Mõtteid kurjusest ja raudlinnud taevas...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Midagi pole parata, aga ma pean siia algusesse kohustuslikus korras jätma järjekordse hoiatuse, et tänane lugu võib olla mõnede lugejate jaoks häiriva sisuga ja edasine lugemine saab toimuda ainult omal riisikol. Teie ustav siinkirjutaja. 💜💜💜

Võib-olla ma kõlan nüüd nagu rikkiläinud plaat, aga ma ei väsi kordamast, et mulle endiselt meeldivad erinevad õudus- ja ulmefilmid ning mis seal salata, mõni hea komöödia sekka kulub ka aeg-ajalt marjaks ära. Eelpool mainitud žanrid aitavad ajul lõõgastuda ja viia selle puhkerežiimile ning eemalduda argimuredest. Muide ajule, mis on tegelikult väga keerulise ehitusega müstiline organ, on lihtsustatult öeldes evolutsiooni poolt kaasa antud laias laastus kaks põhifunktsiooni - puhkeasend ja erinevate probleemide lahendamine. 

Endiselt vaatan ka suure huviga dokumentaalfilme, mis laiendavad silmaringi ja aitavad säilitada kriitilist mõtlemist, soodustavad empaatiat ning mõningatel juhtudel panevad ka hallid ajurakud sisinal tööle. Teatavasti on minu puhul hallide ajurakkude stimulatsioon hädavajalik. 🧠🧠🧠 Ma võin üsna külma kõhuga vaadata, kuidas näiteks meeleheitlik peategelaste bande põgeneb agressiivsete zombihordide eest ja halva saatusena langeb nii mõnigi neist tagaajavate näljaste ebasurnute snäkiks. Ent palju raputavam on vaadata toore sisuga dokusid, mis kajastavad reaalseid ja kirjeldamatuid inimeste kannatusi. See paneb sageli juurdlema, et meie elu siin maailmanurgas on päris nunnu. Erineva raskusastmega karmid lood juhtuvad inimestega päriselt ja see ei ole Hollywood, kus kunstvere saab võib-olla ühe käeviipega näolt pühkida. No tegelikult on nahal kuivanud verd vee ja seebiga päris keeruline maha pesta, sest see kipub minema nahakurdude vahele ja põhimõtteliselt on vesinik ainus vahend selle peaaegu täielikuks eemaldamiseks. 

Mõnda aega tagasi puutusin kokku kahe tasemel Prantsuse dokumentaalfilmiga, kus esimeses filmis jutustati riigivõimurite rahaahnusest ja riiklikuks muudetud räkitist ning teine film rääkis palgaarmeest ja nende korda saadetud koledustest võõrriikides. Ühes meile hästituntud ja ebasõbralikus riigis on seadusega lubatud näiteks vanglates harjavarrega vägivallatsemine teisitimõtlejate ja muude vangide kallal. Sageli lõppeb säärane piinamine soolerebendi ja muude siseelundite traumadega. Võib vaid ette kujutada, kuidas soolevigastuse tagajärjel väljaheide voolab kõhuõõnde ja edasi areneb peritoniit ehk kõhukelmepõletik ning sepsis. See on üsna piinarikas surm. Me ju kõik teame, et vägistamisel pole seksuaalsusega suurt midagi pistmist, põhieesmärk on ikka teist inimest alandada: "Sa oled täiesti tühine ja ma teen sinuga täpselt seda, mida hing ihkab ning ma pääsen sellest karistamatult." Kurioosne on ka tõsiasi, et kõiki piinamisi, olgu selleks siis kasutatud elektrit, uputamist (waterboarding) või muid vahendeid, filmitakse täiesti ametlike vanglakaameratega. Ja säärased piinamised ei toimu paraku ainult meie külje all. Siinkohal võib tuua näiteks, kuidas Lähis-Ida äärmusrühmituse liikmed jõhkrutsevad näiteks külanaiste, tüdrukute ja aeg-ajalt ka noorte poiste ning meeste kallal. Hiljem lõikavad nad naistel teatud kehaosad ära ning söödavad need koertele. 

Ühe kurikuulsa, seadusesilmale allumatu, eelpool mainitud palgaarmee sõdurid sõna otseses mõttes naudivad oma töö vilju, kui karistatavast tehakse n-ö "eeskuju" teistele. Neile kriminaalidest killeritele ei kehti ükski teadaolev seadus, sest ametlikult nende olemasolu ei tunnistata. Ma ei kujuta ette, kui fantaasiavaene peab üks rets ikka olema, et ta kuvalda ehk eesti keeles sepahaamriga peksab oma ohvri veriseks tombuks ja raiub käed labidaga maha. Labidat ei saa ühestki otsast käsitada lõikeriistana, sest see on üsna nüri töövahend, mis on mõeldud sootuks teistsugusteks tegevusteks. Tagatipuks eemaldati ohvri pea noaga, löödi risti, ohver oli muide moslem, ja laip põletati, et hävitada kõik jäljed kuriteost, ent video sellest tegevusest postitati Internetti. Ohver oli nelja lapse isa. Mustal Mandril on killerite palgaarmee ülesandeks aidata diktaatoritel võimul püsida ja tasuks on neil juurdepääs teemandikaevandustele. 

Sarnaselt ühele vangis istuvale opositsioonipoliitikule, kellele hiljaaegu väänati põhimõtteliselt tõe väljaütlemise eest 25 aastat, juurdlen minagi mõnikord, et milline on piinamiskäsu andjate ja/või täideviijate mõttemaailm väljapool tööaega? Kas nad lähevad koju ning söövad õhtust koos perega? Ja kui söök näiteks ei meeldi, kingivad nad naisele või elukaaslasele sinise silma? Kas nad hüpitavad oma lapsi põlvedel ja küsivad: "Kuidas koolis või lasteaias läks?" Tahaks kohe kõrvalt küsida, et mis kuradi eeskuju sa oma lapsele oled?! Kas nad suudlevad oma kaasat enne uinumist? Kas nende vanemad on päriselt uhked nende üle, et nende tööks on teiste kaasmaalaste ohjeldamatu piinamine? Päris õõvastav on mõelda, et mõni esivanem võib-olla isegi tunneb uhkust. Oh jah... Ajalugu on korduvalt tõestanud, et vihkamist võib emapiimaga edasi anda põlvkondade kaupa, nii et silm ka ei pilgu. Sellest on ääretult kahju, milline raiskamine. Hommikul tõustes naasevad nad  tööpostile, nagu õiged mehed kunagi, ning jätkavad roigaste valimisega... Kas säärastel inimestel on üldse midagi südametunnistuse taolist või mõtlevad nad tõsimeeli, et ajavad õiget asja? Või arvavad nad, et jõletu käitumisega pääsevad samasugusest saatusest? Igal juhul on see kohutavalt masendav ja tekitab mõtteid, et me pole endiselt seda planeeti ära teeninud ja meil pole ka tegelikult õigust tulevikus minna teisi planeete ära s*ttuma. 🌍💩🌎💩🌏💩

Ka tavaarmees sooritavad käsuliinile alluvad sõdurid kuritegusid ja vahel isegi hullemaid, kui palgaarmee omad. Ühes Iraagi kurikuulsas vanglas ja Kuuba lahes asuvas kinnipidamisasutuses piinasid ameeriklased moslemeid, alandades neid kõikvõimalikul moel. Neil ei lastud näiteks nädalate kaupa magada, lõviosa päevast veetsid nad lõõskava päikese käes, või siis hoiti neid kohapeal väljamõeldud süütegude eest, või ülekuulamise järgselt karistuseks päevade kaupa pimedas ja tillukeses kongis. Nad võeti paljaks ja neil kästi end väljaheidetega kokku määrida ning tantsida. Ütlemata rõve, kas pole? Mainin ka igaks juhuks ära, et need piinajad tuvastati, võeti vastutusele ja visati sõjaväest välja ning seda tänu suuresti ühismeedia platvormidele, kuhu nad oma tegevuse postitasid. Käsuliinile  alluvaid sõdureid on võimalik süüdi mõista, ent palgalise eraarmeega on keerulisemad lood. Rahvusvahelises Inimõiguste Nõukogus on välja öeldud, et isetegevuslikud palgaarmeed ei suuda ennetada inimõiguste ja sõjaseaduste rikkumisi, kuna nad ise ei allu ühelegi rahvusvahelisele normile. 

Ükski teine elusolend meie planeedil ei suuda nii palju kurja teha, kui inimene. Mis on küll see ajend, mis muudab meid säärasteks elajateks? Võim? Rahaahnus? Ebakindlus? Kitsarinnalisus? Looduses on näiteks nii, et looma rünnakut ei peaks kunagi tõlgendama õela või kurjana, ta lihtsalt tajub mingit olukorda ebanormaalsena, või on ta siis haigestunud, või on tal pojad ja ta käitub ellujäämise nimel vastavalt. Ent kui inimene kohtab elus kedagi või midagi, mis läheb vastuollu tema ahta maailmavaatega, võib ta hakata teadlikult ja ettekavatsetult oma hävitustööd tegema, näiteks sõda pidama. Kõik, mis on teistmoodi, on ju halb ja see kuulub kindlasti hävitamisele. Mmm-hmm (skeptiline mühatus). Jääb vaid üle siiralt imestada ja mitte vihastada, et kuidas me oleme jõudnud oma keskaegsete seisukohtadega 21. sajandisse? 😳😳😳

Vahel mõtlen, et kui kurjusel oleks tõesti nägu, siis oleks see vist sarnane Rootsi näitleja Peter Stormare kehastatud saatanale "Constantine'i" esimesest filmist. Veatu osatäitmine  andis kenasti edasi inimkonna halvema poole olemuse, mis koosneb ahnusest,  edevusest, kiirelt mööduvatest ihadest, ebakindluest, laiskusest ja vägagi juurdunud eneseimetlusest. 

Elame kummalistel ja ärevatel aegadel. Praegu ei tasu unistada tavapärasest pandeemia- ja sõjaeelsest elust, sest need ajad ei naase niipea. Ent võib-olla on muutused maailmas juba pöördumatud? N-ö "head ajad" võivad rahulikult vajuda unustusehõlma? Raske öelda. Paradoksaalsel kombel leian, et meil kroonikutel on praeguse ebakindla maailma ees teatav vaimne eelis. Meie maailm pöörati segi päeval, mil üle raviarsti huulte kostus üks või teine diagnoos. Miski polnud enam endine ja nüüd tuli hakata oma jõududega navigeerima selles tormiks muutunud keskkonnas. Ma kindlasti ei ütle, et kõik kroonikud on kuidagi oma haigusega kohanenud või n-ö "sõbraks saanud", mis kõlab eriti naiivselt ja totralt. Aga meil on tõepoolest teatav kogemus, kuidas orienteeruda kriisiolukorras. Mina igatahes olen praegu võtnud nõuks, oma vaimse tervise huvides, jääda kahe jalaga maa peale. Alati see muidugi ei õnnestu, sest kaamos vajub aeg-ajalt ka mulle peale ja  pisarad võivad purskuda täiesti suvalisel ajahetkel. Ent ajuti, kui lasen meeled vabaks ja hinges olev kergus on segunenud meeldiva ootusärevusega, on päris tore unistada ka täiesti võimatutest asjadest. Mõnikord kui vaatan taevasse ja näen seal raudlindude poolt joonistatud erineva laiusega valgeid, laiali vajuvaid, asteroidi vööd meenutavaid triipe (vabandust, ma tõesti ei tea, mis on selle nähtuse ametlik nimetus, aga ma pakun et see on kuidagi seotud hävitaja kiirendusega), siis mõtisklen endamisi, et mis tunne küll oleks elada Saturni kuul Titaan. Milline oleks seal päikesevalgus, temperatuur ja õhk? Tõenäoliselt oleks seal jahe, ent meeldivalt hämar. Tuleb muidugi ka meeles pidada, et ilma atmosfäärita oleksime me kõik ammuilma juba kõrbenud ja vähki surnud. Kosmosekiirgus ja viirused ning mikroorganismid väljapool meie planeeti pole mingi  naljaasi. Minu meelest õpetas pandeemia meile oivaliselt hästi, mis juhtub inimorganismiga siis, kui ta puutub kokku tundmatu viirusega ja antikehad sellega võitlemiseks puuduvad. Väike, silmale nähtamatu uudne pahalane teeb inimese organismile üks null ära, nagu naksti. 

Ma arvan, et hävitaja piloot peab olema nii kehaliselt kui ka vaimselt samasuguses tippvormis nagu astronaudid, sest töö, mida need inimesed teevad, on liiga vastutusrikas ja eksimisruumi lihtsalt pole. Ka meditsiinis kehtib printsiip, et vead lähevad kalliks maksma kõikidele osapooltele, eelkõige muidugi patsientidele. Kui invaliidistud või kaotad elu, siis ei too ükski rahaline kompensatsioon sind sinu lähedastele tagasi. 

Kes ütles, et elu koduseinte vahel on igav? Ja kui sageli näeb elus ülaltoodud sümmeetriat? Kui jäädvustust veidi kallutada, võib oskamatu silm tuvastada peaaegu 90-kraadise nurga. Võhikuna usun, et sellised lennuoskused nõuavad tõepoolest kõrgemat pilotaaži. Inimese uudishimu on vist piiritu, oleksin väga tahtnud teada, mis tol märtsikuu õhtul toimus. Kaader ise on köögiaknast üles võetud. Taamal on näha laialivajunud raudlindude jälgesid. Mõnikord lendavad nad ka näiliselt üsna aeglaselt ja madalalt ning siis saab oma silmaga olla tunnistajaks, kui tumedad ja otsusekindlad on nad tegelikult. Ning teadmine, et raudlinnud on ühtlasi ka pommikandjad, tekitab veel suuremat aukartust, ent mitte ärevust. Lõpuni ei saa muidugi keegi midagi garanteerida, ent ma usun siiralt, et praegu oleme me kaitstud. Aga tõepoolest, need piloodid on ikka tuusad vennad, kes pole mitte rauast, vaid minugi poolest miks mitte hoopis titaanist tehtud. Oleme Esiemaga elanud peaaegu 26 aastat lennukoridori all ja selle aja jooksul näinud kõiksugu erinevaid lennumasinaid, eelkõige muidugi reisilennukeid, aga ka helikoptereid ja hävitajaid, kes siis enamasti "joonistavadki" neid kauneid triipe üle taevalaotuse. Ja olgem nüüd ausad, ainult nende triipude järgi ongi võimalik tuvastada taevas lendav hävitaja, sest tavalise inimese silm ei seleta ja kõrv ei kuule kõrgustes patrullivaid või õppustel osalevaid liitlasvägede lennumasinaid. Oleme näinud ka sõjaväe hiiglaslikke transportlennukeid, mis meenutavad veidi rahulikult ja aeglaselt lendavaid Siberi tohmlasi. Kuigi Mongoolia reis on muutunud juba veidi häguseks, siis sõjalennukeid meenutavaid tohmlasi mäletan siiani.  R*isk, küll olid suured! 

Mäletatavasti eemaldasin moraalsetel kaalutlustel hiljaaegu kaelast oma risti koos ketiga, sest ka kett on tegelikult õnnistuse saanud. Selle teo tõttu ei pea ma end nüüd kuidagi paremaks inimeseks, pigem ikka vastupidi, olen endiselt lihtne ja puudustega karvutu kahejalgne edasi. Ühes kunagises  sümpaatses, vist siiani tegutsevas, õigeusukiriku müügiputkas askeldav memm tegi mulle selgeks, et ainult risti õnnistamisest ei piisa.  Jumalateenistust läbiviiva toonase uue kirikuisa sõnul vajas ka ristikett õnnistust, muidu polevat kõrgemate jõudude kaitse küllaldane. Mina vaidlema ei hakanud. Aga olgu sellega, kuidas on, nüüd pole see enam nii määrava tähtsusega, mis siis, et kaheksa aastat tagasi oli see esimene ehe, mille riputasin endale kaela peale operatsiooni. Kui oleksin päriselt tõsiusklik, siis ausalt öeldes tunneksin, et olen veidi tõmmata saanud ja seda mitte kõrgemate jõudude poolt. Kas teate, miks meie suures naaberriigis jäid nõukogude ajal kirikud püsima? Sest julgeolekuorgani töötajad infiltreerusid sinna ja kasutasid pahaaimamatute inimeste pihilkäimisi nende endi vastu ära. Vat sellised "toredad" inimesed olid. Ma südamest loodan, et minu usklikud sõbrad nüüd järgneva üle ei pahanda, aga kui ülaltoodud pilti veidi lähemalt silmitseda, turgatab pähe üks lihtne küsimus - miks ei võiks tänasel päeval olla raudlinnud just minu religioon? 💖💖💖