Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Võin liialdamata tunnistada, et minus pesitseb endiselt veendunud jõuluvihkaja, kes ei kavatse kuhugi kaduda. Ent tänavu leidis aset mitu olulist kulinaarset ja tervisega seotud nihet ning nende sündmuste kiiluvees on siiski toimunud pisike muutus ka minu suhtumises peatselt saabuvatesse pühadesse. Me nimelt otsustasime koos Esiemaga sel aastal soetada jõulukuuse. Kujutage ette, ma ei tundnudki vastikust ega väristanud õlgu. Ja mõte sellest, et rohke loomse valgu söömisel võivad tekkida ajuturse, käitumishäired, krambid, kooma ja võimalik, et ka surm, pani mind järeldama, et elu on tõeliselt üürike. Üks hetk me sünnime ning järgmisel hetkel avastame vannist tõustes, et mõned krimpsus kortsud enam ei taandugi. Seega daamid ja miks mitte ka härrad, kasutage niisutavaid kreeme, sest me vananeme kiiremini, kui me arvata oskame. See on minu jõulukink teile, võtke heaks. Ja tänavu otsustasin ma lakata sõdimast oma kauaaegsete, sealhulgas ka jõuluteemaliste hingehaavadega. Need armid on sügavad, ent need osa minust ja need on aidanud kaasa minu kasvamisele ning kujunemisele. Kõigepealt olin teismeeas "sügoot", 20-ndates aastates olin ma hullem, kui rongiõnnetus, 30-ndad möödusid kahjukontrolli tähe all ja siis sai minust 40-ndates aastates märkamatult inimene... Võib-olla, ma vähemalt ise arvan nii. Täna ma oma kujunemisteekonda põhjalikult lahkama ei hakka, ma pole selleks valmis ja võib juhtuda, et see aeg ei saabu kunagi.
Kuusega poest koju tulles ümisesin omaette: "K-Rautas sirgus kuuseke, uus kodu on nüüd tal..." Paraku ei suutnud hallid ajurakud rohkem sõnu peas ümber töödelda, sest originaal oli ammu meelest läinud, ent pisut muhelema ajasid need omatehtud sõnad küll. Sel aastal meie peres jõulukingitusi ei tehta ja võib-olla hea ongi, jõulud on ikkagi perepüha ja see on aeg, mil lihtsalt koos olla, ilma draama ning kiusuta. Kahel juhul, mil ei tohiks elavate kallal nõmetseda, on sünnipäevad ja pühad. Ent kõik meie pere alaealised lapsed saavad küll kinke.
Ma armastan öörežiimiga pildistamist, leian, et see toob palju paremini esile asjade olemuse ja annab, parema väljendi puudumisel, õige teravuse. Pisut kummituslik jõulupuu iseloomustab ilmekalt minu tegelikku arusaama jõuludest. Kes mõistab, see mõistab...
Puu kokkupanemine polnud mingi raketiteadus, termotuumasüntees või ajukirurgia, isegi kruvikeerajat polnud vaja. Väikeste puhkepausidega panin paika "jala" ja siis alt üles minnes ühendasin osad, mis sisuliselt olid üksteise sisse käivad raudtorud. Ajasin traadi külge punutud oksad kohevaks, asümmeetriliseks, et eemalt vaadates näeks tõetruum välja. Tulesid ja kohalikust marketist soetatud ehteid külge riputades, tabas mind ootamatult lapselik elevus. Teadsin, et tahan veel puud ehtida ja nii juhtuski, et ühes Suurmarketi raamatupoes nägin ma vastupandamatuid nostalgiahõngulisi jõulukaunistusi, mille nimel ma olin pikemalt mõtlemata nõus veidi kukrut kergitama.
Ma pole kunagi naiselikkusega hiilanud, pole end eriti värvinud, naiselikke riideid ega kontsakingi kandnud, aga samas pole ma ka olnud suurem asi tomboy. Ma pole poistega jalkat tagunud, ega roninud mööda aiaplanke, aga kruvikeerajat oskan ma siiski kasutada ja elu on tõestanud, et lihtsama kraani vahetusega sain ma ka varem suuremate tõrgeteta hakkama. Nüüd ma selles muidugi kahtlen, kuna jõudlusega on pisut probleeme, väsin kiiresti. Viimasel ajal on lihasnõrkuse ja sellesama patoloogilise väsimuse tõttu just elektriline kruvikeeraja olnud kodustel töödel asendamatu abivahend. Usun, et olen nagu nahkhiir, kes ei kuulu ei looma ega linnuriiki, ja minu olemus on midagi naiseliku ning poisiliku vahepealset. Mõnikord on ka tunne, et olen nagu tulnukas, kes on siia planeedile sattunud kusagilt avakosmosest. Ent olgu selle olemusega, kuidas on, inimesi ei tohiks tegelikult lahterdada, aga mind on läbi aegade tõmmanud kunstiliselt kaunite figuuride, kujukeste poole. Usun, et olen selle omaduse pärinud oma isapoolselt vanaemalt. Niipalju kui mäletan, oli nende kodus palju säärases stiilis nipsasjakesi.
Minu ornitoloogiaalased teadmised on küll kasinad, ent tagasihoidlik sinine linnuke, kes leidis ka oma tee meie jõulupuule, peaks olema koolibri. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis koolibri pidavat olema ainus linnuliik, kes suudab ka tagurpidi lennata.
Püüdsin nostalgiahõngulist jõuluehet pildistada nii, et ma ise peale ei jääks. "Peitsin" end ära lumehelbe sisse. Ehe pidavat olema käsitöö. Kuna ilmad on heitlikud ja suure tõenäosusega tulevad tänavused pühad ilma lumeta, siis säragu ka mõni lumelelves meie puul, mis siis, et pole päris. Need lumeta jõulud on kliimasoojenemise otsene tagajärg.
Aastaid tagasi, kui me kolisime praegusesse elukohta, siis jättis Esiema kõik toonased jõuluehted maha. Tema sõnul oli tal kõigest jõuludega seonduvast siiber. Ta muidugi ei tunnistaks seda, aga oli temagi koos Õeraasu ja minuga selleaegsetest sündmustest traumeeritud. Tagantjärele võib öelda, et jõuluehetest loobumine oli sümboolse tähendusega. Algamas oli uus elu või nii me vähemalt arvasime. Tegelikkuses kestis piinapink veel edasi 12 aastat. Nii kummaline on mõelda, et täiskasvanud naisena ma põgenesin ummisjalu oma isa eest, kes oli joomahaiguse tõttu varvastest ilma jäänud. Näib, et see oli nagu teises elus. Make no mistake, over the years I've done a lot of man hating, still do, but I have no daddy issues. I had issues with my father, but I have no daddy issues.
Need kreemja tooniga läikivad ja tuhmi varjundiga ehted pärinevad samuti kohalikust marketist. Seekord jäin ka mina koos telefoniga pildile.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja pidin tasakaaluks veel ühe baleriini muretsema. Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et ülaltoodud baleriini poos ja värvigamma erinevad veidi sellel pildil olevast tantsijannast.
Kui meie naispere oli detsembri esimesel poolel koos, et pisut lõõgastuda ja heietada memuaare ning vaadata vanu pilte, siis Õeraasu tütred meisterdasid veidi rohkem kui ühe plaaditäie gluteenivabu piparkooke. Tädi ehk siis siinkirjutaja sai vabatahtlikuks ülesandeks osaleda glasuurimisprotsessis, mis oli minu üllatuseks päris vahva. Ärge siis kellelegi öelge, et mul on nüüd jõulude ajal olemas ka pehmem pool. Rahulikke ja draamavabu pühi ning kui on raske, siis teadke, et te pole üksi. Tean omast käest, et jõulud võivad olla äärmiselt keeruline aeg.
🎄🎄🎄 🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄🎄
Kommentaarid
Postita kommentaar