Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Taas on käes järjekordne aastalõpp ning näib, et sel korral tulevad nii jõulud kui ka aastavahetus üsna lumised.⛄❄⛄❄ Sellist talve nagu praegu, pole enam tükk aega olnud. Loodan, et kõik autojuhid on oma truudel raudsuksudel papud ära vahetanud, selleks et ikka turvaliselt liigelda. Talvel on tõepoolest omad võlud, karge ilm paitab nägu ja putukad ei lenda. Suured lumehanged kõrguvad kõikjal ning lapsed ja täiskasvanud naudivad lõbusalt talvespordi mõnusid. Ma siiralt ei tahaks taaskord negatiivselt kõlada, aga pean ikkagi nentima, et mina talverõõme oluliselt ei naudi. Elu dikteeriv tervis kõigub endiselt talutavalt ja talumatult halbade päevade vahel, kuigi see võib-olla alati välja ei paista. Aastatega olen õppinud päris osavalt teesklema n-ö head enesetunnet ja palju muudki. Õhtuks niidavad nii neuronõrkus kui ka -väsimus jalust, nad annavad ülekantud tähenduses hoobi silmade vahele ja saadavad umbes pooleks tunniks unedemaale, sõltumata päevastest tegevustest. Mitte kaua aega tagasi ärkasin ühest säärasest surmauinakust taas halvaendelise õhupuudusega. Tekkis tunne nagu oleks keegi rindkere kokku vajutanud ja enam ei käinud õhk vabalt läbi. Päris jube oli ja ma ei sooviks seda kogemust ka oma vihavaenlastele, juhul kui mul neid on. Meeleheitlikult õhku ahmides, ajasin end neljakäpukile ja püüdsin toibuda. Säärased ekstreemsed episoodid on enamasti indikatsiooniks, et olen end jällegi üle pingutanud. Keegi ei jälesta seda haigust rohkem kui mina. Terves kehas toimub raku tasemel protsess, mis määrab ära elutempo ja ressursid. Rakus toimuv haiguslik muutus on minu jaoks hullem, kui miski muu, sest seda pole võimalik kahjuks peatada. Sääredki on kangeks jäänud, nüüd "kisub" jalgadest juba iga päev, eriti peale õueskäimist. Võeh! Kohalik supermarket on samuti oluliselt kaugenenud, enamjaolt lähen ja tulen sealt bussiga. Sõber seljavalu on ka omandanud uusi ja ulmelisi mõõtmeid. Kui kummardan, siis kräunun jätkuvalt valust. Pärast pikemat eemalviibimist kodust, võib koju tagasi tulles ning pükse jalast tirides, alaseljast läbi käia selline spasm, mis lööb korraks ka hinge kinni. Ja nii kurb kui see ka ei ole, "saatana salat" ka enam väga palju ei aita. Viimasena tahaksin öelda, et kuigi silmanägemine on läinud halvemaks, on minu kuulmine ikka kuradi hea, nagu nahkhiirel. Kas nahkhiirtel on tegelikult ka hea kuulmine? Ma lihtsalt järeldan seda suurte kõrvade järgi. Hea küsimus. Mnjah, aga üldiselt kogu see haigusekompott kokku tekitab ängi ning ajab ühtlasi ka vihale. Aga nutma ma selle s*ta pärast ei hakka. Vot põhimõtteliselt ei hakka. (Pärast ikka võib-olla töinan, ma ei ole väga tugev inimene).
Ent aitab halast ja räägime nüüd vahelduseks ka muud juttu. Minu "kullakallis" kutsus mind kunagi Lumivalgekeseks, sest mul oli hele, puhas nahk, tumedad pikad juuksed ja saledat nägu uuristasid sügavad silmad. Keha vormis pilkupüüdev partii ning sipelga vöökoht. Kerge sarkastilise muigega tõden, et pole siis ime, et ma köitsin teda niipalju. Olin ikka täiega püss plika ja mul polnud häda mitte kui midagi, kuid madal enesehinnang muutis eksistentsi aeg-ajalt üsna piinavaks. Hea, et ma võin selle üle nüüd nalja visata. Muuhulgas olid mul ka tedretähnid, mille märkamiseks tuli eriti lähedale tulla... Hmm, kas mäletate veel neid aegu, kui tedretähnid olid seksikad? Tänasel päeval on mul näos ravimi ja keskkonna koostoimest põhjustatud pigmendilaigud, mille olen hetkel pigmendieemaldajaga küll kontrolli alla saanud. Ent mul on kuri kahtlus, et kevadel löövad need latakad uuesti välja. Eks näis, mida on tulevikul pakkuda. Musta huumori vaatest võib vast öelda, et elu on alati selline "põnev" just tervisefopaade suhtes.
Aga lähme edasi. Minu kunagisest Lumivalgekese staatusest johtuvalt hakkasin mõtlema, et kui sellel tibil oli seitse pöialpoissi, siis miks ei võiks minul olla näiteks kuus väikest päkapikumõõtu George'i. Nüüd võib-olla mõtlete, et kes see kuradi George on ja miks on neid kuus tükki? Vastus sellele oleks tegelikult pikem, aga püüan seda siinkohal põgusalt lahti seletada. Ma enam asjaolusid täpselt ei mäleta, ent nagu ikka, ühel tavalisel õhtul oli Noorsand ilma Piigata meil. Võimalik, et Piiga oli öölasteaias, aga selles pole ma enam sada protsenti kindel. Noorsandi iseloomustab tõeline tehnika - ja autohuvi. Kuid Noorsandi õrna vanuse tõttu kasvavad mõnikord telefoniga mängimise tõrked ja murekoorem liiga suureks ning nii juhtus ka tookord. Otsustasime ühiselt vaadata tähelepanu ja stressi hajutamiseks minu vanast, ent siiski veel vastupidavast tahvelarvutist Minecrafti "Alieni" ehk "Tulnuka" videoid, kus sisu jutustaja ristis naljaviluks sõjaväelaste seas paksu pahandust tekitanud xenomorphi George'ks ja sealt see külge jäigi.
Ehk küsite nüüd, kust soetasin endale kuus väikest George'i? Eks ikka ostes. Kui neid nägin, teadsin, et "Alieni" saaga nohikuna pean need saama. Ütlen ausalt, et see oli puhas emotsiooniost. Nad ei täida mingit funktsiooni, peale selle, et on olemas minu rõõmuks ja aeg-ajalt tuletavad nad meelde, mis on elus tegelikult tähtis.
Tark George on teisisõnu "kaine grupijuht", kes ohjeldab ülejäänuid ja annab vajadusel ka hüva nõu. Talle meeldib palju mõelda ja mediteerida ning plaane pidada ja neid edasi delegeerida. Tegemist on ju siiski pesakonna "master mind'iga". Vahel mõtleb ta ka lihtsalt tühjast kõhust, kuid mõnikord liiguvad tema mõtted siiski suuremate ambitsioonide poole. Targa George 'i aastalõpu sõnum on, et mõelge alati enne järele, kui midagi ütlete, sest sõnadel on suur jõud. Vahel tuleb õppida ka aega maha võtma ja end kiire elu juures rahunema sundida. Peab kuulama oma keha ja tegema seda, mis on hetkel parim. 99-l protsendil juhtudest ei vea sisetunne kunagi alt. Olen seda ise korduvalt kogenud.
Mõtlik George tunneb end mõnikord ka Kurva George'na, see sõltub täiesti päevast ja mis nurga alt elu väljakutsetele silma vaadata. Ent kurb või vihane olla on täiesti aktsepteeritav, need on emotsioonid, mis kuuluvad ühe osana elu juurde. Neid tundeid ei peaks kuidagi maha suruma või vähetähtsustama. Olen sellest ka varem kirjutanud, et näiteks leinale ei saa panna aegumistähtaega ja lein ei ole enamasti lineaarne protsess. Vahel peab ka sõnadega välja ütlema asju, mis päriselt haiget teevad teevad. Gei abikaasal oli hiljuti sünnipäev ja ma pihtisin talle, et ma pole endiselt võimeline ei nüüd ega ka lähitulevikus istuma oma endise "kullakalli" ja tema perega ühes lauas, sest see teeks mind ütlemata nukraks, kuna ühe põhjusena meenutavad nad mulle minu puudujääke. Täiesti nõme ja isekas, aga nii see paraku on. Nemad pole muidugi tegelikult süüdi minu kompleksides, nad on lihtsalt inimesed, kellega ma hingan samas ilmaruumis õhku. Tegemist on sügavalt minu enda probleemiga, mille kallal pean tööd tegema. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et ma ei igatse Isalõvi tagasi, see peatükk on läbi ja uks on kindlalt suletud.
Uudishimulik George on kui tohutu digitaalne andmebank või elav leksikon. Ta ei pelga kunagi oma teadmisi jagada ja tal on vastused olemas ka kõige keerulisematele küsimustele. Tegin George 'ile väikese miniraamatu, et tal igav ei oleks ja improviseerisin talle ka aseme, mille peal kõhutada. Uudishimuliku George'i aastalõpu sõnum on, et tundke alati huvi maailma vastu ja otsige vastuseid suurtele küsimustele ning olge tänapäeva uudistevoo ülekülluse juures ikka allikakriitilised.
Totu George ei ole tegelikult midagi nii totu. Tal on võrreldes teistega hea iseloom, ent ta ei lase endale pähe istuda, mis siis, et tema leivanumbriks on pea peal seismine. Totu tahab, et kõigil oleks alati tore ning et keegi poleks eales kurb või õnnetu. Ta soovib teile ühtlasi mõista anda, et elu ei pea liiga tõsiselt võtma. Muhe naerukild kulub alati marjaks ära ja praegustesse rasketesse aegadesse sobib just must huumor nagu rusikas silmaauku.
Visa George'i tabavad alati mingid eluraskused, ta on oma pesakonna nii-nimetatud s*tamagnet, mistõttu tunnen temaga erilist sugulust. Ent Visa ei morjendu sellest sugugi, kuigi tõepoolest rasketest hetkedest puudust ei tule. Ja täna on ta otsustanud jagada tarkuseteri allaandmisest. Alla anda on alati kõige lihtsam. Elus edasi minna, vat see on väljakutse, mis muudab siin maamunal eksisteerimise palju põnevamaks. Kui ma vaid ise suudaks neid sõnu järgida... Aga Visa on nii tubli ja eeskujuks, et tema üle võib ainult uhkust tunda. Nagu näete, vaatamata tillukesele kehale, jätkab ta edasirühkimist oma eesmärkide poole. Edasi, George, edasi!
Saage tuttavaks Istuv George. Tema nimi kõlab nagu ta võiks olla indiaanlane. Aga ma kinnitan, et tal pole mingeid sugulussidemeid Ameerika põlisrahvastega. Ma loodan, et Istuv väga ei solvu, kuid ausalt öeldes näeb ta välja nagu hakkaks ta "karusid tapma" või "ministeeriumi" asju ajama... Kas te pole kunagi mõelnud, et nii kehajääkide väljutamisel kui ka voodis kliimaksi saavutamisel, on inimestel üsna sarnased füüsilised reaktsioonid - pingutustest tulevad kaelaveenid esile, nägu on õhetav, silmad on poolvidukil ja situatsiooni tipnedes saabub mõlemal juhul rahulolu. Kas pole inimese füsioloogia hämmastav?
Istuv George ei taha teile mingeid sõnumeid jätta, tema ütleb, et peate ise asjades selgusele jõudma. Maailmas on liiga palju õpitud abitust. Esiti peab õppima ennast aitama ja siis saab alles teisi aidata.
Kas mäletate seda tüüpi, kes kandis ühel kunstiteemalisel üritusel jalanõudena leivapätse? Kelle kallim, esimene armastus ja muusa võttis endalt elu? Olen sageli mõelnud, et teatud tüüpi inimesed ei peaks koos elama ja pereelu alustama, sest nad on liialt oma tegevusest, kunstiloomisest või millestki muust sarnasest, haaratud. Kaasinimesed on nende jaoks justkui teisejärgulised. Jutt käib muidugi legendaarsest H.R. Gigerist, kes algse xenomorphi loojana oli tohutult oma ajast ees. Loodud teostes kombineeris ta bioloogia tehnoloogiaga ja ta tegi seda äärmiselt elegantselt ning läbimõeldult. Gigeri looming on kummituslik, kaunis, paeluv, mitmekihiline, ligitõmbav, vägivaldne, rõhuv ja õõva ning kõledust tekitav. Giger ei jäta kedagi ükskõikseks, vaataja kas jälestab tema maale või kummardab neid hüpnotiseeritult. Teoste detailide tõttu võib neid tundide viisi jõllitada. Mind lummas Giger juba varases nooruses, ma polnud toona kunagi midagi nii eriskummalist näinud. Need pildid olid minu jaoks lihtsalt põnevad, ei midagi enamat ning kui hästi mäletan, siis kirjutasin temast põhikooli kunstitunnis isegi mingi lihtsakoelise referaadi, olin siis vast 13- või 14-aastane.
George'd nautimas advendimeeleolu. Mulle tundub, et Tark ja Mõtlik sepitsevad jälle midagi. Uudishimulik on peitnud end küünalde alla ning küllap ta seal jälle midagi loeb või kogub infot nutiseadmest. Näib, et Uudishimulik on mõnikord ka selline introvert, nagu minagi, muudkui peidab end teiste eest. Aga see on täiesti okei. Ent ambitsioonikas Visa, kes aeg-ajalt täidab ka turvamehe kohustusi, kontrollib, kas kõik küünlad töötavad ikka korrektselt. Totu harjutab uusi ja ka vanu naerutavaid trikke, et vajadusel seltskonna tuju tõsta. Istuv on vist veidi pühade-eelse glögiga liialdatud ja nüüd püüab ta oma jõu tõestamiseks liigutada küünla-alust.
George'd on sotsiaalsed olevused, kes on vabapidamisel. Nagu taamal on näha, pääseb vahel mõni ulakas ka välja, ent niipea kui ta avastab end üksi olevat, tahab ta kohe tagasi ronida. Istuv George piidleb ukseavast maailma ja ei soovigi hetkel kaugemale minna. Mida vanemaks saan, seda enam mõistan, et kodu on maailma parim paik. Uudishimulik loeb Weyland-Yutani ajalugu ning ei lase end teistest eriti häirida. Totu tunneb end vabalt nagu ikka ja viskab jalad taas taeva poole. Ning Tark ja Mõtlik arutavad jälle, kuidas maailma vallutada. Ent võib-olla peavad nad hoopis nõu, mida jõuluõhtul süüa. Mida xenomorphid küll söövad? See on päris intrigeeriv küsimus, ent siinkohal jään teile vastuse võlgu.
Aitäh, et veetsite täna minu blogis aega. Soovin kõigile rahulikke ja draamavabu jõulupühi ning meeleolukat vana-aasta lõppu ja kui jumalad meid soosivad, siis uuel aastal olen siin tagasi ja loodetavasti teie ka. 😽😽😽 💖💖💖
