#lihashaigussakibsajaga vol. 3 ehk teflon-naine ja mõned mõtted abieluvõrdsusest...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Mõni on võib-olla tähele pannud, et olen püüdnud katsetamise korras postitada neljal viimasel esmaspäeval. Tahtsin end proovile panna ja uurisin, kas saaksin ka regulaarse kirjutiste üleslaadimisega hakkama ning pean tunnistama, et sporaadiline lähenemine meeldib mulle siiski rohkem. Seega tõenäoliselt on see kirjatükk enne suurt suve viimane esmaspäevane regulaarne üleslaadimine. Edasi jätkan ilmselt vanaviisi - kirjutan siis, kui tervis lubab ja mõte "jookseb". Kaaperdatud ajuga on mõnikord raske sõnu õigesti ritta seada. Termin "kaaperdatud aju" pärineb dokfilmist "Introducing Selma Blair". Võtan lihtsalt üks päev korraga, pikki plaane teha oleks ebamõistlik ja pealegi, ma ei taha anda lubadusi, mida ma võib-olla ei saa pidada. 💙💙💙

Aastaid tagasi kusagil teises elus kinkis selle kuju mulle sünnipäevaks minu praegune gei-abikaasa. Pean taaskord nentima, et gei mehed on kõige ideaalsemad sõbrad, sest nad ei tee mingeid tobedaid ambivalentseid nalju, ega ürita sind sängisambale keelitada. Nad annavad head nõu ja ei löö põnnama, kui piltlikult öeldes s*tt ventilaatorisse lendab. Gei-abikaasa on tohutult kannatlik minu n-ö "tihketel" ehk mõistuse poolest väga halbadel päevadel. Mõnda näiteks tehnikaalast teemat lahti seletades, võtab ta selle üksipulgi osadeks nii, et ka midagi päriselt meelde jääb. Ja mulle teadaolevalt pole ta kunagi minusse ka kõrgilt suhtunud. Mida ta muidugi sügaval sisimas mõtleb, on iseasi, ent neid mõtteid ei saa keegi kontrollida. Usun, et ta on empaatiline inimene ja päriselt empaatiline suhtumine on äärmiselt väärtuslik omadus. Ma ei talu matšotajaid ja kõiketeadjaid, kelleks on enamasti ebakindlad mehehakatised. 

Oleme teineteist tundnud veidi üle veerand sajandi, ent päriselt saime sõpradeks mõned aastad enne COVID-i algust. Kõlab võib-olla veidi trööstitult, kuid ühest küljest ühendas meid üksindus, aga teisalt oli ta toona suhetes endast oluliselt noorema ja minu silmis manipuleeriva mehepojaga, kes kasutas teda ära finantsiliselt ja mängis temaga sadistlikke mõttemänge. See on täiesti huvitav fenomen, kuidas me võime olla nutikad, vaistlikud ja kahe jalaga maa peal, aga samas muudab manipuleeriv armastus või hullumeelsuse piirini viinud soov läheduse järele meid totaalselt rumalaks. Gei-abikaasa pole eal rõhutanud oma soolisi eelistusi, aga ta ei ole seda ka kunagi varjanud. Ta pole iial tüüp, kes käiks kusagil paraadil vikerkaarevärvilise lipuga lehvitamas. Ja ometi otsustas ta sel raskel perioodil mulle kapist välja tulla, sest vajas inimest, kellele puistata südant. Ma võib-olla eksin, aga toona tundus mulle, et tal võis olla ka soov päriselt elust lahkuda, miks ta muidu abi otsis... Võite juba ise arvata, et rohkem ma sel teemal ei pajata, sest ei taha reeta oma sõbra usaldust.  

Mõni aeg tagasi oli mul peale "Raudlinnu" postitust põgus ja kaasakiskuv Messengeri vestlus Õeraasuga. Jah õeke, vastab tõele, et ma vihkan juba ammustest aegadest telefone ja usu, selleks on omad põhjused, mida võib kunagi hiljem lahata. Jututeemadeks olid meil abieluvõrdsus, rollimudelid ja laste saamine. Tõepoolest, kui 21. sajandi Euroopa parlamendi saadik mõtleb tõsimeeli, et naised ongi ainult sünnitamismasinad ja abielu eesmärk on paljunemine, siis minul kerkis selle mõttevälgatuse peale silme ette retooriline küsimus. Miks me arvame, et oleme islamistide kõrval, keda sõimame vahel ka rätt-inimesteks, kuidagi tsiviliseeritumad või paremad? Ei ole ju! Neil on täpselt sama filosoofia, et naiste ainus eesmärk on sigida ja oma meest ning peret teenida. Meditsiin ja teadus on niipalju edasi arenenud, et lapsed ei pea sündima ainult traditsioonilisest vahekorrast ning naise roll pole ainult orjata oma peret. Ning seoses selle põgusa kahekõnega avastasin end mõttelt, et feminism pole mind kunagi tegelikult kõnetanud ja ma pole end ka feministiks pidanud, sest feministid käivad mulle närvidele samal põhjusel, nagu teatud liiki ultrakonservatiivid ja usuhullud. Mõistan, et me elame heteromeeste-keskses maailmas, kus puudub tõeline õiglus... Mul pole selles suhtes mingeid illusioone. Aga mul on siiski sügav probleem teatud liiki inimõiguste konarliku tõlgendamisega. Toon ühe näite. Tulen korraks tagasi gei-abikaasa juurde. Piinlik tunnistada, aga ma pole tema käest kunagi küsinud, kas ta tunneb end tänases Eesti õigusriigis turvaliselt. Või tunneb ta end näiteks teisejärgulise, makse maksva kodanikuna? Kui maksad makse, oled aktsepteeritav, aga kui tahad abielluda, oled pervert kuubis. Marju Lauristin on öelnud, et abielu on ju tegelikult palju enamat, kui ainult seksuaalvahekord. Ma kogu südamest soovin ja toetan, et tal oleks samasugune võrdne võimalus registreerida oma kooselu, juhul kui ta seda soovib. Sest tean, et tema karmi oleku all on tegelikult peidus õrn pesapunuja hing, kes väärib tõelist armastust, mis ei muuda rumalaks. 

Kui meditsiinikauge mälu mind ei peta, siis on inimkehas tahtele alluvaid lihaseid kusagil 600 ringis ja seda on tegelikult omajagu. Minul paraku on iga päev valutavate lihasatroofiate tõttu neid juba veidike vähem ja aja möödudes süveneb lihaste kõhetumine kahjuks veelgi. See on kibe pill, mida alla neelata, aga vahel tuleb osata oma lahinguid valida, sest kõik taplused ei ole mõeldud võitmiseks. Hoolimata meie pidevatest ponnistustest, ei saa me muuta paratamatuid asju. Ent n-ö tuuleveskitega heitlemisest loobumine ei tähenda kindlasti lõplikku alla andmist. Vähemalt mina ei näe seda nii. Mul on olnud üheksa iseseisvat aastat, mil olen saanud teha sõltumatuid otsuseid, süüa peaaegu kõike, mida hing ihaldab, olen vastutanud ka oma kehalise ning vaimse heaolu eest ja pühkinud ise oma tagumist poolt. Ühele lihashaigele on see tegelikult suur võit! Ühtlasi tean ka, et haiguse areng ei tähenda ilmtingimata kohest hooldushaiglasse minekut või sõitu ekspressbussiga esivanemate juurde. Vastab tõele, et lihashaiged võivad elada pika elu, kuid enamasti pole surma põhjuseks siiski vanadus (hoian pöialt "elupäästvale" infarktile). Ja kes teab, võib-olla ootavad mind ees järgmised üheksa, otsesest kõrvalisest abist sõltumatut aastat, aga võib-olla mitte ning selles teadmatuses kahjuks peituvadki kroonikute nörrutavad väljakutsed. Ja nii banaalne kui see ka pole, on üks suuremaid probleeme, kuidas rahaliselt hakkama saada nii, et säiliks ka väärikus. 

Ühel ööl vaatasin unetuse küüsis vaeveldes ja mõtete peletamiseks Zack Snyderi  "Õigluse liigat", mis oli siis pikk director's cut'i versioon ja tuleb tunnistada, et linateos oli täiesti jälgitav. Ent minu jaoks oli see siiski pisut liiga venitatud variant, aga ma vist mõistan, et filmilooja püüdis aegluubis kaadritega edasi anda koomiksile omast pildiruumi, kui nii võib öelda. Ma ise pean end rohkem "Suitsiidisalga" filme ja "Peacemakeri" seriaali eelistavaks tüdrukuks, kes filmi vaadates maiustab pigem korraliku burksi või popcorniga ja eelistatuim jook oleks loomulikult kirsikoola. F*cking kirsikoola on minu kuradi kirstunael! 💀💀💀

Ma ei ole päris kindlasti neidis, kes vaatab naistekaid ja sööb salatit ning rüüpab peale näiteks mimosat. Eip, mkm. No olgu, salatit ma söön ja peaksin seda vist kehakaalu tõttu isegi rohkem sööma, ent naistekaid ei saa mind ka surma ähvardusel sundida vaatama. Igatahes hakkasin peale filmi mõtlema, et kui minul oleksid  supervõimed, siis millised need välja näeksid. Ja teate mis, välja mõtlesin! Superkangelasena oleksin ilmselt teflon-naine, aga seda ainult füüsiliselt. Vaimse poolega on nii, et igal aastal soovin jõuluvanalt sotsiopaadi hingeelu, aga paraku lähevad minu soovid kurtidele kõrvadele. Mul on olnud au ja privileeg osaleda erinevates ravikatsetustes. Olen saanud Solumedroli, immunoglobuliini, plasmafereesi, olen ka operatsioonil käinud ja nüüd lõpuks sain ka siis bioloogilist ravi ning mitte ükski neist pole püsivalt ära võtnud olemasolevaid vaevusi. 

Jah muidugi on raske ning minus on jätkuvalt omajagu kibestumust, ent ma ei kavatse sellepärast halada. Kes seda vajab, siis teadke, et emotsioonide väljaelamine on täiesti loomulik, ent see pole lihtsalt minu stiil. 

Tagasiulatuvalt viimasele arstivisiidile mõeldes näib, et võib-olla on tegemist mingi organismi kaitsereaktsiooniga, aga huvitaval moel tekib mul alati, peale minuga seotud halbu uudiseid, sisemine rahu ja lõõgastumismoment, mis on üsna kummaline, sest tegelikult ma ju muretsen oma toimetuleku pärast küll.  💔💔💔

Maikuu on aasta üks ilusamaid aegu, sest siis saab nautida üürikest õiteilu. Õunapuud ja kirsid on küll ära õitsenud, kuid lopsakad ja võimsad kastanid ning sirelid pakuvad veel endiselt silmailu ja paitavad lõhnataju.* Sirelite violetne-sinakas värvigamma ja aroom meenutavad mulle alati millegipärast meie vanavanemate põlvkonda. Minu isapoolne vanaema oli Doni kasakate järeltulija ja mul pole temast kahjuks palju mälestusi, sest ta lahkus meie seast enneaegselt raske haiguse tõttu, kui olin viiene. Ent ma mäletan hästi, kuidas ta õpetas mulle enne kooli venekeelseid sõnu, mis oli põnev ja võõrad sõnad meenutasid veidi salakeelt. Vahel me mäletame asju ja sündmusi teiste juttude põhjal, ent seda pole mulle keegi rääkinud ja seega on tõenäoliselt tegemist minu enda mälestusega. Usun, et ta õpetas mulle ka teisi sõnu, aga sellest ajast on meelde jäänud "ptitsa" - "lind ", "tam" - "seal" ja "sup" - "supp". Lapsed on kui käsnad, kes imevad endasse teadmisi ja keeleoskusi palju paremini, kui täiskasvanud. Möödusid aastakümned, kasvasin kahjuks või õnneks suureks ja minu soiku jäänud vähene vene keele oskus paranes veidi, kui läksin meditsiini tööle. 

Minu emapoolne vanaema oli teadaolevalt Eesti juurtega. Ta oli töökas, intuitiivne, tark ja armastav naine ning elu vanaisaga oli kui Ameerika mägede atraktsioon. Kuna surnud ei saa enam enda kaitseks sõna võtta, siis edasi ma seda teemat rohkem ei puudutaks. Nad olid väga erinevad inimesed ja ometi olid nad koos kuni 2005. aastani, mil vanaisa lahkus ära pilvepiirile. Päris kindlasti armastas vanaema oma lapsi ja lapselapsi. Kuid minu ema mehevalik ei meeldinud talle ja õigusega muide, aga vanaema oli Stiilne Naine suurte algustähtedega ning oma tütre laste ees ei teinud ta kunagi nende isa maha. Vähemalt ma ei mäleta, et ta oleks minu isa kohta poetanud halbu sõnu. Mnjaa, selle ajastu naised olid tõepoolest hoopis teisest puust. Nad olid küll vastupidavamad, kuid kannatasid oluliselt rohkem. 

Vanaema elu lõpul, kui ta elas veel Kunderi tänaval, käisin talle seal seltsi pakkumas ning aeg-ajalt pidin ka süüa tegema. Üks tema eelistatuim roog oli mannasupp, mis on minu arvates üks mõttetuim tühikaloritest koosnev roog, ent mis seal ikka, maitseid on mitmeid. Ja hoolimata minu pingutustest, õnnestus mul ainult üks kord edukalt mannasuppi keeta. Ülejäänud kordadel oli siiski paraku tegu klassikalise mannapudruga. Ent vanaema oli oma ajastu naine, kes ei nurisenud söögi ega ka muude asjade üle. Mäletan, kuidas ta oli tohutult kannatlik, kui panin talle veenikanüüli, et tilgutada koos ravimiga veidi soolalahust. Lähedasele on kanüülipaigaldamine kordades vastutusrikkam, sest sa ei taha korduva torkimisega inimesele rohkem haiget teha, kui vaja. 

Aga päris kindlasti ei seedinud ta toiduainetest küüslaugu lõhna ja maitset ning söökide kohta, mis polnud talle päris mokkamööda, kõlas tema suust nüüd juba klassikaks saanud lause: "See maitses imehästi, ent ärge seda palun mulle rohkem pakkuge." Kuidas saab mitte armastada praegust vaheda mõistusega 90-eluaastates generatsiooni? Neile kuulub minu vankumatu respekt! 💪💪💪

Eelpool mainitud viimane mõte, mis on kena ja diplomaatiline vastus, meenus mulle peale bioloogilist ravi, sest nagu eelnevalt lugesite, kauaoodatud tulemus paraku ei saabunud. Ja võib-olla on see juhus, ent võib-olla on tegemist ka seosega, aga mulle hakkas maikuus tunduma, et see va s*tarattast haigus halvenes peale COVID-it ja sai veelgi hoogu juurde peale bioloogilist ravi. COVID-i järgne lihashaiguse halvenemine on ka kirjanduses fikseeritud ehk kokkuvõtvalt öeldes, mida rohkem COVID-it põdeda, seda s*tem on haiguse kulg. Silmalihased muutusid nõrgaks ja topeltnägemine halvenes veelgi. Selgituseks niipalju, et ma ei ole pime ega midagi sellist, siiani saan veel ise oma asjadega hakkama. Mul ei õnnestunud ka ravimikoguse vähendamine. Samuti on lihashaigusega seotud pearinglus ja lihashood "kenasti" tagasi. Ülejäänud kaebuste müriaadiga ei hakka ma teid rohkem vaevama, sest seda lugulaulu teate peast juba niigi. 

Head sõbrad ja kaasteelised, kui jumalad meid soosivad, siis kohtume veel, seniks aga soovin kõigile siiralt ja südamest meeleolukat ning päikeselist suve! 🌞🌞🌞

#lihashaigussakibsajaga

#endometrioospaneennast

#potskäikanni 

*Kirjutis valmis maikuus. 

🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈