Parim näide empaatiast...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Puud on küll veel raagus, kuid päike piilub juba üha sagedamini pilve tagant ja mõnel päeval see meie elu hoidja ning hävitaja lausa särab hommikust õhtuni taevas. Näib tõesti, et rohetav kevad pole enam kaugel. Neid ridu kirjutades meenub mulle äkitselt, et eelnevatel aastatel on meil peatselt soojade ilmade saabudes öösiti üks linnuke täiel rinnal akende taga lõõritanud. Kuna ornitoloogia pole kunagi olnud minu tugevamaid külgi, siis palun ärge pärige, kes on too iga-aastane öine nurjatu siutsuja. Nagu kellavärk, kell kaks öösel alustab ta oma kopsumahu treenimisega. Eh vahel tunnen, et olen nagu unepuudusest õelaks läinud vanainimene, kes joriseb kogu aeg iga asja peale. Ent mis seal salata, öine külaline oksal laulab ju tegelikult ilusasti, aga omajagu väljakutseid pakkuv magama jäämine on tema laulu saatel siiski kordades tüsilikum. Kuid selle aasta kevadel, mil talvine jahedus polnud meid veel oma haardest päriselt vabastanud, kuulsin ma ühel järjekordsel unetul ööl esimest korda varest akna taga kraaksumas. Minu teada peaks ikka enamik linde öösiti magama (kui välja arvata meie eelpool mainitud öine hulluke), aga eks see vaene loodus on igatepidi lolliks läinud. Inimesed, kliimasoojenemine on päris probleem! Võib-olla otsis ta pruuti, mõeldes, et öösel on konkurente vähem, aga võib-olla laulis ta serenaadi hoopis mulle? Hmm, intrigeeriv... 😏😏😏 Igatahes ei kuulanud ma teda lõpuni, sest neuroväsimusest ja -nõrkusest roidunud keha andis lõpuks järele. Kuna ma haiguse tõttu unerohtu võtta ei saa, siis lülitasin sisse oma ASMR-i unevideo ja suikusin lõpuks unne. ASMR-i (autonomous sensory meridian response) žanris on muidugi väga erinevate teemadega pildimaterjale ja mõni neist on ikka üpris sügava kiiksuga. Mulle näiteks igasugused lätsutavad, lürpivad helid ning kiire trummeldamine ei istu, pigem mõjuvad need ärritavalt. Aga hetkel on minu lemmik ASMR-i video naisest, kes tumedal taustal klõbistab aeglaselt oma hoolitsetud küüsi vastu erinevaid meigikotte ja võhikuna pakun, et need on tehtud vinüülist. Olen muuhulgas ka tema kanali tellija, sest tegemist on võrratult andeka ASMRtistiga. Eelpool mainitud videot vaadates ja kuulates, hakkab aju tõesti "sulama" ja organism läheb sujuvalt üle autopiloodile ning uni saabub veidi kergemalt. 😪😪😪
Lapsed on armsad nagu kevadel maapõuest tärkavad lumikellukesed ja tihti on nad sarnaselt lumikellukestele palju visamad, kui me kipume arvama, sest nende maailmatunnetus ja empaatia pole veel ühiskonna- ja keskkonnamõjudest rikutud. Nad ei kohku tagasi näiteks murutraktori alla jäänud roti ees, kel on soolikad väljas. Nende esimene instinkt oleks võib-olla rotile pai teha, sest nad mõistavad, et midagi on valesti. Käes vonklev vihmauss või hirmust kange ja võitlusvalmis ämblik võib neid lõputult paeluda, igasugustest muudest mutukatest rääkimata.🕷🕷🕷
Loomulikult võivad lapsed ka meie kannatust proovile panna ja meid hulluks ajada. Olen seda tõepoolest saanud ka omal nahal tunda, ent sageli on nad ikkagi nii pagana ägedad. Ühel tavalisel, klassikaks saanud õhtul, kui kaksikud olid meil, tabas mind nagu tellitult, enne nende saabumist, lihashaigushoog. Keha altvedamisega kaasneb pea alati ka emotsionaalne frustratsioon ja kogu n-ö voorimehe suuvärgi arsenal pääseb mõttes valla. Ent õnneks ei olnud tegu täiemahulise rünnakuga, seekordne libulaks piirdus kõigest lihastõmblustega kubemest kuni kandadeni, kusjuures neelamine jäi puutumata. Juba hästi, kas pole? Hoolimata sellest pean nentima, et ajas on keha vastupidavus jäänud justkui hapramaks, sest lastega ei suutnud ma sel õhtul sammu pidada ja seetõttu hoidsin taamale. Fortuuna tahtel käitusid lapsed õnneks oivaliselt ja oma mängudes keskendusid nad teineteisele. Selle külaskäigu ajal ei istunud nad minutitki telefonides ja kordagi ei kuulnud me koos Esiemaga sõnu: "Mul on igav."
Piiga andis mulle paar korda ülesandeks hoida oma käes tema elusuuruses beebinukku, mille pea mõõtmed vastasid hinnanguliselt ehtsa vastsündinu omale. Nuku pead monotoonselt silitades, hakkasin mõtisklema, et emadus pole vist tõepoolest nõrganärvilistele. Sest kuigi uue lapse ilmaletulek on enamasti rõõmus sündmus, on tee siia maailma üsna vaevaline ja ohtlik - koed rebenevad ja eritised voolavad ning tulevase ilmakodaniku hapnikuvaeguse tekkeks on kindel ajalimiit. Samuti on õhus ka ürgsed aroomid... Paljud naised võivad sünnituse järgselt haigestuda ka depressiooni, mida pahatihti saadavad üsna nukrad tagajärjed. Võib-olla olen isekas ja võib-olla oli Õeraasul õigus, et olin omal ajal koos vale inimesega, aga minus pole tõepoolest kunagi väga tugevalt pead tõstnud n-ö pesapunuja. Üks kord elus mingid taolised mõtted koduloomisest vist mind korraks riivasid, aga siis oli ka kõik. Tagantjärele võin öelda, et koduloomise rong oli minu jaoks erinevatel põhjustel jaamast lahkunud. Ja võib-olla ma petan ennast, aga mulle tundub, et mul pole elus olnud ka palju kahetsusi. Kahetsus on minu jaoks nagu emotsioon, mis võrdub mannapudruga ja mis omakorda annab ainult tühje kaloreid ning tegelikult kõhtu ei täida. Samas kuulub minu jäägitu respekt naistele, kes on otsustanud teadlikult pere luua ja lapsi saada. Minu sügav kummardus teile kõigile, olete tõelised kangelased!
Ent tuleme veel korraks tagasi õhtu juurde, mil hästikäituvad lapsed meil viibisid. Kui aeg oli juba otsakorral ja Õeraas oli neile järele tulemas, kamandas Esiema nad riidesse ja seejärel istusid nad külg külje kõrval kannatlikult minu saapakapi peal ning vadistasid läbisegi ja lakkamatult. Ühel hetkel seiras Piiga mind oma suurte ja roheliste silmadega ning küsis siira kaastundega: "Tädi, sa olid täna vist väga väsinud?" Milline tähelepanelikkus, mu süda sulas! Lapsed on tõesti nagu kanaarilinnud, kes tunnetavad ümbrust palju teravamalt. "Jah tõepoolest, täna olin väga-väga-väääga väsinud," vastasin talle naeratades. Seepeale ta kallistas mind kõvasti ja surus oma näo minu õlale. Kui see pole parim näide empaatiast, siis ma ei tea, mis on. 😻😻😻
