Jalutades pisut unises, ent sümpaatses Vanalinnas...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid!🐱🐱🐱 Veebruari lõpus võtsid üürikeseks ajaks võimust harukordselt päikeselised ilmad. Ma pole kunagi olnud suur suvepäikese ja päevitamise fänn, ent aeg-ajalt on mõnel teisel aastaajal seda meie tähesüsteemi keset päris ilus vaadata, ka tuju muutub paremaks. Olgugi, et aastatega on päikesekiirgus muutunud intensiivsemaks (sellist asja, nagu ohutu päevitamine pole olemas) ja kliimamuutusi enam kahjuks tagasi keerata ei saa, on päike ometi kogu meie hapra elu allikas Maa peal. Ning haprast elust rääkides, juhuslikult kuulsin õhtustest uudistest, et Sauroni sõjamasina üks lömmi löödud "mutrike" ehk tank T-72 tuuakse sõjanäituse eksponaadina vaatamiseks meie Vabaduse väljakule. Võite mind nüüd ju hukka mõista, ent minus tärkas vastik morbiidne uudishimu. Eelkõige tahtsin näha ja tunda, milliseid emotsioone see rauakolakas minus tekitab. Kas ma tunneksin ahastust ja nutaksin või valdaks mind hoopis hirm ja paanika või viha, kui näeksin midagi nii käegakatsutavat, mis on tulnud otse tulisest sõjakoldest. Minu üllatuseks, mitte midagi sellist ei juhtunud... Plaanin oma tanki vaatamise kogemusest kirjutada ühes hilisemas postituses. Millal see täpselt toimub, ei oska ma praegu paraku öelda. Haigus on mulle aastatega õpetanud, et pikki plaane pole eriti mõistlik teha ja mulle ei meeldi anda lubadusi, mida ma võib-olla tegelikult ei saa pidada. Lubaduste andmisega tekivad kaasinimestel teatud ootused ja kui neid ootusi ei täideta, on konfliktid kerged lahvatama. Seega kirjutis tuleb siis, kui tuleb. 

Esiemal vedas, et tema hambaarstile mineku päev oli tuulevaikne ja selge. Otsustasin siis temaga kaasa minna, kuna Vabaduse väljakule veetud risuhunnik oli seal vaid mõned päevad ning tundus ühtlasi ka mõistlik hingata pisut värsket õhku ja testida järele uue telefoni kaamera. Jah, täiemõistuslikult annan endale aru, et tegelikult peaksin hoopis oma vähesed energiavarud suunama kodu korrashoiule. Tolmurullid ei püsi enam delikaatselt peidus, vaid vohavad kolooniatena kõikjal ja puhaste aluspükste sahtel tühjeneb  hirmuäratava kiirusega, mis omakorda tähendab, et varsti oleks vaja hädasti ka pesu pesta. Voodilinad vajaksid samuti vahetamist, ent see on praegu kahjuks liiga suur väljakutse. Näib, et olen nagu minu isa, kes aastaid tagasi ütles, et võib pikalt elada segaduse keskel, aga kui ükskord üle viskab, siis koristab kõik ära ja elu on jälle järje peal. Mnjaa, joomisega oli tal sama lugu. Ta võis pikalt olla joomatsüklis, ent siis võttis ta end kätte ja hakkas jälle korralikuks, kuni kõik kordus taas. See nõiaring kestis kuni tema surmani. Mina pean muidugi ära ootama, mil neuronõrkus oma haaret lõdvendab ja COVID-i järgne seis paraneb ning taastuvad talutavalt halvad päevad. Millal see aga täpselt juhtub, ei tea keegi. 

Hommikune Vanalinn oli inimestest suhteliselt tühi. Üksikud turistid uitasid tänavatel, tõttasid kuhugi, tegid vahepeal pilte ning ajasid juttu, kusagilt kohvikust kostus ka muusikat. Nautisin karget õhku ja omaette olemist. Mõnus on aeg-ajalt lihtsalt niisama sihitult ringi kooserdada ja vaadata, mis ümberringi toimub. See annab võimaluse olla ümbritsevaga ühenduses, ent ma saan seda teha distantsilt ja oma reeglite järgi. Jalutaksin praegugi rohkem, ent va keha ei taha enam erinevatel põhjustel hästi järele tulla. No olgu, vahel ta siiski tuleb kaasa, kuid üsna pika vinnaga ja tavaliselt tuleb selle eest rasket lõivu maksta. Lisaks lämbumishirmule on lihashaiguse üks suurimaid ja kurvemaid konflikte, kui rõõmust rõkkav hing ütleb, et teeks tänasel päikeselisel päeval midagi toredat, aga pessimistlik keha vastab alati, et ära kuula seda lolli. See on lihashaigete klassika! 

Seda muheda moega ja kaugusesse vaatava pilguga selli kohtasin Viru tänaval ja pärast terve igaviku möödumist õnnestus mul ta uuesti kaadrisse saada. Kunagised pildid temast läksid minu oma lolluse tõttu digikaamerast kaduma. Korraga turgatas pähe küsimus, et kui istuda selle kuju asemel, siis millele on tema pilk fikseeritud. Mida ta on pidanud kõik need aastad vahtima? Juba pikka aega on ta seal kutsuvalt istunud, justkui andes mõista, et astu ligi, sõber, võta platsi ning kurda muret, mina hukka ei mõista. "Kuulan ära ja vajadusel annan ka nõu," võib kuju olekust välja lugeda. Võin vaid ette kujutada, millised tüübid tema kõrval ja peal on öises Vanalinnas aelenud. Mida kõike ta on näinud ja milliseid lugusid võiks ta küll jutustada! 

Esiema oli mind hoiatanud, et tema hambaarstilkäik ei pruugi väga kaua aega võtta, seega planeerisin üsna põgusa jalutuskäigu. Mul oli auahne plaan jäädvustada ka Nevski katedraali, ent kuna see asub minu jaoks praegu kättesaamatutes kõrgustes, oleksin pidanud minema trepist üles, siis otsustasin sellest avantüürist tervise tõttu loobuda ja võtsin suuna hoopis Raekoja platsi poole. Pildile on jäänud Pühavaimu kiriku torn, mis on minu arvates Toomkiriku kõrval üks ilusamaid kirikuid. Ka Vene õigeusu kirikutel on oma võlu, neis on minu jaoks kummalisel moel midagi kodust, leian sealt alati selle osa endast, mis argipäevas jääb tabamatuks. Kui see on arusaadav... Seoses nende tunnetega pole minu vaated usule muidugi muutunud, olen endiselt veendunud ateist. Ning kui veel veidi filosofeerida, võin ausalt öelda, et mul poleks Jumala vastu otseselt midagi, kuid fännklubi on küll kohati väga ärritav. Ning räige sõja valguses olen hakanud tundma, et ei saa enam kaelas kanda risti, mille on pühitsenud kirik, mis allub sõda toetavale religioossele süsteemile. Aga tõepoolest kirikute väline arhitekruur ja sisekujundus on mind alati köitnud.