Faktide konstanteerimine...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Käisin ükspäev kohalikus marketis ja poekõlaritest kostus parasjagu George Michaeli "Freedomi" hingestatud cover mulle tundmatu naisartisti esituses. Ning kuradi p****karvad küll, endalegi ootamatult läksid silmad vett täis. Tavaliselt on säärased emotsioonid seotud mingite mälestuste või tunnetega... Hingasin sügavalt ja sundisin end rahulikuks ning keskendusin produktide ostmisele, sest keset kodupoodi töinata pole ehk kõige arukam mõte. Sellest johtuvalt hakkasin mõtlema, et võib-olla ma eksin ja pole osanud abi otsida õigete kanalite kaudu, ent mulle näib, et psühhoteraapia on nii Eestis kui ka teistes riikides luksusteenus, mis liigitub samasse kategooriasse nagu botoxi süstid, keemiline koorimine või laserdepilatsioon. Tjah, vaimne tervis pole vist kusagil eriti seksikas teema, sest see on aeganõudev ja kulukas. Ent inimeste hinged on just praegustel aegadel eriti katki ja vajavad hädasti ravi, kuid proovi sa seda head spetsialisti meie väikeses riigis endale leida. Praktiliselt võimatu missioon! Seega otsitakse abi meelemürkidest, soolapuhujatest, eitatakse probleemi või tegeletakse iseravimisega. See on päris traagiline. Ma isegi ei tea miks ma tunnen vajadust seda jagada, aga hiljaaegu oli mul tõeliselt valgustuslik hetk, võib öelda isegi, et see oli selline "ahaa"- elamus. Minu ühismeedia konto söödab mulle uudistevoos erinevaid, lühikesi ja löövaid seisukohti ning vaateid elust enesest, millest mõningaid olen ka jaganud, kuid enamikke olen siiski ignoreerinud. Ent ühel päeval, nagu ikka, köitis mu tähelepanu üks minu jaoks väga sügava tähendusega mõttetera. Siinkohal ainult parafraseerin: "Sa ei ole laisk, ega vaevle motivatsioonipuuduse käes. Kui oled enamiku oma elust elanud ellujäämisrežiimil, siis oled sa lõpuks lihtsalt kurnatud. Selles on vahe." Ja tõepoolest nii ongi. Olen seoses kroonilise lahinguroidumusega täheldanud veel, et kui keegi midagi minult palub, võin täiesti arutult endast välja minna. Keha hakkab kohe märku andma, et ressursid abi andmiseks on puudulikud. Kuni teatud piirini võin ma inimesi muidugi aidata, aga ma ei taha seda enam teha enda arvelt ja ma ei lase end ära kasutada. Piiride seadmine on ülimalt oluline ja aeg-ajalt on hea seda endalegi meelde tuletada. 😎
COVID-i järgselt tunnen endiselt tavapärasest suurenenud lihasnõrkust ja meeled on hägused, olen nagu poegadeta emakaru, kes on keset talve üles aetud ja kes ei tea, mida näljasena peale hakata. Söögitegemine on paras väljakutse, pole eriti jaksu midagi vaaritada, ent universum saatis mu teele külmutatud kevadrullid, mis valmivad ahjus vähem kui poole tunniga ja mida saab süüa peaaegu nädal aega. Soojendan neid mikrouunis. Ning mõned päevad tagasi, kui kiire eine sai valmis, otsisin tõsimeeli oma toitu taga leivakastist, läksin isegi veidi närvi, et miks seal midagi pole, aga siis õnneks meenus, kus söök tegelikult on. Selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel. Tunnen endiselt siirast muret oma ajunatukese pärast, aga just vanuse tõttu, ei suhtu ei neuroloog ega ka teised sellesse väga tõsiselt.
