Mõtlik George on tagasi...!
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Ükski arst ei hoiata kunagi võimalikku tulevast patsienti kroonilise haigusega kaasneva isolatsiooni eest, mis võib mõnikord olla sama hull, kui füüsilised vaevused. Ning pandeemia, mis pole ju veel ametlikult lõppenud ja millest on mõnes mõttes kujunenud meie uus normaalsus, keeras ka üksiolemisele omajagu vinti peale. Mina olen oma iseolemisega rahu teinud ja ma ei mõtle enam ammu asjadest, mis on minu käeulatusest väljas. Olen nagu üks Londonis elav tuntud opositsionäär, kes ei lubanud endale vangis olles mõtteid vabadusest, muidu võis hulluks minna. Loomulikult on mul suikvel unistusi, aga need olen igaks juhuks sügavale endasse ära peitnud. Ma ei tea, miks üksiolemist nii meeletult kardetakse, minu arvates annab iseolemine oivalise võimaluse endaga paremini tutvust teha ja enda suhtes mitte nii kriitiline olla, sest lõppude lõpuks oleme me ju kõik ainult inimesed.
Ühel ilmetul ja jahedal kolmapäeval, 26. aprillil, läksin siis teisele katsele, et saada lõpuks kätte oma bioloogiline ravi. Ma ei tea miks, aga millegipärast olin endale meeltesse salvestanud, et ravi toimub vastuvõtupäeval, mis tõestab veelkord, et minu tähelepanu ja arusaamine on perooditi ikka väga hägune. Arst määras vereanalüüsid ja enne meie kohtumise lõppu lausus ta, et kui kõik on korras, siis toimub ravi täpselt nädala pärast.
Õhtul ei pidanud ma vastu ja piilusin loomulikult digilukku. Nagu arvasingi, olid analüüsid üldjoontes korras, aga D-vitamiin oli langenud. Jaa ma tean, et google'damine on halb, ent kui häda ajab härja kaevu, tuleb kasutada kõiki võimalusi - õige teabe otsimine on ainult inimlik. D-vitamiin langeb organismis 15 päeva jooksul ja haigusseisunditest on selleks võimalikud põhjused Crohni tõbi, tsöliaakia või tsüstiline fibroos. Irooniliselt võib vast tõdeda, et juhhei, aina paremaks läheb! Google'i diagnoosiga ei tasu muidugi arvestada, sest oluline faktor D-vitamiini langemisel lasub ka kliimavöötmel, kus me elame, aga vähemalt annab eelnev teave suuna kätte, millele mõelda. Eelkõige tuleb muidugi perearsti või gastroenteroloogiga nõu pidada võimalike D-vitamiini languse taga olevate põhjuste üle. Niisiis oli minu näit oli 59, võrdlusena toon siia kõrvale, et norm on 75 ja üle selle. See pole muidugi teab, mis langus, aga probleem on selles, et olen seda aastaringselt usinalt söönud viimased neli aastat ja iga kord, kui olen seda kontrollinud, on analüüsi vastus olnud üle saja. Plaanin analüüsi korrata suve lõpul ja kui see on ikka korrast ära, siis tuleb ette võtta teekond perearstile ning sealt edasi ilmselt gastrenteroloogile, keda ma pelgan, nagu metsloom tuld. Teades pisut endoskoopia nn "köögipoolt", võin öelda, et see sisemise ilu näitamine ei saa kerge olema, mul on räige okserefleks ja toru tagumikku ajamine on ka üsna alandav, kuigi see on protseduur nagu iga teine. Ma ei usu iial, et põen mingit tsöliaakiat või Crohni tõbe, aga midagi eriskummalist toimub tõepoolest selle toidu imendumisega peensooles. Olen küll võimeline tavalist teravilja sööma, aga teatud aja möödudes hakkavad tekkima väga spetsiifilised kõhuhädad, puhitus ja kõhulahtisus ning muidugi on ka sõber väsimus platsis. Väsimus, sa sakid sajaga!
Aastaid tagasi, kui ma veel endoskoopias töötasin, õnnestus mul tasuta ja ilma igasuguse saatekirjata olla patsiendiks endokapseluuringul. Doktor, kes tookord kapseluuringutega tegeles, ei sallinud raiskamist (ta oli kahjuks Siberi "kooliga" naine) ja nii tuli kõik sponsori n-ö "reklaamkapslid" ära kasutada. Kapslit neelates viskasime ikka patsientidega nalja, et see on elu kalleim suutäis, kallim kui kaaviar või safran. Hinnanguliselt maksab see plastmassist, vilkuva tulukesega ühekordne kaamera kusagil 800-900 euro ringis, ent võib-olla on see nüüd juba kallimaks läinud. Kusjuures üks patsiendist sõdurpoiss oli hoolimata pealeloetud sõnadest nii distsiplineeritud, et tagastas peale uuringu lõppu endiselt vilkuva ühekordse kaamera. Mõelge siinkohal korraks, kus see ära käis... Minu uuringust selgus, et peensoole algusosas olid peensoole hatud, mis aitavad toitainetel imenduda, osaliselt hävinenud. Ent tookord ei loetud seda haiguslikuks. Siiski tollest korrast jäi mind veidi häirima arsti pisut kiibitsev suhtumine. Doktor küsis ääri-veeri, et no kuidas selle va söömisega on. Mina ei saanud muidugi küsimuse mõttest kohe alguses aru ja vastasin, et häda pole midagi. Nüüd, mil on üle kümme aasta möödas, mõtlen, et võib-olla on see võimalik peensoole probleem siiski edasi arenenud. Ent üle mõelda pole mõistlik ja kuna palja silmaga sisse ei näe ning hiromant ma ei ole, siis rohkem ma ennustama ei hakka. Nagu ütlesin, tuleb ära oodata suve lõpp, korrata analüüsi ja vajadusel edasi mõelda.
Viimasel vastuvõtul olles sain ma muuhulgas teada ka oma seljavalude põhjuse. Vahel on nii, et mõni teadmine millestki aitab justkui mõtestada olemasolevat olukorda, oled seatud tõsiasja ette, et nüüd on seisud nii... Olen alati olnud inimene, kes eelistab nunnudele valedele pigem karmi tõtt, ükskõik kui palju see siis haiget teeb. Arst teatas üsna pehmel häälel, et minu seljavalude põhjuseks on nõrgaks jäänud lihased, mille olemus peitub vigases närvi-lihase juhtetees ja seda juba treeninguga tegelikult ei ravi. Mmm-hmm... Kui "tore". Pidage endiselt meeles, et kui keegi käitub teiega meditsiinis leebelt, siis teadke, et olete omadega päriselt kuses. Välja arvatud juhtudel, kui olete tarbimas mõnd tasulist meditsiiniteenust, näiteks võetakse veeni verd. Sain ühtlasi kinnitust oma mõningatele hirmudele, et haigus on edasi arenenud. Ma ei suuda enam algusaega täpselt meenutada, sest kõik lisanduvad hädad hiilivad ligi kuidagi salakavalalt, aga pikema perioodi jooksul pole ma enam võimeline pikalt käima, istuma ega seisma ja võimleminegi ei võta enam niipalju valu ära, kui võiks, armsaks saanud saatana salatist rääkimata. Seda kraami pole ma tegelikult enam ammu puutunud.
Sama lihasnõrkuse probleem püsib ka paremas puusas ja õlavarres, pidevalt on valu. Võimalik, et ka vasaku reie lihased hakkavad lihasnõrkuse osas tundma andma, kuid selles pole ma veel praegu päris kindel. Tuikab teine kuidagi kurjakuulutavalt... Aga ma loodan siiralt, et see on vaid valehäire. 👍
Arstikabinetis ma ei jaga kunagi oma emotsioone, ent koju jõudes püüdsin omaette nutta, sest üheaegselt tabasid mind nii lahinguroidumus kui ka enesehaletsus, kuid pisaraid ei tulnud ja võib-olla hea ongi. Ma olen selle s*ta pärast palju nutnud ning tunnen praegu ausalt, et ma ei pea maailmale hääleka nutuga tõestama oma kurbust. Vahel näib, et pikalt kestnud lein muudab meie valu vaikuseks. 💔💔💔 Huvitav, kust võiksid mul küll sellised sügavmõttelised ja filosoofilised sisekaemused tulla? Äkki hakkan suureks saama? 🤔🤔🤔
