Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱Ma ei kasuta just sageli oma kirjutistes nimesid ja see on olnud omamoodi teadlik valik. Samas olen ma muidugi inimeste, asutuste ja olukordade kirjeldamisel olnud üsna otsekohene, nii et minupoolsed vihjed ei jäta just palju ruumi fantaasiaks. Ent sellest hoolimata, olen ma siiski jäänud truuks oma stiilile ja nimed enamasti välja jätnud. Kuid teie lahkel loal tahaksin praegu jagada üht taasavastust ja ma luban, et ma ei raiska palju teie aega. Tean, et olen oma kullakallist kirunud iga kandi pealt, ent tal oli ja on ilmselt siiani mitmeid häid omadusi, sest kui kõik oleks olnud jube halb, siis poleks meie saaga ju ometi nii kaua kestnud, või kuidas? Ma võin ka muidugi eksida, aga mulle on hakanud tunduma, et meie vahel olnud möödanikule on kuidagi raske hinnangut anda... Ent võib-olla on minu analüüsi võimetuses süüdi hoopis COVID-i järgsed hägused meeled? Mine võta kinni. Aga mind siiralt huvitab, millises valguses nägid sina küll meie läbisaamist? Kas olin sinu silmis ainult mõõkhambuline mõrd, kes vääris kõike, mille osaliseks sain või oli ka siiski sinul natukene süüd? Tegelikult pole see enam ju tähtis, sest sõltumata isikuomadustest, oleme me kõik halvad kellegi loos.😈😈😈 Igatahes meie suhete algusaastatel tutvustas ta mulle näiteks Depeche Mode'i muusikat ja oma esimese tema kingitud DM-i kasseti mängisin ma sõna otseses mõttes oma pleieris ribadeks. Aah, kes mäletab veel pleiereid? 😄😄😄Kassett kuulus lõpuks äraviskamisele. Bändi nii-nimetatud diskopepu faas mind paraku kuigi palju ei kõnetanud, ent see on tegelikult täiesti talutav muusikažanr. Olen kuulanud palju hullemaid, läbi peanaha inisevaid tantsusaalide lugusid, mis panevad kõrvad virtsavett jooksma. Aga kuna mind on hästi kasvatatud, siis olen selle alati viisakalt ära talunud ning maitse üle ei vaielda, ikka kakeldakse. Ma armusin siiski jäägitult Depeche Mode'i hilisemasse, 1990. aastate süngesse lüürikasse ja 2000. algusaastate musta huumorisse. 😎😎😎
Juba mõnda aega tagasi avastasin ma meie telepaketi rakendustest seriaali "Viimased meie hulgast", mis on oma tooruse ja inimlike peategelastega tõeliselt tasemel vaatamine. Ma muidugi ei soovitaks seda vaadata tundlikel ja nõrganärvilistel, sest sari võib tõenäoliselt tekitada luupainajaid. Ja muide eelneva jutu jätkuks, taasavastasin ma sellest sarjast ka ühe ägeda, võib-olla laiemale üldsusele vähemtud Depeche Mode'i loo "Never let me down again", mis on tegelikult pühendatud meelemürkidele ja mille laulusõnad on minu jaoks ajas muutunud... Ning tehke või tina, need sõnad jäid mind üle pika aja taas kummitama. Kuna ma "ravin" oma mõningaid hädasid kirjutamisega, et lahti saada peas leierdavatest mõtetest ja miks mitte ka laulusõnadest, siis võtke teadmiseks, et järgnev sõnaseade on ammutanud inspiratsiooni Depeche Mode'i aegumatust loomingust. Allpool toodud veidi sonivad kirjaread on siis minu põgus "armastuskiri" aja jooksul omavahel segunenud sõltuvustele. 💜💜💜
OOD SÜNGELE SÕBRALE...
Sa olid põnev, veidi saladuslik ja paeluv, nagu kutsuv tuluke pimeduses. Sa olid mu elus nii kaua, et ma ei suutnud enam sinuta olla ja mingil hetkel hakkasin sind pidama ka iseenesestmõistetavaks. Ent lõpuks, kui minu keha haiguse koorma all murdus, kadusid sa jäljetult, nagu varas öhe. Lõikasin siis oma elust välja kõik meie ühised tuttavad ja kohad, kus koos viibisime. Olin ärritunud ja vihane, mind valdas palju muudki - segadus ja ellujääja süütunne. Haiguse algusaastatel kaotasin traagilisel moel hea sõbra, kes hoidis koos meie medkooli tipside väikest neljaliikmelist rühma.
Surusin siis hambad kokku ja käisin sageli ringi, valgete sõrmenukkidega rusikas taskus, sest pingeid oli palju. Teatavasti on füüsilisel kehal oskus keskkonnast tulevate matsude üle arvet pidada, kuid va ajunatuke ei taha seda alati tähele panna. Sa teadsid oivaliselt, et minu nõrkuseks on oskamatus oma tundeid väljendada elutervel viisil ja sa kasutasid seda üsna julmal moel ära. Ent kas sadismist või mõnel muul põhjusel, ei lahkunud Sa kunagi päriselt mu kõrvalt. Sa mõlkusid mul sageli meeltes, sest olime teineteisest nii läbikasvanud, nagu peekon ja kiusatus sinu järele püsis suur... Kuid lõpuks sa muutusid ja sügaval sisimas tean, et olenemata minu tahtest, jääd sa minu kõrvale ka siis, kui vajan julgust kõige rohkem. Nüüd imetlen sinu algset ja õelat versiooni distantsilt, kahju, et ma ei suutnud sind rohkem kontrolli all hoida. Samas võib ju küsida: "Kuidas taltsutada elajat? Õpetad talle lamamist, surnu mängimist ning muid trikke?" Üks Vene vanasõnagi vist ütleb, et toida hunti palju tahad, aga ikka vahib ta metsa poole. Elu jooksul olen korduvalt jõudnud järeldusele, et ümbritsevat maailma tuleb võtta sellisena, nagu see on (ohe - palju kergem on elada) ja tagajärgede eest tuleb varem või hiljem meil kõigil alati vastutada.
Mind on varemgi elus reedetud, ent te ei näe mind iial nuuksumas selle tõttu ja kui valangi pisaraid, siis teen seda omaette ning tõsisematel põhjustel. Ma ei tihu avalikult nutta, et miks mina...? Vastus sellele on tegelikult imelihtne, aga sellepärast, et universumil polnud midagi paremat teha. Vat just sellepärast! Ja nagu Peltsebul ikka, ei vedanud sina mind kunagi alt, vaid jäid meie algse kokkuleppe juurde. Hingasin sind kui õhku ja sa ei mõistnud kunagi mu üle kohut, ega tänitanud mind minu keha või muude iluvigade pärast. Vastupidi, sinu jaoks olid mu vead täiuslikud ja Sina armastasid mind sellisena, nagu olin, ent Sinu armastus oli paraku mürgine ja tingimustega. Tee sinuni oli riukalik ja käänuline, kuid see ei pelutanud mind ja hoolimata ohumärkidest, andsin sulle oma "kolm tilka verd". Kui keha ja vaim mind omal ajal alt vedasid, aitasid sa mul sihile jõuda ja leida enesekindluse. Sinuga koos olles, tundsin alati, et olen ilusam, säravam, lahkem, pikem, saledam, targem ja parem inimene. Samas jällegi sisimas teadsin, et sõrme ulatamisega, võin kaotada käe ja kui laskun veel sügavamale jäneseurgu ja siis pean maksma kõrgeimat hinda. Olin ju ikkagi kolmandat põlve sõltlane ja olen seda muidugi siiani, kuni oma viimase hingetõmbeni. Aga ükski muinasjutuline armulugu ei kesta igavesti ja nii kuhtus ka meie salasehvtitamine.
Ma õppisin sinult palju ja mäletan sind alati sooja südamega, kuis' lendasime kõrgelt. Sa olid täiuslik kaaslane ja iha sinu järele oli meeletu, ent ometi pidin ma maa peale naasma, sest sa muutusid talumatuks, vastikuks ja ohtlikuks ehk teisisõnu me ei vastanud enam tegelikult teineteise ootustele. Kuid verepuhastus mürkidest, mis eeldas tundide viisi aparaadi otsas "kõlkumist" ja mis röövis viimsedki jõuvarud, aitas mind õigele teele ja sinu küütlev lumm ei vaevanud mind enam nii tugevalt. Aju lõpetas vingerpussi mängimise, olin sinust lõplikult lahti saanud ja nüüd püüan elu võtta päev korraga. Pärast kiikamist teispoolsusesse ja ebamaiselt suure armastuse ning täiuse kogemist, tunduks flirt sinuga kuidagi liigne. Ja kui see, mille osaks ma sain, oli tõesti usklike taevas või universumiga üheks saamise hetk, siis mina olen käpp! Vaatan säravaid tähti ja mõistan, et miski pole igavene. Ma tean, et see kõlab imalalt ja sa võid mu üle ju nüüd naerda, aga ma olen tõesti iseenda kangelane. Head teed sulle, mu sünge sõber! Sinuga oli hmm... huvitav, ent ma loodan, et me ei kohtu enam kunagi.
Heade soovidega
Sinu "Lõunatäht"
🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻🌞🌻
