Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et olen mereäärses haiglas olnud jälgimisel ja osalenud erinevatel ravikatsetustel juba peaaegu üheksa aastat ning blogipidamises jookseb juba viies aasta. Püha putka, kuhu see aeg küll kaob? Nii et tegelikult ei pea üldse imestama, et tahtele alluvad lihased on hakanud sagedamini vingerpussi mängima. Leian, et olen isegi hästi siiani vastu pidanud.
3. mail saabus siis kätte kauaoodatud ja veidi peljatud bioloogilise ravi manustamise aeg. Juba hommikul vara tõustes võtsin hoiaku, et haiglas ma ei hakka mingeid tobedaid kõrvalmõjusid taluma. Lihtsalt ei hakka ja kõik! Kuna teadsin, et mind ootab ees pikk ja väsitav päev, siis panin enne minekut selga mugavad dressid. Kui lähete haigemajja kas üheks või mitmeks päevaks, siis tuleb eelkõige mõelda enda mugavusele. Olen sellest ilmselt ka varem rääkinud, aga tuletan veelkord meelde, et haigla ei ole kindlasti hotell, kus klient on kuningas või kuninganna, seal on omad reeglid, mida tuleb järgida nii enda, kui ka personali huvides. Kui patsient soovib minna kohvikusse, ajalehetuurile või suitsule, siis tuleb sellest kindlasti personali teavitada, muidu võib tulla jamasid. Ent teatud asjad on siiski lubatud, oma riided, elektroonika (arvutid, mobiilid), raamatud ja muu kirjandus, snäkk, jook ning oma ravimid. 💊💊💊
Ma usun endiselt täiesti siiralt, et enamik kroonikuid põeb kaasuva haigusena ravimata posttraumaatilist stressihäiret ehk PTSH-d. Kuna minu eraelulised ja meditsiinilised minevikukogemused pole olnud just kõige roosilisemad, siis minu diagnoosimata PTSH süvenes 2015. aasta kevadel ja väljendub see praegu psühhosomaatilises, nii-öelda "allergilises" reaktsioonis, kui pean taas ronima näiteks MRT masinasse või olema uue ravi katsejänes. Hmm... Ma pole muide kunagi osanud andekalt nalja visata, enamasti kukub see välja kuidagi kohmakalt ja järgnev on öeldud täiesti ülekantud tähenduses, aga eks peaksin vist õnnelik olema, et mind pole veel siiani päriselt potti löödud...🐇🐇🐇 Palun vabandust, see oli nüüd küll tõesti mannetu nali. Näete siis, olete ise tunnistajaks, et ma olen täiesti lootusetu.
Enne ravi algust oli vererõhk õe poolt mõõtes 150/98, mis on minu jaoks ikka kosmiliselt kõrge ja seda hirmust tingitud vererõhu tõusu ei ole võimalik kuidagi tahtele allutada. Keha vistseraalsed reaktsioonid on nii ürgsed, et neid ei saa mõistusega ühestki otsast mõjutada. Hiljem muidugi vererõhk langes, ent jäi siiski minu jaoks veidi kõrgeks, 126/80 mmHg. Võrdluseks siia kõrvale mainin, et minu tavaline süstoolne ehk ülemine rõhk on veidi üle saja millimeetri elavhõbeda sammast.
Niisiis algas minu "hommikumenüü" kahe paratsetamooli, allergia- ja iivelduserohuga. Allergiaravimit ei suutnud ma meelde jätta, aga seda võin öelda, et iivelduserohi Kytril kuulub ka keemiaravi premedikatsiooni ehk lihtsustatult öeldes ravieelse "kokteili" hulka, nii et tegemist oli üsna tõsise infusioonraviga. Seejärel pandi tilkuma 125 mg Solumedroli, mis on siis prednisolooniga ühte rühma kuuluv hormoon. Ja kui Solumedroli tilk lõppes, tuli suhu maitse, mis meenutas veidi jalanõude deodoranti. Kogu selle premedikatsiooni eesmärk oli ennetada igasuguseid kõrvaltoimeid.
Üks tähelepanek veel. Olen ammu arvanud ja sain veelkord tõestust, et tehnikat ei tasuks usaldada, sest minu nutikell "kujutas ette", et ma magasin ravi päeval haiglas istuvas asendis kaks tundi ja viisteist minutit ning kell hindas minu "unekvaliteeti" viie palli süsteemis kahele. Naera või herneks. 😂😂😂
Mul pole kunagi olnud võimalust näha osakonda sellisest vaatenurgast. Mind seati sisse suurde ja oranži, ambulatoorse ravi tooli, mis asus õdede posti kõrval ja mis oli piisavalt lai, et sain lõpuks oma jalad rätsepistesse seada. Tavaline, jalad maas istumine ei sobi mulle enam ammu. N-ö normaalselt istudes vajub veri jalgadesse, pulss läheb kiireks ja üleüldine enesetunne kaldub suhteliselt ruttu talumatult halva poole. WC-sse minnes, tuli statiivi küljes oleva kaadervärgi juhe tagant lahti ühendada, edasi töötas aparaat aku peal, ja seejärel sai kogu kupatusega "ministeeriumisse" mindud. Peab mainima, et statiivi rattad jätsid soovida. Aga ehk oli asi selles, et pidur oli peal? Ausalt öeldes ma ei kontrollinud seda.
Teise variandina oli mul võimalus vahtida seina ja veeautomaati, viimasest tuleb veidi hiljem ka rohkem juttu. Kuigi koridor näib võib-olla suhteliselt inimtühi, võin ma kinnitada, et tegelikult käis seal vilgas haiglatöö, muuhulgas võeti ka uutelt osakonda tulijatelt COVID-i teste. Endise meedikuna haaras mind korraks ka õhkõrn nostalgia, ent see möödus õnneks kiirelt. Meenus, et osakonna töö ei sobinud mulle kunagi ja ma tõepoolest ei igatse oma diplomit tagasi.
Esmaspäevad on haiglatöö mõttes alati kõige hullemad päevad, sest siis tahetakse kõige rohkem uuringuid ja analüüse teha, tulevad sisse uued kunded oma hädadega ja toimub veel palju muudki pingelist. 🏥🏥🏥
Mu vaene küünarvarre veen, kunagi olid sa nii ilus ja elastne, ent nüüd oled sa räsitud ja armiline, nagu lahingus käinud sõdur. Kuid sa oled osa minust ja ma hindan sinu panust rohkem, kui Sa arvata oskad. Mul on kahju, et oled pidanud elu jooksul nii palju torkimisi läbi elama, see pole kindlasti olnud kerge. Keha on üks tervik ja tal on oivaline oskus mäletada meditsiinilisi manipulatsioone ja kõike muud läbielatut. Inimkeha ülesehitus hämmastab mind jätkuvalt. Koosneme rakkudest ja kudedest ning organitest, mis moodustavad ühtse mikrokosmose. Kas teadsite, et tavalist elu elav noor inimene on oma vanematega koos keskeltläbi 18-25 aastat just sellepärast, et tema aju areneb keskmisest neljajalgsest imetajast mitu korda aeglasemalt? Paeluv on mõelda, et ühest küljest oleme looduse ees nii haprad ja abitud, ent samas ääretult vastupidavad.
Nii meditsiinis kui ka elus sõltub kõik vaatenurgast, olgugi et enamik meditsiiniharusid on siiski ainult algoritmidele üles ehitatud. Näiteks elustamisel või südamelihase infarkti ravis ei saa enamjaolt improviseerida. Tuleb jälgida väga konkreetseid ravivõtteid, kus ravimite annustamine käib milligrammide kaupa.
Selline nägi siis välja pooleliitrises soolalahuses lahustatud 1000 mg Rituximabi, mis tilkus nelja tunni jooksul minu vereringesse. Infusooni alguses süvenes lihasnõrkus veelgi ja ma tundsin, kuidas verre voolav ravim "surus" mind vastu tooli, raske oli end liigutada, aga õnneks hiljem see tunne mõnevõrra leebus.
Kui võtta mõõtkavaks üks gramm, siis polegi seda ju niipalju, või mis? Ent võrreldes argieluga, on meditsiinis paraku nii, et grammid ja milligrammid on sootuks erineva mõõtkava ja tähendusega. Näiteks 1000 mg paratsetamooli võib leevendada palavikku ja ka valu. Kuigi isiklikust kogemusest lähtudes, võin julgelt väita, et valu korral puhta paratsetamooli söömine võrdub šokolaadinööpide nosimisega. Kes oli küll see idioot, kes algselt arvas, et paratsetamool aitab valu korral? Proovige seda näiteks munasarja tsüsti rebenemise ajal süüa. Enne tekib maksatoksilisus ja iiveldus, kui valu ära läheb. Aga kui ühekordselt süstida näiteks tuhat milligrammi morfiini või fentanüüli, siis on see üsna kindlalt letaalsete tagajärgedega... Mmm, fentanüül, minu "sõber". 😎😎😎
Kindlasti on sellel statiivi külge kinnitatud kaadervärgil ka oma nimi, aga igapäevases meditsiini kõnepruugis tuntakse seda kui tilgalugejat. Värvi poolest meenutab see kangesti vanema põlvkonna perfuusorit, aga tegelikult on need kaks täiesti ise aparaati. Perfuusori sisse käib suur süstal koos peene voolikuga, mis ühendatakse kanüüli külge ja mille kaudu manustatakse siis enamasti üliaeglaselt ravimit. Aga perfuusoriga saab arstimit manustada ka boolusena elik siis joana, ravim põhimõtteliselt voolab vereringesse.
Kui tilkinfusioon ei tilgu piisavalt kiiresti, hakkab pildil toodud aparaadi alarm märku andma ning pärast mõningast õepoolset manipuleerimist tilgub vedelik veeni edasi. Kui kunagi katsetasin viimast korda osakonna tööd, siis oskasin isegi mina sellist masinat kasutada, nüüd ei mäleta ma sellest enam paraku mõhkugi ja võib-olla hea ongi.
Iga endast lugupidav asutus hoiab avalikes ruumides veeautomaate, mis omavad mõnikord suisa elupäästvat funktsiooni. Teate ju küll ütlust, et vesi palju jõudu annab, vesi suured laevad kannab. Selles on oma tõetera sees, sest evolutsiooni seisukohast lähtudes saab veest alguse elu.
Huvitaval moel on suhteliselt sageli võimalik kehakeele järgi tuvastada, kes on osakonda saabudes uustulnukas ja kes on n-ö vana olija. Teisel või kolmandal tunnil hakkas silma üks veeautomaadi ümber rabistav naispatsient. Võib-olla tal suu kuivas, ent võib-olla pidi ta rohtu võtma. Naise jändamise eesmärk jäi mulle arusaamatuks, ent see polegi praegu peamine. Enne vee võtmist jahmerdas ta plasttopsidega, haarates neid virna põhjast ja üks nendest kukkus ka maha. Mahakukkunud tops leidis õnneks tee prügikasti ja ühe topsi, kus olid tema sõrmed sees "käinud", toppis ta mõtlematult plastvirna põhja tagasi. Vee joomiseks kasutas ta aga kolmandat topsi, mis jäi puutumata nii põrandast kui ka närvilistest sõrmedest. Ma saan aru, et haiglas olles on inimesed tavalisest rohkem erutunud ja ratsionaalne mõtlemine "lendab" aknast välja. Aga no kuulge, natuke võiks ikka teiste inimestega ka arvestada. Mina õppisin juba ammustest praktika aegadest, et avalike ruumide, eriti meditsiiniasutuste joogiautomaatide lahtiseid topse tuleb alati võtta keskelt, nii puutute kõige vähem kokku bakteritega. Uskuge, see tarkus teenib teid haiglasüsteemis kogu elu.
Viktoriiniküsimus tarkade klubile, millega on tegemist? Ah mida ma siin ikka kavalat mängin, parem ütlen kohe õige vastuse ära, see on tilgasüsteemi filter. Kui mälu ei peta, siis sarnaseid süsteeme kasutatakse ka keemiaravis. Minule aga seostus selle filtri meditatiivse sõrmitsemisega "Sõrmuste Isanda" Guglunk, kes kähisedes pobises omaette, Sauroni sõrmust silitades: "Mu kullakallis..." Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. 😜😜😜
Tilgalugejaga infusoonid võivad olla üsna salakavalad. Võiks ju arvata, et pooleliitrisesse soolalahusesse lahustatud ravim on peagi otsakorral, ent see on vaid illusioon, pildistamise hetkest kulus pudeli tühjenemiseni veel ligikaudu nelikümmend minutit. Tahtmatult meenus taaskord Mongoolia reis, kus vaade mägedes võis inimsilma jaoks olla üsna petlik. Autos olles mõtlesime kõik, et võiks järgmise laagri üles seada järve äärde, et saaks pesta ja end veidi värskendada, aga võta näpust. Mida kauem auto sõitis, seda kaugemale jäi järv. Mongoolia on rikka ajalooga saladuslik maa, kuhu jäi päriselt minu süda. Vahel mõtlen, kuidas elavad need lahked inimesed nüüd, sõja ja pandeemia ajal?
Tilgapudeli tühjenemise pingsal jälgimisel kehtis sarnane järveprintsiip - näiliselt käegakatsutav infusioonifiniš oli tegelikult veel kaugel-kaugel.
Kui peale ravi koju jõudsin, tundsin end kui kuvaldaga segi pekstud s*tt, millest on traktor üle sõitnud. See on muidugi väga värvikalt öeldud, aga kui tõsimeeli rääkida, oli enesetunne nagu peale viiruse põdemist ja võib-olla tundsin end isegi tavalisest halvemini, põlveõndlad olid pikka aega veidralt tundlikud, nagu oleksin just sängisambat tantsinud. Juulis kohtun doktoriga uuesti, et jagada bioloogilise ravi mõju organismile, eelpool mainitud viimase mõtte jätan muidugi enda teada.
Head sõbrad ja kaasteelised, see on ühtlasi ka minu sajas kirjutis, nii et tegemist on väikese juubeliga. 🥳🥳🥳Poleks arvanudki, et jõuan nii kaugele. Aitäh, et olete toetanud ja inspireerinud ning võtnud alati aega lugemiseks ja kaasa mõtlemiseks. 💖💖💖
#lihashaigussakibsajaga
#endometrioospaneennast
#potskäikanni
💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻💖🌻
