Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱Minu eesmärk pole kunagi olnud kellegi meelt lahutada ja kauaaegsemad lugejad on ehk aru saanud, et suur osa minu kirjutistest pole just kõige helgemad. Enamjaolt on olnud kirjutamise eesmärgiks siiski püüd leida mõistmist, sest tõelist empaatiat on meie ajal vähevõitu ning selles osas on allakäiguspiraal täiesti tuntav. Mõtete kirjapanekuga pesitseb minus ka soov ravida oma lahinguarme ehk leppida asjadega, mida ei saa enam tagasi. Ent taaskord pean ma oma kohuseks teid hoiatada, et edasised kirjaread on kohati üsna süngete detailidega. Seega kui olete otsustanud siiski edasi lugeda, jätkate omal riisikol.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minule tundub, et jätkuv talv märtsikuus on juba tõeline proovilepanek. Tuju on s*tt ja nüüd lasen välja niipalju, kui torust tuleb: p*tsi see lumi, selg valutab lihashaiguse tõttu nagu põrguline, justkui oleks keegi korvpalliga mööda selga virutanud või läitnud sinna lõkke ja COVID-i järgselt tekkinud konnasilm on samuti "otsustanud" püsivalt resideeruda minu parema jala väikesel varbal. Nii truult istub seal, nagu mõni lemmikloom, kes elab oma elu ja õelalt reguleerib minu valutaluvust. Tea, kas peaksin talle ka nime panema? Plaaster, mis idee järgi peaks selle sindrinaha "välja tõmbama", pole veel sugugi irduma hakanud. Kas teadsite, et konnasilma tekkel mängib olulist rolli organismi kaitsevõime langemine, näiteks peale viiruse põdemist ja halvasti valitud jalanõud on pigem sümptom. Võiksin vist ilmselt veel joriseda, aga siis läheks kirjatükk juba liiga pikaks.
Tee päriselt soojade ilmadeni on tegelikult veel päris pikk ja eks see kevade tulek meenutab veidi lokirullidega naist, kes muudkui hõigub, et tulen-tulen, aga ise istub veel hommikumantlis. Vana klassika! Kevadeti saavad inimesed rohkem liikuma ja neil avaneb ohtralt võimalusi külastada erinevaid meelelahutusasutusi. Jah, meelelahutusel on tegelikult meie elus tähtsam roll, kui me kipume arvama. Mina isiklikult leian, et kui poleks meelelahutust tänapäevases mõistes, siis oleksid avalikud keskaja stiilis hukkamised endiselt au sees. Käesoleval sajandil praktiseeritakse seda vist veel Iraanis ja Põhja-Koreas, aga ma võin ka eksida, ja võib-olla veel mõnes "toredas" riigis, mida praegu ei taibanud mainida. Vabas maailmas on meil võimalus ise otsustada, millist meelelahutust me eelistame. Kes loeb pargipingil ajaloohõngulist romaani või külastab mõnd aktuaalset näitust, kes läheb teatrisse vaatama miks mitte romantilist komöödiat või valib tarbija hoopis kinokavast märulifilmi ning mõni on sootuks kodus striimimas telerakenduste seast mõnd kvaliteetseriaali. Igaühele oma. Ent mind vaevab sootuks isevärki probleem. See võib-olla pole kõige õigemini sõnastatud küsimus, aga miks meid inimestena tõmbab vägivalla poole, miks paeluvad meid näiteks krimilood sarimõrvaritest? Kas see annab meile kinnitust, et oleme kuidagi paremad inimesed? Või tunneme end paradoksaalsel kombel turvalisemalt, sest meiega ju midagi sellist ei juhtu? Mäletan siiani, kuidas lugesin suhteliselt noores eas õhina ja samaaegse vastikustundega "Nelli Teatajast" järjejuttu Rostovi libahundist ehk Tšikatilost, kelle tapanimekiri ulatus üle 50 mõrvatuni. Tüübil polnud ohvrite suhtes kindlat eelistust, ta tappis mehi, naisi ja lapsi. Tean-tean, olin ja olen siiani veidrik. Esiemagi olla kunagi otse öelnud, et ta küll armastab mind, ent ta ei saa minust alati aru. Ja sellest pole midagi, kui ta mind ei mõista, ma ei heida talle seda absoluutselt ette, ehkki vahel teeb see mind sisimas võib-olla veidi kurvaks. Ent Esiema kiituseks tuleb öelda, et tal on üks täiesti vapustav omadus - ta laseb mul olla mina ise ja see on tõesti väärtus omaette. Olen selle eest talle ääretult tänulik, et ta mind ära talub. Olen nüüd ise alles vanas eas hakanud aktsepteerima oma olemust, ma võib-olla meeldin endale rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi, mil olin närvilisem ja ebakindlam, nüüd olen lihtsalt närvihaige (sõna otseses mõttes!). Ja muide ühiskonnas millegipärast eeldatakse, et ühes peres kasvanud inimesed peavad üksteist mõistma poolelt sõnalt ja neil lasub ka justkui mingi kohustus aktsepteerida teisi pereliikmeid kõikide nende vigadega. Võin kogemusest öelda, et ükskõik kui palju seda soovida, pole mõnikord võimalik näiteks oma vanemaid tingimusteta armastada, pean siis siinkohal silmas oma tundeid oma isa vastu ning need emotsioonid on ka täiesti normaalsed. Loomulikult võib oma sünniperega väga lähedane olla ja üksteist vajadusel toetada, aga see ei tohiks olla mingi pealesurutud kohustus, usaldus ja lähedus peaksid ikka tulema südamest. Minul on ses mõttes vedanud, et Esiema ja Õeraas on sünniperest kaasa tulnud minu inimesed. Ent ma tean kaasmaalasi, kellel pole selles elus võimalust olnud sääraseid suhteid kogeda.
Aga kurjategijate teemaga jätkates... Enamik mõrvareid, kes siia ilma sünnivad, ei muutu kohe alguses koletiseks, tavaliselt kulub selleks veidi aega ja kasvukeskkonnal on isiksuse kujunemisel suur roll. Enamike retside saatus on juba elu esimestel hetkedel üsna traagiline, paljusid lihtsalt hüljatakse, pekstakse ja kasutatakse näiteks seksuaalselt ära. Nad lähevad üsna kergelt kriminaalsele teele, sest noor mõistus on mõjutatav. Nad varastavad, valetavad, tarbivad meelemürke - ühesõnaga kokkuvõttes ei hooli neist keegi. Ärge saage nüüd minust valesti aru, ma ei tunne kaasa ühelegi sadistile. Kindlasti mitte! Jään endiselt truuks põhimõttele, et halb saatus ei anna kunagi õigust teisi halvasti kohelda, neid piinata või tappa. Punkt! Mõni on muidugi on kohe alguses õel, teeb väikestele loomadele haiget, märgab voodit ja on suure tõenäosusega ka sotsiaalselt kohmakas, kuid mitte alati.
Kas te olete kunagi kuulnud Ed Geinist, kes oli mõrvar ja hauarüüstaja? Geini elu polnud juba alguses mingi meelakkumine, isa oli alkohoolik ja ema oli despoot, kes fännas haiglasel moel liiga palju Piiblit. Ema rääkis Edile ja tema vennale pidevalt, et kõik naised on liiderlikud, välja arvatud poiste ema muidugi, ja neist tuleb kauge kaarega eemale hoida. Koolis noor Ed ei hiilanud, teda kiusati, kuna tal oli silma peal kasvaja ja tema kõne polnud suuhaavandi tõttu tavaline. Temast hoiti ka lihtsalt eemale, sest teda peeti imelikuks, kuna ta naeris omaette, näiliselt oma naljade üle. Olen ka elus üsna vastikut koolikiusamist kogenud ja võin ausalt öelda, et lapsed ja noorukid võivad olla tõesti julmad. Öeldakse küll, et andestamine toob hingerahu ja mida iganes, aga minu arvates pole kiusul, alandusel ja reetmisel aegumistähtaega. Neid tundeid ei pea muidugi iga päev endaga ühes kandma, aga usun, et laias laastus saate aru, mida ma mõtlen.
Hiljem aga selgus, et Geinil oli trauma tõttu tekkinud ka ajukahjustus. Väidetavalt oli ema ta lapsena trepist alla lükanud. Gein suudeti süüdi mõista kahe naise mõrvas, ent kahtlus jäi veel seitsme tapetu suhtes. Aga kuna ta tunnistati kriminaalselt süüdimatuks, siis ei pandud teda mitte vanglasse, vaid hullumajja. Geini loo teeb eriliseks tõsiasi, et ta meisterdas mõrvatute ja röövitud laipade nahast mööblit...Mmm-hmm (mõttepaus). Google'dasin ja nägin ära Geini tehtud tugitooli, lambikatte ja pandlaga nibuvöö. Pekki küll... Viimase google'damine oli viga, ma ausalt ei soovita seda teha. Ma ei ole selline inimene, kes väga kergesti verest välja lööb, aga isegi mina ei saanud tükk aega silmi sulgeda ja magama jääda. Geini ohvrid meenutasid talle kõik tema kadunud ema ja Geini lõpp-eesmärk oli õmmelda naiseihust ülikond ning sinna sisse pugeda, et olla oma ema nahas. Võib-olla üritas ta nii, peale ema surma, leinaga toime tulla. Mind võttis tõsiselt sõnatuks, et selliseid inimesi veel 20. sajandil eksisteeris. Annab ikka tulla sellise asja peale. Miks me arvame, et me oleme pimedatest aegadest edasi arenenud?? Igatahes on Gein inspireerinud stsenariste ja raamatuautoreid looma väljamõeldud tegelaskujusid nagu Norman Bates ja Jame Gumb ("Voonakeste vaikimine"). Rob Zombie üllitis "Tuhande laiba maja" on samuti ammutanud inspiratsiooni Ed Geini "elutööst ". Kuigi olen üsna veendunud õudusfilmide žanri austaja, pole Rob Zombie filmilooming just minu maitse, sest lõppude lõpuks on ka minul omad piirid...
Kui kuulsin, et Vabaduse väljakule tuli tank T-72, hakkas mind vaevama haiglane uudishimu. Olen üsna kindel, et meil kõigil on need haiglased ajusopid olemas ja ärge püüdkegi väita, et olete kuidagi paremad või õilsamad. Rauatükk ei hirmutanud ega mõjunud ka masendavalt, pigem tekitas trotsi ja andis indu juurde toetada neid, kes võitlevad vaba maailma eest ja maksavad sealjuures kõrgeimat hinda. Tanki pildistades, meenus mulle üks lugu ühest Hostomeli memmest, kes kaotas laiaulatusliku sissetungi esimestel päevadel oma ainsa poja ja kelle autost sõitis tank sihilikult üle ning kelle autosse jäänud surnukeha manu pääses alles üle kuu aja möödudes. Memmel selles mõttes "vedas", et tal avanes võimalus oma laps matta, kuid tal ei lubatud pojale uusi riideid selga panna, sest puudutamisel oleks poja laip lagunenud koost. Seega pandi riided lihtsalt kirstu. Viimati nägin nii lähedalt tanki** 2010. aastal Venemaal, aga ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, ei suutnud ma seda jäädvustust oma arvutikettalt leida. Võib-olla ma kustutasin selle ära? Pean üle vaatama. Väliselt meenutas lömmis tank pigem mõnda "Mad Maxi" filmisaaga sõidukit. Vedasin kopsudega sügavamalt karget õhku. "Ja kui palju veel on agressorriigil seda n-ö lolli rauda, millega vabaduse eest võitlevat maad taguda?" käis peast läbi mõte.
Aastaid tagasi oli mul üks üsna intrigeeriv vestlus kullakalliga ja kuni suure sissetungi alguseni, ei omistanud ma sellele meie vahel toimunud kahekõnele suurt tähelepanu. Temaga koos olles, hajus enamasti minu keskendumisvõime üsna kiiresti. Sest teda saatis alati selline joovastav aroom, mis oli segu puidust, autotöökojast, meesteparfüümist ja siis oli veel midagi seletamatut, n-ö je ne sais quo'd, mida ma tänini ei oskaks täpselt lahti mõtestada. See ei olnud kuidagi seksuaalsusega seotud, vaid see oli midagi muud, mis meenutas võib-olla pigem lapsepõlve. Ma ei tahaks nüüd kuidagi pealiskaudne tunduda, ent see lõhnakombo oli tõesti sõltuvusttekitav ja seetõttu kui me rääkisime, olid mu meeled sageli hajevil. Kullakallis, mina olin kõutsitar, aga sina olid igal juhul minu palderjan. Vat nii, see isegi riimub veidi. Aga jätkame... Kullakallis näis siiralt kaasa tundvat oma naaberriigi sõpradele ja tuttavatele, kes kaotasid lähedasi ja sõpru Donbassis. Nende hukkumised ei leidnud tema sõprade sõnul meedias kajastamist, nad olid kui nähtamatud. Sellega ma olen täiesti päri, et surm saabub alati ootamatult ning aeg ei paranda tühjagi. Mahajääjatel jääb vaid üle hingehaavadega elama õppida. Üksikisiku tasandil on surm alati traagiline. Mäletan, et toona mõtlesin, et mis koht see Donbass õieti on, kas see on osa agressorriigist nagu Transnistria või Kaliningrad? Tänaseks tean hästi, kus asub Donbass ja kellele see tegelikult kuulub ning mis on kaalul. Ent toona ma toimuva sõja üle eriti ei juurelnud, siis tundus see madistamine kuidagi abstraktne ja kauge, mis siis, et kilometraaž oli sama, mis praegu. Praeguses sõjas langenud sõdurite puhul tuleks esitada sügavama tähendusega küsimus, kes on selles süüdi, et antud juhul agressorriigi sõdurid "väetavad" oma vabaduse eest metsikult võitlevat maad. Ma loodan kogu südamest, et meie ei pea enam kunagi agressorriigi tankide ja rakettidega silmitsi seisma. Aga mõelgem korraks tagasi selle Hostomelist pärit memme peale, kes kaotas oma ainsa poja ja proovigem end nüüd asetada selle leinava ema olukorda. Ma ei maininud, et selle memme poeg püüdis sissetungi esimestel hetkedel aidata haavatuid linnaelanikke, viies neid oma autoga haiglasse. Vahetult enne surma oli poeg teel haiglast kesklinna, kuid ta jäi tule alla ja nagu öeldud, samasugune tankrisu sõitis tema autost lihtsalt üle. Kutt tapeti selle eest, et ta püüdis aidata haavata saanud inimesi. Selle naise leina pole võimalik sõnadesse panna... Neid ahastamapanevaid lugusid, sõjakuritegusid, mida on sooritatud nii sõdurite, aga eriti just tsiviilisikute vastu, on kümnetes tuhandetes. Ja võib-olla see teeb minust mingi ära tinistatud radikaali, aga ma tunnen, et ma ei suuda ühegi ihukarvaga kaasa tunda agressorriigi langenutele. Ma ei ole selleks lihtsalt võimeline.
Siin see siis on, taltsalt kettidesse pandud. Enam ei tee see kellelegi liiga, nüüd on see vaid kõigest meenutus kannatustest ja samaaegsest edust ning et vabadust ei tohiks kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Oht seda kaotada säilib alati. Kas sind juhtinud, ma ei teagi, kuidas neid iseloomustada, tankistid pääsesid, langesid vangi või einetavad nad põrgus? 💀💀💀
Kes on siis süüdi, et agressorriigil on säärane valitseja? Tema ametissemääramisel oli lõpuks kandev roll eelmisel presidendil. Kaks meest sõlmisid lepingu. "Kui sa ei alusta minu suhtes uurimist ja jätad minu perekonna rahule, siis ma nimetan sind ametisse." Tulevane despoot pidas oma sõna ja jättis agressorriigi esimese presidendi ja tema pere rahule. Jah, läänemaailmal on raske mõista autokraatliku, nüüd vist juba tegelikult totalitaarse riigi kodanike hingeelu. 1990. aastatel pürgisid nad tõepoolest demokraatliku riigikorra poole, ent oh häda, korruptsioon lokkas endiselt, sest nii oldi ju sajandeid elatud. Mis siis nüüd oleks pidanud teistmoodi olema? Aga paraku demokraatia ja korruptsioon ei käi omavahel kokku. Loomulikult elas ja ilmselt elab siiani agressorriigis meie mõistes normaalse mõtlemisega inimesi, keda oli seal sõjaeelse seisuga umbes 25 miljonit elanikku, mis on ligikaudu 145-miljonilise rahvaarvuga riigis üsna marginaalne osa.
Auahne uus riigipea oli sirgudes nääpsuke poisiuss, kes kasvas üles Leningradi karmidel tänavatel ja kangialustes ning selleks, et mitte liiga tihti peksa saada, asus ta lõpuks õppima võitluskunsti, mida õpetati ainult tema kodumaal. Kahjuks ei mäleta ma enam, kuidas seda enesekaitse tehnikat nimetati ja võimsast Google'ist ei suutnud ma ka seda tuvastada. (Hilisemal ja põhjalikumal Google'i allikate tudeerimisel selgus, et tegemist on NL-i võitluskunsti samboga). Kuid seda kangialuse mentaliteeti kannab ta endas tänini. Legend jutustab, et ta astus KGB-sse vist 15- või 16-aastaselt, aga tegelikkuses oli ta liitumiseks siiski liiga noor ja ta pääses sinna alles 23-aastaselt pärast õpinguid. Ta soovis kogu hingest olla nagu James Bond ja kuuluda välisluureteenistuse, ent paraku puudusid tal selleks vastavad isikuomadused. Seega saadeti ta Ida-Saksamaale, ilmetusse Dresdenisse, võitlema põhivaenlase USA-ga. Berliini müüri langedes, sai tulevane diktaator, võib vist julgelt öelda, et šoki osaliseks. Ta püüdis helistada koju, et saada edasisi korraldusi, ent peakorteri telefon andis kinnist tooni, keegi ei võtnud enam toru. Teda valdas paanika, sest rahvahulgad tänavatel on ettearvamatu jõud ja seda kardab ta tegelikult siiani. Miks ta muidu siis hakkas võimule tulles ajakirjandust ja sõnavabadust jõuliselt tsenseerima? Muide Saksamaa eelmine liidukantsler veetis samuti oma noorusaja Ida-Saksamaal. Opositsionäärist maletaja olla mõni aeg tagasi ühes intervjuus öelnud, et kui ükskord on juurdepääs vastavatele meie naaberriigi toimikutele, siis oleks üsna valgustav lugeda, mida kirjutati seal eelmise liidukantsleri kohta. Ja oma viimases intervjuus esitas tuntud endine maletaja üsna terava väljakutse - kõikidele agressorriigi kodanikele tuleks esitada kolm lihtsat küsimust. Kas käimasolev sõda Euroopas on kuritegelik? Kas režiim on legitiimne? Ja kellele kuulub poolsaar? Kui vastaja ei suuda vastata järgmise viie sekundi jooksul, siis on ta läbikukkunud.
Niisiis isehakanud tulevane ainuvalitseja valmistus haukama võimupirukast suuri suutäisi. Samal ajal lootis aga rahvas, et elu läheb ikka paremaks ja küll varsti saabub see kauaoodatud hea elujärg kah. Mnjaa, uus tundmatu riigijuht oskas küll soravalt saksa keeles rääkida ja ta kandis peent ülikonda, millegipärast ma arvan, et tema eelistuseks oli Armani, ent see on kõigest minu kiiks, aga kõike muud tema puhul eirati. Muide huvitav, täiesti kõrvaline fakt - Hugo Boss disainis natsidele nende vormiriideid, sestap need raisad nägidki nii stiilsed välja. Pooge mind üles, laske maha, aga see ju oli nii!
Tulevase liidri kohta öeldi, et ta on mees, kes on näinud läänt. "Midagi ta polnud näinud!" hüüatas Jevgenia Albats PBS Frontline'le antud süvaintervjuus. Noor tulevane despoot täitis Ida-Saksamaal, mis oli sama punane, kui tema enda kodumaa, oma riigi julgeolekuorgani üksluiseid tööülesandeid ja kui ta oli piisavalt raha kogunud, ostis ta endale oma esimese auto, millega ta aastaid hiljem uhkustas ka läänt juhtiva riigi presidendi ees.
Ajakirjanik ja opositsionäär Jevgenia Albats meenutas ka ühes varasemas intervjuus, kuidas ta läks eelmise presidendi kabinetti ja hüüatas emotsionaalselt: "Boriss Nikolajevitš, see mees on ju KGB-lane!" President tõstis tõrjuvalt käe ja ütles: "Rahunege, Ženja, ta on meil kontrolli all." Kusjuures ei tasu unustada, et vana ise teadis, et teda kuulatakse pealt. Aga nagu juba öeldud, pidas uus tulevane ainuvalitseja oma sõna ja ta ei alustanud presidendivastast korruptsiooni uurimist.
Uue juhi võimuletulekuga algas teine Tšetšeenia sõda, mis kestis 2009. aastani ja mille ajal toimus ka rünnak meie vastu. Me ju kõik mäletame 2007. aasta aprillisündmusi. Pisut rohkem kui aasta hiljem, peale meie rünnakut, võttis ta ette Gruusia, mille küljest annekteeris ta ligi 20 protsenti nende territooriumist. Vahemärkusena mainin, et muuhulgas ka Siber on jõuga annekteeritud... Mmm-hmm (järjekordne mõttepaus). Ja kõige küünilisem on vast see, et lääs vaatas Gruusia sõda kõrvalt, ilma vahele sekkumata. Condoleeza Rice kiunatas küll korraks, et me seisame oma Gruusia sõprade kõrval, aga tegelikult ei teinud lääs paljude ekspertide sõnul mitte kui midagi! Edasi kindlustati Süüria diktaatori võim ja jällegi jäi lääs suhteliselt leigeks. Agressorriigi juht kompas piire edasi ja otsustas veel vinti peale keerata. Ta annekteeris praegu sõjas oleva riigi poolsaare ja alustas uue rindega selle sama riigi idaosas. Lääs määras küll mõned sanktsioonid, ent nende mõju oli marginaalne. Kui 2021. aastal viidi läänt juhtiva riigi väed Lähis-Idast välja, sai despoot veelgi hoogu juurde. Talle näis, et ameeriklastel on sõjapidamise isu otsas ja praeguse agressiooni käes kannatava riigi saatus oli otsustatud ning nii lahvataski lõpuks eelmisel aastal täiemahuline sissetung.
Kodumaal vaigistas diktaator opositsiooni lõplikult. Kõik, kes vähegi tahtsid režiimile vastu astuda, on kas tapetud, vangis või elavad eksiilis. Taas hakati rakendama muuhulgas ka karistavat psühhiaatriat (punitive psychiatry), mida kasutati eelmise režiimi ajal. Sunniviisiline insuliiniravi, elektrišokiteraapia, jäävannid, "läbivaatused" jne. Kõikide teisitimõtlejate kannatused, kes on eelpool mainitud meetodi ohvriks langenud, tehakse avalikuks. "Kui tahate, et teiega ja teie lähedastega nii ei juhtuks, siis pidage lõuad," on põhimõtteliselt sõnum, mida võimud edasi annavad. Meil pole tegelikult halli aimugi, millist elu elavad meie naaberriigi mõtlevad kodanikud. Kenasti puhtaks pestud ajudega tegelased elavad ilmselt lihtsamat elu. Ja triviaalne on mõelda, et miks nad ometi ei protesti, ei astu võimu vastu välja. "Peaksite endalt küsima, et millest oleksite teie vabaduse nimel valmis loobuma?" Sellise retoorilise küsimuse esitas vangis viibiva Vladimir Kara-Murza abikaasa ühes Eesti telekanalile antud intervjuus. Aga kui sind hirmutatakse, siis teed sa kõik selleks, et ellu jääda. Jõhkrusel ei ole teatavasti piire...
Olen nõus ühe hauakaevajaga, kes enne sissetungi teenis elatist tätoveerijana ja kes ütles, et naaberriik peab lagunema. Ent demokraatia on imperialismi all elavate inimeste jaoks riukalik loom, kellega pole kerge kohaneda, sest demokraatia nimel tuleb teha päriselt tööd. Miski ei tule selles vallas kergelt. Nina Hruštšova sõnul on Austraalia suurune Kaug-Idas asuv Jakuutia rääkinud iseseisvumisest juba viimased kolmkümmend aastat. Ja siinkohal tuleb ära märkida, et Jakuutia on üks paremal järjel olevaid regioone selles piirkonnas. Ent taaskord oh häda, neil on puudu kolm tähtsat komponenti - kodanikuühiskond ja vastav taristu ning laiem meelsus. Võib-olla nad kunagi liiguvad läänemeelse demokraatia poole, aga meie põlvkond ei näe seda kindlasti.
Lõpetuseks ütlen, et köögilaua taga istudes ja teed juues, oleme me kõik kodukootud meedikud, pandeemia-, sõja- ja poliitikaeksperdid, ent ma tõesti usun, et kollektiivselt vastutame me kõik Euroopas toimuva sõja eest ja nüüd on meie kohus aidata rohkem kui kunagi varem. Aga eelkõige lasub see süü siiski agressorriigi kodanikel, nii minevikus tehtud kui ka praeguste kuritegude eest.
*Kirjutis valmis märtsi alguses ja on postitatud muutumatul kujul.
**Ühe tagasiside käigus sain teada, et tegemist oli mitte tanki, vaid liikursuurtüki Akatsijaga. Inimene õpib kogu elu! 😉
