Kuus aastat tagasi...
Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈Me kõik tahaksime võib-olla mõelda, et maailmas on õiglust, aga tegelikult seda ei ole ja mõnikord võime me õiglusetust kogeda väga isiklikul tasemel. Meie vastu sooritatud pahategu võib haavata keha ja hinge ning asjad jäävadki lõpuni klaarimata. Meie sees võib hakata idanema vimm, mis paneb aluse võimalikule vähkkasvajale. Seega tekib küsimus, kas poleks lihtsam andestada? Mitte ilmtingimata. Mina leian, et toksilise positiivsuse kõrval eksisteerib ka toksiline andestamine. Ma ei kannata silmaotsaski neid sinisilmseid, nimetagem neid võimaldajateks, kes rõõmsal toonil siristavad: "Kui andestad, muutub sinu elu helgemaks, kergemaks, paremaks jne. " See on klassikaline härjaila, sest aeg ei paranda mingeid haavu, pigem aitab see neil lihtsalt armistuda ja eluga edasi minna. Hmm...kui mul pole olnud võimalust oma allasurutud viha välja elada või seda kuhugi kanaldada, siis on andestamine puhtalt organismi füsioloogilisest aspektist kordades keerulisem. Ehk siis keha vistseraalne reaktsioon on nii ürgne, et seda pole võimalik kuidagi eirata. Veel üks retooriline küsimus, kui mina sunnitult andestan, siis miks on teisel poolel õigus rahu leida ja mina jään oma sapieritises "marineerima"? Ma tean, et ma pole kõige populaarsem, ilusam, isegi parimad aastad on möödas ja ma ei tee alati kõige paremaid otsuseid. Ma mõistan ning aktsepteerin seda, ent 8. märtsil 2019. aastal suunasin ma oma, enda arvates õigustatud viha kirjutamisse, kuna teraapia on kallis ja õiget terapeuti on raske, kui mitte võimatu leida. See kõlab tõesti imalalt, aga blogi pidamine on olnud uskumatu teekond, kõrvalt vaadates võin ma olla uhke oma enesearengu üle. Loomulikult teen ma iga päev vigu, astun ämbrisse ja satun seltskonnas piinlikesse olukordadesse, ent eneseanalüüsi kõrvalt olen ma filosoofiliselt tõdenud, et kõik see eelpool loetletu on tõesti osa inimeseks olemisest. ♥️♥️♥️
PS. Tahaksin siia lõppu veel lisada, et lisaks muu inimsaasta kõrval, keeravad mul tissi topeltkrussi oletajad. See on äärmiselt tüütu, kui armsad kaasinimesed hakkavad oletama asju, mis ei vasta tõele ja sellega seoses kuulsin ma hiljuti üht väga tabavat mõttetera. Kunagi ei tasu järeldada, et sinu oletused on tõsiasjad. Nendes sõnades on täiesti sügav iva olemas. Alati tasub endalt küsida, kas see, mida ma kellegi kohta tean või arvan, on tõsi või ainult minu oletus? Pihtas põhjas, ütlen ma!
🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓🤓
