Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Käes on sügis, õhtud on muutunud hämaraks ja päike teeb üha madalamaid tiire. Temperatuurid on küll veel soojad, ent suvesoe on meid siiski juba maha jätnud ja taas tuleb hakata kütmisega tegelema ning põue poeb magus elevus, sest vahetunud on järjekordne aastaaeg. Suvi möödus kiirelt nagu ikka ja ulatuslike vihmahoogude kõrval läks kõrvetav kuumus meist enamjaolt mööda. Päikesekummardajad ilmselt nurisevad, ent mina jäin rahule. See on ikka kummastav, kuidas vanuse lisandudes hakkab aja vool üha kiiremini vulisema. Mida aeg edasi, seda enam mulle näib, et ajaarvamine käib jaanipäevast jõuludeni ja jõuludest jaanipäevani. Passi vaadates ei tohiks mul ilmselt selliseid mõtteid pähe tekkida, ent aeg-ajalt, kui lihashaigus oma vaevuste müriaadiga liiga tugevasti kimbutab, liigub mõttelõng tõepoolest elu hapruse ja kaduviku suunas... Reitele on juurde tekkinud uued ja valulikud lihasatroofia kolded ning teadmine, et lihashaigus on progresseeruva loomuga, soodustab samuti mõtteid surelikkuse üle. No kujutage ette, kui teil iga päev midagi roppu moodi valutab (pean siinkohal siis silmas oma selja- ja atroofiavalusid) ja valuvaigisti ei aita, siis lõpuks hakkab see ikka ajudele küll, no ei jaksa kogu aeg rõõmus olla ja head nägu teha. Pühapäeval isegi nutsin valu tõttu, mida ma ei ole enam ammu teinud.
Muide suur osa tervisest pakatavaid ja ka elupõletajatest kodanikke elavad nagu kassid, arvates et neil on varuks veel kaheksa elu, mis iseenesest on ju tegelikult jabur suhtumine, sest isegi kassike elab ainult ühe korra.
Hundikari murdis maha metssea ja ükski könn ei köhinud. Mitu päeva nälginud kiskjad piiravad uhket looma armutult, kui teine lidub oma elu eest. Saakloom võib küll näiliselt lõputult joosta, kuid ühel hetkel saab ka tema jõud otsa ja tuleb alla vanduda. Väärikas metsanotsu peatub lagendikul, tema ja teda piirava hundikarja kohal kõrguvad kurjakuulutavad sügispilved. Piiramisrõngas muutub üha ahtamaks ja jahitav teab, et enam pole palju jäänud, ta on valmis viimaseks löögiks. Hundid liiguvad kiirelt ja enne kui metssiga jõuab viimase sõõmu õhku kopsudesse vedada, laksatavad karjajuhi kihvad sea kõri ümber kinni.
Sageli arvatakse, et jahti pidav kiskja rebestab saaklooma kõri ja kaelaarterid, ent tegelikkuses ei toimu midagi sellist. Jah tõsi, kui lihatoiduline pudulojus on noor ning alles õpib jahipidamise saladusi, siis võib nii mõnigi kord juhtuda, et vaene saakloom sureb vägagi piinarikast surma ehk siis teda süüakse elusast peast. Ent kogenud kütid võtavad oma lõugade vahele saaklooma kõri ja kägistavad seda seni, kuni söögiks mõeldud loom on surnud. A clean kill, so does speak. Ei mingit liigset jama. Mind on ka jätkuvalt hämmastanud, kust pärinevad noorte kiskjate teadmised saaklooma täpsest anatoomiast. Eks nad ilmselt õpivad läbi mängu ja jälgivad oma ema, kui ta on toidujahil.
Looduses on surm palju loomulikum elu osa, kui inimeste maailmas, kus seda käsitletakse nagu mingit tabuteemat, eriti peale teise maailmasõja jubedusi.
Tavaliselt ei omistata metsloomadele inimlikke tundeid, kuid tuleb tunnistada, et ka loomade maailmas on olemas lein. Näiteks elevandid leinavad väljaspool karja langenud liigikaaslasi, mis ei ole looduses sugugi nii sage nähtus, kui arvata võiks.
Loo moraal? Mul pole tegelikult õrna aimugi, miks ma tänased mõtted sellisel kujul otsustasin kirja panna, aga üht võin ma küll tõdeda, et nii looduses kui ka inimeste maailmas on elu lühike ja stressirohke ning enne kui aru saad, oled osa vaklade rootsi lauast. Ja taaskord jõuame tõdemuseni, et maailma valitsevad tegelikult korjustest toituvad pisiorganismid. 🐛🐛🐛
🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗🐺🐗
