Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Üks surematu klassik kirjutas kord, et aeg on liigestest lahti. Ma ei tea, kuidas teile tundub, ent mulle näib küll, et maailm on täiesti hulluks läinud. Kriminaalid hakkavad tuleva aasta juhtima üht maailma võimsamat riiki, diktaatorid tapavad süütuid inimesi, mõnel muidugi sõeluvad püksid püüli kah ja osad suisa kukutatakse, aga neid on siiski marginaalne arv. Kui poleks seda neetud sõda Euroopas, siis võiks ju vastumürgina toimuvasse suhtuda mõningase musta huumoriga. Mnjah, siinkohal meenub ka üks Türgi vanasõna: "Kui narr siseneb paleesse, muutub see tsirkuseks." Võib-olla lisaksin veel omalt poolt, et paleesündmused transformeeruvad eelkõige selliseks äraspidiseks, kõverpeeglitega palaganiks. Jah, aeg on tõepoolest liigsetest lahti. Kuhu oled minemas, maailm? Keegi tark olla ka kunagi öelnud, et kui teises päikesesüsteemis elaksid intelligentsed eluvormid ja tõenäoliselt see nii ongi, siis meist käiksid nad kauge kaarega mööda. Ja vastupidiselt üldisele arvamusele, pole me sugugi Universumi parim looming. Tõsi, meis kõigis on olemas empaatia, mida pole võimalik õpetada, ainult turgutada. Ent minu arvates on üsna kõhedusttekitav, et osad inimesed on täiesti teadlikult otsustanud seda oma mugavuse, teiste alandamise, sest oma häbitunne on nii suur ja võib-olla ka kiusu nimel mitte kasutada. Kui te pole veel tähele pannud, siis näiteks nartsissism on uus vohav vaimset tervist puudutav pandeemia, mis levib oivaliselt näiteks ühimeedias.
***
Olen jäänud üsna meditsiinikaugeks, aga kui ma veel tööl käisin, siis mõistsin ma päris hästi inimkeha anatoomiat, füsioloogiat ja ka patoloogiat. Fun fact - ma olen käes hoidnud endoskoopiliselt eemaldatud pahaloomulist kurinahka ehk vähki. Sõrmede vahel katsudes oli see kõva, libe ja tumedaid veresooni täis (värvuselt meenutas see veidi lillat tooni sinikat). Olen teinud südamemassaži nii, et patsiendi roided ragisesid ja surunud rusika verejooksu peatamiseks patsiendi kõhtu nii, et käsi läks küünarnukist kuni käelabani krampi, aga lahti lasta ei saanud, muidu poleks patsient opisaali jõudnudki. Ent jõupingutustest hoolimata, see noormees kahjuks suri.
Tööl käies ma sellele eriti ei mõelnud, ent haigena olen hakanud tõesti mõistma, et inimese olemus peitub vahetult kolju all peidus olevas hallis rakukihis, ilma selleta oleme me ainult bioloogiline materjal, rakkude, organite ja organsüsteemide kogum. Oma karjääri "tipul", kui sõitsin brigaadi, käisin moodulõppes, kus oma eriala spetsialistid üritasid meist voolida praktiliste teadmistega, igasugustes tingimustes töötavaid mini-arste. Loenguid pidanud reanimobiilidoktorid kostitasid meid alati mahlakate, traagiliste, mõnikord ka humoorikate ja vahel ka filosoofiliste lugudega elust enesest, kujundades nii meie vaateid meditsiinile. Unustatud tarkustest hoolimata, on üks tolleaegne mõttetera mind saatnud tänase päevani. Kui inimest tabab ülevalpool kaela, kas sisemiste või väliste mõjutuste toel mingi ajukatastroof (trauma, ulatuslik insult vms), siis on kannatanu sisuliselt läinud. Edasi eksisteerivadki ainult eelpool mainitud rakkude ja organite kogumid. Patsient elab kindlasti edasi oma lähedaste mälestustes, ent meditsiinilises mõttes teda enam pole ehk teisisõnu tuled küll põlevad, aga kedagi pole enam kodus. Kuid koomapatsiendi lähedased seda tegelikult ei mõista, sest nemad on tragöödiaga emotsionaalselt seotud. Kas pole elu kummaline?
Vahetame veelkord teemat... Küll on hea vahel läbi viia vaimse tervise hügieeniprotseduure, logida end välja digiseadmetest või panna need vähemalt hääletu peale ja minna looma- ning linnuhäälte keskele. Loomingulises mõttes toimub minu kõige parem mõttelõnga keerutamine just loomaaias. Käisin seal sel sügisel kusagil septembris, mil oli veel harukordselt soe. Loomaaias on muidugi lastekisa paratamatu nähtus, aga siis aitavad situatsioonist eemaldumine ja sisemine mõtete korrastamine, mida ei saa kindlasti nimetada mediteerimiseks, sest seda ma tegelikult ei oska ja selle valdamine nõuab aastakümnete pikkust kogemustepagasit. Aga teie loal jagaksin aastalõpu puhul taaskord põgusat pildiseeriat ja mõningaid sisekaemusi ning uusi teadmisi.
Laiskloom tõestas väga ilmekalt, et loomaaias pole kunagi igav ja iga külastus pakub seal uitajale kordumatuid elamusi. Eelviimane kord, kui olin seal oma eksirännakutel, siis magas rahumeelne loomake häirimatut laiskloomaund, ent seekord saatis mind tema jäädvustamisel sootuks parem edu. Käimas oli parasjagu tema toitmine ja kuigi esmapilgul võib pildil tunduda, et minu hingeloom nosib surimit, siis polnud see tegelikult nii. Laisklooma eineks oli hoopis porgand, mida ta krõmpsutas suurima heameelega ja kui eine sai otsa, saabus aeg, meie vanade eestlaste kombel leiba luusse lasta.
Tiigrid on looduses eraklikud loomad, kuid emaslooma võib erandina näha koos poegadega. Triibulised iludused trehvavad reeglina paaritumiseks ja aeg-ajalt võivad nad jagada ka saaki. Soovitan soojalt külastada Tiigriorgu, mis on meie loomaaia kohta äärmiselt muljetavaldav rajatis. Võiks vist öelda, et Tiigriorg on oma elanikega loomaaed loomaaias. Kas pole kaunis ja ohtlik pirakas kaslane? Usun, et nunnumeeter kukub kolinal, kui tippkiskja nosib näiteks karvutu kahejalgse jäsemete kallal. 🥩🥩🥩
Mõned loomaõiguslased leiavad, et loomaaed on loodusesse kuuluvate elusolendite piinamispaik. Mina sellega nõus ei ole. Tänasel päeval on loomaaed koht, kus saab soovi korral ammutada nii teadmisi kui ka elamusi. Tõsi, pandeemia õpetas meile, mis tunne on elada nelja seina vahel vangis, kuhugi minna ei saanud, sest oht ja teadmatus olid liiga suured. Minus isiklikult lõi ka lõkkele midagi sotsiaalse ärevuse-laadset, ühel hetkel avastasin, et ma ei kannata ja seda muide tänini, suuremaid seltskondi. Neli inimest on minu limiit. Aga olgu, tuleme tagasi loomaaia juurde. Muidugi oleks tore looduses kohata ja pildile saada musta toonekurge, seda pika kaela, aukartustäratava noka ja kauni sulestikuga lindu, ent see au saab osaks vaid vähestele. Ja tuleb tunnistada, et ega loomaaiaski see pildisafari alati õnnestu. Minul lihtsalt too päev joppas. Igatahes jäin rahule.
Jaapani õnnekured kaaluvad kuni 12 kilogrammi. Aasias peetakse neid äärmiselt pühaks linnuks, kes abielus esindavad truudust. Jaapani õnnekured sümboliseerivad ka õnne, armastust ja pikka eluiga. Igal juhul on nad majesteetlikud sulelised.
Punahundid elulevad looduses Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias, kus neil pole suurt probleemi toidupoolisega ja seetõttu pole nad ka nii tugeva hierarhiaga, kui hallhundid. Näib, et hundu, kes meenutab veidi koduvalvajast pontut, eelkõige Akitat, tunneb end päris hästi. 💖
Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga millegipärast peetakse ühiskonnas nunnuks just karvaseid ja suurte siniste silmadega loomalapsi. Evolutsioon on nad armsaks loonud sellepärast, et meil ei tekiks soovi neid enneaegselt maha lüüa ja ära süüa. Ent nunnufaktorist hoolimata, nosivad näiteks hamstriemad siiski oma poegi. Eks seda võiks vist nimetada looduslikuks valikuks. Tugevamad jäävad ellu ja nõrgematest saab kõhutäis. Nemad pildil on aga raibeebid lasteaias. Ma ei tea, kas see oli ka tegelikult nii, aga näis, et titade üle valvab "kasvataja", kes hõljus nende kohal, nagu kosmoselaev. Pildile ta paraku ei jäänud.
Sel päeval valitses ilvesepaari aedikus hingepaitav kodune idüll, üks neis magas kusagil kõrgustes, teda polnud võimalik jäädvustada, sest pildistades oli ekponaadiakna peegeldus liiga tugev ja teine oli end muhedalt kerra kerinud maa peal. Olen mänginud mõttega endale soetada Maine Cooni kass. Keegi olla kunagi öelnud, et meinikat koerana pidada on odav, kassina seevastu kallis. Hoolimata metsikust välimusest, on meinikad tõeliselt leebed hiiglased, kaisukiisud ja seltsi armastavad lemmikud. Ja mõningatel andmetel pidi Maine Cooni kass olema ka, nagu kartulikrõps, ühega sa lihtsalt ei piirdu. Ent nende kasvatamisega kaasnevad ka muidugi väljakutsed, näiteks söövad nad päevas umbes 300 grammi toorest liha ja nad võivad kasvada, kui ma nüüd ei eksi, kolmanda võib-olla ka kuni viienda eluaastani. Isased võivad kaaluda kuni 11 kilo, emased veidi vähem ja isased põevad sagedamini ka eluohtlikku ning päritavat kardiomüopaatiat, lisaks on neil probleeme ka liigestega. Seetõttu on alati oluline kindlaks teha, kas kiisupoja vanematel on geenitestid tehtud. Tegelikkuses ma muidugi annan endale aru, et ma ei saa seda endale lubada. Aga minu tõmme Maine Cooni tõu poole on võib-olla tingitud tõsiasjast, et viimaes "Meistri ja Margarita" filmis oli Peemot must Maine Cooni kass ja see oli tõesti ideaalne valik. Oleks ju päris lahe, kui meie tagasihoidlikus kodus jalutaks näiteks 9-kilone meinikas, kes on küll leebe loomuga, uudishimulik, ent kes võõrastele mõjuks n-ö strateegiliselt.
Lumekakk on minu arvates valge sulestiku tõttu üks müstiline ja muhe lind. Iga kord, kui olen neid külastanud, on nad "lahkelt" nõus pildil poseerima. Ma pole vaadanud kuigi palju Harry Potteri filme, aga millegipärast on lumekakk Hedwig mulle meelde jäänud.
"Mis vahid, töll? Meil siin naabrid kaklevad, kui sul midagi tarka öelda pole, siis tõmba uttu." Kõrvalasuvas vöötkakkude linnuhoidlas käis tõeline madin, keegi külastajatest, kes oli ilmselt juba kauem sündmuskohal viibinud, pakkus, et väljaspool eksponaadipuuri kiusas vöötkakkusid vares. Mina kahjuks ei oska seda teooriat kinnitada või ümber lükata. Seda puurimöllu meenutades, tahaksin siinkohal meelde tuletada, et koduvägivald eskaleerub enamasti suurte kriiside või pühade ajal. Elu on niigi närviline ja keeruline ehk püüaks üksteist rohkem väärtustada ning hoida. Päriselt. Head vana aasta lõppu! Ning kui jumalad meid soosivad, siis uuel aastal kohtume. ❤️💥❤️💥❤️💥
🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯🐯
Kommentaarid
Postita kommentaar