Võib-olla olen ma hoopis iseenda hingesugulane...?

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Olen praegu täitnud pikkamööda uut töövõime ja puude taotlust ning muuhulgas "sorteerinud" ka oma hinges toimuvat ja kuna psühhoteraapia on rämedalt kallis, siis olen samaaegselt  alternatiivina kuulanud ka erinevaid psühholoogia-alaseid taskuhäälinguid, mis on pakkunud tõepoolest sügavat ja kohati ka ebamugavat sisekaemust iseendasse ning  omamoodi "ahaa"-elamusi. Morbiidsest huvist külastasin ühel hetkel ka peaasi.ee kodulehte ja tegin seal ära korduvalt autismispektri, depressiooni ja posttraumaatilise stressihäire ehk PTSH testid. Teste tegin mitu korda sellepärast, et lähtusin rasedustesti põhimõttest, kus testi tuleb teha korduvalt, kuna esimene võib anda valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi. Huvitaval kombel pole ma elu jooksul ühtegi rasedustesti tegelikult teinud. Kõik testid kodulehel olid muidugi ainult suunistena mõeldud ja päris kindlasti polnud tegemist diagnostiliste vahenditega. Testide lõppresultaadid olid minu jaoks mõnevõrra üllatavad, ent samas ka ootuspärased. Ise ma võib-olla päris nii seda teadlikult ei tõlgendaks, aga tundub, et autistlikud jooned on minus täiesti olemas ja kui mõelda, et mulle ei meeldi inimestele pikalt silma vaadata ning suhtlemine ja kärarikkad kohad on ääretult väsitavad ning ei tasu ka unustada mõningaid kompulsiivseid liigutusi ja harjumusi, siis võib-olla on sellel isegi mingi tõepõhi all. Depressiooni testides polnud küll mingit skaalat, mille järgi määratleda, kui sügav depressioon on, aga ma sain aimu, et probleem on tõepoolest juba pikka aega olemas. Kolmas test, mis puudutas PTSH-d, oli muidugi kõige "põnevam", sest see test oli n-ö kategooriateks jaotatud ja mina jäin ülikõrge PTSH alumisele piirile. Vat seda viimast testitulemust tahaks küll arutleda mõne eheda traumaspetsialistiga, kes suudaks mulle lahti mõtestada minu võimaliku PTSH ja/või kompleks PTSH mehhanismid. Ma olen alati kurb, nutan näiliselt ilma põhjuseta, mind saadab näriv ärevus ja unetu olen ma ka juba väga pikka aega... Ent aastatega olen ma õppinud, peensusteni lihvitud oskustega, varjama oma muresid. Ma ei süüdista kedagi, ega muuda ennast ohvriks, mul on olnud minu suhetes oma roll, mille eest ma olen täiesti võimeline vastutama, aga ma pean ära märkima, et ma pole end terve elu jooksul ohutult tundnud. Sellest on ka ilmselt tingitud minu pidev valvelolek ning näiteks teatud tüüpi inimesed, keda ma omal ajal ligi tõmbasin, polnud tegelikult kunagi minu jaoks turvalised variandid. Every act has a consequence. Usun, et selle tõttu on mul ka raske inimestega kontakti leida ja neid usaldada. Ma siiralt loodan, et seda teadmist ei kasutata nüüd minu vastu, olen piisavalt saanud inimestes pettuda. Ent võib-olla pole mõtet nutta mahaläinud piima pärast, pudelisse seda ju tagasi ei pane. Ehk siis neid aegu ei ole võimalik tagasi saada ja tehtud vead teevad meist need inimesed, kes me täna oleme. 

Olen seda vist juba korduvalt maininud, et ma pole kunagi uskunud hingesugulusse. See on minu jaoks pisut võõra maiguga, ülepingutatud ja riskantne termin. Teise inimese kõrval võib end suures armastuse tuhinas täiesti ära kaotada, enese teadmata annad endast tükkhaaval juppe ära, kuni ei jää enam midagi järele. Btw, otsin siiani oma identiteeti, kes ma selline olen ja mis on minu eesmärk... Kui keegi muidugi oskaks seda veidrat liitsõna mulle ammendavalt lahti seletada, siis ilmselt mõistaksin ma paremini. Ent neid ridu kirjutades, tekkis mul hoopis intrigeerivam mõte. Mis siis, kui ma oleksin hoopis iseenda hingesugulane...? Üksinda tunnen ma end alati paremini, kui kellegagi koos olles, sest esineb oluliselt vähem teesklust, pingutamist ja pingeid, saan olla mina ise. Nooruses ei suutnud ma seada adekvaatseid ja tervisele kasulikke piire. Ja tuleb tunnistada, et ma siiani vahel ei suuda oma piire sada protsenti kehtestada, aga ma olen selles vallas kõvasti edasi arenenud. Enda kaitseks tuleb "ei" üle huulte palju sagedamini, kui varasemalt. Ma ei mõista siiani, miks seda üksiolemist nii väga kardetakse. Häbi, hirm ja lootus õõnestavad meie sisemaailma oluliselt rohkem, kui üksindus. Aga võib-olla ongi üksinda olemine ohtlik, sest sellest võib sõltuvusse jääda. Äkitselt leiad oma raskelt kätte võidetud vabaduse ja oled avastamas oma olemust, mida enam nii kergesti pole nõus käest andma. Sööd, mida tahad, ostad endale neid riideid, mis meeldivad, vaatad telerist neid uudiseid ja saateid, mis kõnetavad enim ning sinu kehakaal pole kellegi kritiseerida, nimekiri on lõputu. Seega jah, ma olen parem iseenda hingesugulane, kes elab ja hingab omas rütmis. 

Ent minu küüniku hinges peitub siiski ka jäägitu ja sügav usk minu inimestesse, kellega saab ilma solvamata ja valusalt aus olla. Ühel õhtul jalutades küsis Esiema minult, kui palju ma tegelikult tööl käies suitsetasin ja ma vastasin talle ausalt ning keerutamata, et ei hoidnud end selles vallas tagasi, paras pahvija olin. Nüüd on kuidagi imelik mõelda sellele sigaretilembusele. 🚭🚭🚭

Minu inimesed rõõmustavad ja nutavad koos minuga ja mina nendega, nad püüavad mõista isegi siis, kui see on raske ja nad ei löö põnnama, kui 💩💩💩 sõna otseses mõttes ventilaatorisse lendab. 

Lõpetuseks peate mind lihtsalt uskuma, et kuigi ülal jäädvustatud pokaal on uhke, ei sisalda see siiski alkoholi, vaid hoopis jäätükkidega roosilimonaadi, mis maitselt meenutab veidi Sprite'i. Ja seega on mul au ja privileeg tõsta klaas teie kõigi, eriti muidugi kroonikute terviseks, ning öelda: "Loodan, et peatselt algav sügiskaamos ei kiusa teid liiga sageli. Teie kõigi terviseks, proosit!" Hoidke end ja oma lähedasi. Ikka jätkuvalt heade soovidega teie siinkirjutaja. 🥂😘🥂😘🥂😘

🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊🦥🦊