeles pidada, et keegi ei tee tasulisi analüüse ja uuringuid kapriisidest või edevusest ajendatuna. Elu haigusega on nagu Ameerika mäed, kunagi ei tea, millal "meeldiv" ägenemine välja lööb ja nii juhtus ka seekord. Mind tabas ootamatu neuronõrkus ja krooniline seljavalu muutus üha talumatumaks. Neuronõrkusega kaasneb enamasti ka minu arvates mõningane kognitiivne pidurdumine ehk organismil tekib pretensioonikas läbisaamine ajuga. Samuti halveneb ilma igasuguse iroonia ja naljata ka silmanägemine. Võime funktsioneerida muidugi püsib, ent enesetunne on skaalal kohe kohe vajumas talumatult halva poole. Analüüs sai "vereimejale" ära antud ja pika ooteaja peale oli mul põide kogunenud arvestatav kogus kollast vedelikku, mis sundis kehva enesetunde kõrval otsima esimest ettejuhtuvat WC-d. Pärast pikka heietust (aitäh kannatlikkuse eest), jõuan ma lõpuks tänase seiklusliku puändini, kuidas ma patoloogilise väsimuse tõttu eksisin ära meeste peldikusse. Kõigepealt tahan ma ära märkida, et WC soomärgistused võivad mõnikord olla äärmiselt segadusseajavad. Meeste sisenemise kõrval meenutas märgistus naist, kellel on, ilma naljata, liiga lühike kleit seljas. Hiljem kui soomärgistusi võrdlesin, nägin ma vahet küll, et üks viitab meessoole ja teine naistele. Niisiis neli faktorit, tungiv urineerimisvajadus, topeltnägemise süvenemine, neuroväsimus ja hämmingut tekitavad soomärgistused soodustasid minu tõttamist valesse WC-sse. Pikemalt mõtlemata WC-sse minnes püüdis mu tähelepanu üks vanem hämmeldunud härrasmees, kes kammis oma kiilanevat halli pead. Mõtlesin, et küll on ikka veider papi, ent hiljem selgus, et mina olen hoopis imelik. Kabiini astudes juurdlesin, et miks küll on prill-laud üleval ja miks on virtsaaroomid nii intensiivsed. Märkus iseendale: "Teinekord ikka mõtle, puupea või mitte!" Pärast kergeid asjaajamisi, kui astusin uksest välja ja nägin pissuaare, jõudis hopsti minuni tõdemus: "Püha s*tavikat, ma olengi vales kohas!" Ning kiiremini kui muidu, vudisin ma naiste poolele käsi pesema, kus oli aroomivaba ja oluliselt mugavam. Ka Esiema muigas heatahtlikult, ta ei pannud mind ennast halvasti tundma. I have such awsome people in my life. That's really cool!
Fun fact - kuum, etanoolireaalsusest läbiimbunud WC-s asetleidev pärdikukoitus pole päriselus kindlasti nii glamuurne, kui see võib-olla filmitööstuses paistab. Kuidas ma seda tean? Eks ikka, ma tahan öelda kahest, aga võib-olla ka kolmest kogemusest...
🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇🦇
