Aniisimaitseline part ja mõningad muud hädad ning väikesed rõõmud...*
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱Ma pole alates 2020. aastast vist kordagi oma sügavkülma sahtlit nii tühjaks söönud, kui nüüd COVID-it põdedes. Aga näib, et "kõige suurem sõber" on selleks korraks ammune möödanik ning tagasiulatuvalt võin öelda, et peale nohu, köha ja palaviku midagi hullemat välja ei löönud. Sellest hoolimata "kummitab" mind endiselt tüütu viirusejärgne jääkköha, mis ägeneb tavaliselt just pikali olles. Kartsin küll viiruseaegseid lisavaevusi, ent need hirmud õnneks tõeks ei osutunud. See va COVID on üks pagana õel ja imelik haigus, mõni köhatab korra ja ongi kogu põdemine, samas teine ohver on kusagil intensiivraviosakonnas koomas, torude otsas "kõõlumas" ja hinge vaakumas. Ma ei taha küll olla mingi hääletoru, sest igaüks teeb ise oma valikuid, mida mina võib-olla alati ei mõista, ent ma pean sellest lugu, aga ma usun siiralt, et mind aitasid vaktsineerimine, immunosupressandi ärajätmine ning muidugi ka rahulik meel. Alati ei ole see loomulikult võimalik, kuid leian, et närveldamine lisab organismile lisastressi ja pikendab paranemist. Ajasin võimsast Google'ist näpuga järge ja tõepoolest nii Esiemal kui ka minul taandus palavik viiendaks päevaks ja muud vaevused olid ka järele andmas. Jah, viiruse põdemine möödus rahulikult ilma suuremate vahejuhtumiteta, ent sellele järgnenud aftermath ehk tagajärjed on sootuks teine teema...
Kui koduse COVID-i testi õigsuses oleks võib-olla võinud isegi kahelda, siis vist neljandal päeval tekkinud parosmia oli kindel märk, et kole viirus on meist üle käinud. Selgituseks niipalju, et parosmia on siis lõhna- ja maitsetaju häired. Kuna COVID-disse haigestumine lõi kõik muud plaanid segamini ja viis tuju nulli, siis otsustasin end lohutada väikese pardifilee valmistamisega. Ääremärkusena mainin, et haigena pole kuigi tore ise süüa teha, köögis jändamise käigus olid põhilisteks lisavaevusteks neurohigi ja kõrvulukustav lisanõrkus, keegi pahalane oli organismist jälle salaja pooltühjad ja tuksis jõujaamad välja võtnud. Võib-olla oleksin söögitegemise vaatest tookord pidanud millegi vähem ambitsioonikaga piirduma, aga ma nii väga tahtsin midagi head süüa, n-ö lohutustoitu. Inimene on kord juba oma ihusoovide ori, küll tahab ta gurmeesööki, nunnutamist või siis tasemel seksi. Tavaliselt peale pardifilee valmistamist jätkus sööki umbes viieks päevaks ja nii oli ka tookord. Filee praadimisel tekkinud marinaadi ja pardirasva kooslus maitses juba esimesel parosmia päeval nagu aniis. Mul pole näiteks aniisikommide või aniisilõhna vastu suurt midagi, aga oma lihatoidus ma seda tõesti tunda ei taha. COVID-i järgsed lõhna- ja maitsetaju häired võivad päevade lõikes varieeruda ja umbes teisel või kolmandal parosmiapäeval lisandus liha süües "meeldivale" aniisimaitsele üsna vastik lambakasuka mekk. Meenus kohe kunagi Mongoolias äraproovitud lambajäätis, mis täie lugupidamise juures oli üks jälgimaid suutäisi selles elus. Tegelikkuses pakun, et toona oli tegemist lihtsalt harjumatu maitseelamusega. Mõnikord mõtlen, et lääne inimestena oleme kuidagi ärahellitatud ja pisut kitsarinnalised. Aga umbes neljandal või viiendal päeval tundsin end enne sööma asumist nagu "Fear factori" osaline, kes peab midagi ületamatult rõvedat endale keresse ajama. Ent õlgu väristades ja ajule kinnitades, et tegu on väga hea roaga, suutsin ma selle pardi viimseni ära lõpetada ja midagi ei läinud raisku. Mina olen oma nukleaarperes näinud näguripäevi ja tänaseni tundub mulle toidu äraviskamine kuritegelikuna. Halvaks läinud ja kuupäeva ületanud produkte ma muidugi ei söö, sest kapriisne soolikas lihtsalt ei talu seda, aga kui vähegi saan, siis toidu prügikasti viskamist ma siiski väldin.
See pole reklaam, aga ülaltoodud pildil olev nohurohi on imeline vahend nohu ja kurguvaluga toimetulekuks. Ma ei ütle, et see sobib kõigile, aga mind on see küll superhästi aidanud. Kuid ometi suutis kurikaval COVID oma rünnakuga aju lõhna- ja maitsekeskusele rikkuda praeguseks ära selle toote kasutamise. See lõhnas ja maitses kurgus nagu väga kaua aega, toatemperatuuril seisnud õli. Parosmiat põdevatele patsientidele võib lohutuseks öelda, et see möödub kolme kuu kuni aastaga. Loodan siiralt, et kui järgmine kord nohu tabab, olgu see siis COVID-ist tingitud või mitte, on see tobe parosmia üle läinud.
Hetkel maitseb söök üsna hästi, kuid paraku on tekkinud ka mõningane isutus, suu tagaosas on kerge metallimaitse, mida ei pane enam eriti tähelegi. Lisaks isutusele on ka topeltnägemine muutunud nõks hullemaks ja väga võimalik, et häälepaelte lihased said ka väikese COVID-i matsu. Ajas on see olukord veidi paranenud, ent kui häält rohkem kasutada, muutub see siiani õhtuks aeg-ajalt nasaalseks (rääkimine läbi nina) ning veidi kähedamaks. Seda küsimust tuleks täpsemalt arutada ilmselt neuroloogiga. Ja neuroloogist rääkides... Kui enesetunne oli juba parem, siis võtsin jalad kõhu alt välja ning suundusin mereäärsesse haiglasse uut aega küsima, sest telefonikõne arstiga, mida mulle lubati, ei leidnud aset. Nii nõme, kui kokkulepetest ei peeta kinni, mul on niigi inimeste usaldamisega raskusi.😕 Pärast mõningast ootamist, sain teada, et uus aeg on 26. aprillil ja seega on lootust, et selle vastuvõtu ajal tehakse analüüsid ja kui need on korras, toimub ka järgmine katse saada ambulatoorselt bioloogilist ravi. Ning muide, kui käisin endale kohapeal uut arsti aega panemas, siis tähelepanelik administraator ei lasknud mul enne lahkuda, kui oli veendunud, et olen kenasti endale uue aja telefonikalendrisse märkinud. Tavalisele inimesele oleks selline tähelepanu ilmselt tüütu ja võib-olla isegi veidi piinlik, kui keegi tahab veenduda, et patsiendil on kindlalt uus aeg kirjas, ent minu jaoks oli see nii armas liigutus. Tundsin iga keharakuga, et haiguse vaatevinklist minuga arvestatakse ja keegi näitab meditsiinsüsteemis üles siirast hoolimist. Jah, oma teises "kodus" võin end tõesti vabalt tunda ja ei pea varjama oma puudusi ning võin olla haavatav. Aga tulles korraks tagasi selle võimaliku häälepaelte lihaste nõrkuse juurde. Me kõik teame, et COVID on siin selleks, et jääda. See raibe ei kao kuskile ja meie peame õppima sellega elama. Nüüd minu järjekordne retooriline küsimus oleks, et kui COVID tabab taas ja see ei jää tulemata, siis milliseid lihaseid see järgmine kord nõrgemaks muudab? Minu seisukohast sakiks muidugi sajaga, kui COVID võtaks järgmisena sihikule näiteks hingamislihased. Ning muuhulgas avastasin paremal õlavarrel uue, COVID-i järgse, üsna pindmise lihasatroofia, mis valutab. Eelmiste kogemuste põhjal võin öelda, et valu võib tähendada, et uus atroofia on alles välja kujunemas. Mõnikord olen tänulik kehal laiuvate truude pekimasside eest, mille alt ei paista välja kõhetunud ja "auklikud" lihased.
Ja nüüd natuke veidi teistmoodi juttu kah. Mitte kaua aega tagasi säras taevas, viimasel ajal harvaesinev päike ning minu kandis arstil käinud gei abikaasa tahtis kokku saada ning pisut juttu puhuda, mistõttu sattusingi pärast väikest rööprähklemist spontaansele kohtingule. Sellise ühenduse võtmisega ei anna gei abikaasa kunagi niisama märku, niipalju ma teda ikkagi tunnen. Plaaniväline õue minek oli minu jaoks üsna tavatu pingutus, ent meie sõpruse nimel tahtsin oma panuse anda. Vahel tunnen, et ma pole talle piisavalt hea sõber. Tegelikkuses oli tal üsna šokeerivaid uudiseid jagada. Istusime ühes minu kodu lähedal asuvas kohvikus, mis serveerib taevalikke hõrgutisi ja kuhu tavaliselt ei sattu. Minu valikuks oli kuum šokolaad ja Kiievi minikook, peale nende manustamist oleksin võinud vajuda õiglasesse glükoosikoomasse, sest mõlemad olid ülihead. Aeg lendas ja me jagasime mõtteid elust, inimestest ning muidugi ka meditsiinist. Tuleb välja, et ta, vaene mees, on kuus aastat saanud valeravi, seda oli päris jahmatav kuulda ja ometi see mind ei üllatanud, sest tema toonane raviarst asub Suurhaiglas. Ta jäi küll näiliselt rahulikuks, ent mina pakkusin, et ta võiks küll kuhugi kaevata. Päev hakkas õhtusse veerema või vähemalt mulle tundus nii. Kuna meie päevad on talvel ikka veel üsna lühikesed ja masendavad, siis me otsustasime tuju tõstmiseks minna kesklinna väikesele šoppingule, kuid enne seda vajasin mina üht avalikus ruumis asuva "ministeeriumi" külastust. Avalikud WC-d ja ühissõidukid toovad minus esile kompulsiivse käte desinfitseerija. WC-st väljudes hakkas mind ootav gei abikaasa heatahtlikult hurjutama, et miks ma peale kätepesu veel käsi desinfitseerin. Mina siis küsisin malbelt vastu, et miks see teda häirib, kui ma olen kompulsiivne käte desinfitseerija. See on minu "hobi" ja harjumus, mille on kujundanud pandeemia, mis tegelikult pole veel ju ametlikult läbi, ning immunosupressandil olemine, mis muudab organismi vastuvõtlikumaks bakteritele ja viirustele ning muudele "toredatele" haigustele, sealhulgas neeru- ja maksaprobleemid ning melanoom. Pean muidugi siinkohal nentima, et viimastena loetletutel pole käte desinfitseerimisega küll midagi pistmist. Ja siis, te ei usu seda, ütles ta leebel toonil, et sa ju rikud oma käenaha ära. Ning selle lause taga kuulsin ma tema hääles esimest korda vahetut hoolimist, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Säärast tähelepanu oli tõeliselt südantsoojendav kogeda. Nii võib ju usk maailma ja inimestesse taastuda. Ja olgu universum tänatud, et ma ei ole temaga maganud, sest seks rikub ka parimaid suhteid. Me oleksime ammu tülli läinud. Seks on suhetes muidugi oluline, ent kohati tundub, et see on pisut ületähtsustatud.
