Aastalõpu puhul veel korraks juhuslikke mõtteid...

Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Mul polnud see absoluutselt plaanis, aga täiesti huupi otsustasin sel aastal veel viivuks mõtteid jagada. Eelmine kord panin ikka täiega puusse!😳 Jah tõepoolest, jõulude ajal oli lumi maas, ent aastavahetus tuleb vist küll peaaegu musta ja salakavalalt jäise pinnasega. 30. detsembril läksin poodi ja "kassid" olid  saabaste peale tõmmatud, sest riukalik kiilasjää oli kõikjal. Ent "kassid" olid asjalikud vahendid, need võivad säästa nii mõneski perselilendamisest ja nendega käimine on võib-olla esialgu veidi harjumatu, kuid minul näiteks saabus kohanemine üsna kiirelt. Ainus, mille kallal võib-olla võiks veidi nuriseda, on suurus. Minu praeguste "kasside" suurus on M, aga S sobiks paremini. Sest mida tihkemalt on need jalanõu ümber, seda turvalisem on kõndida. Soovitan need soojalt soetada kõigil, kel libeda peal ukerdamine on ajas, näiteks haiguse tõttu, keerulisemaks läinud. 

Aastavahetusel ja vahel ka sünnipäevadel mõtisklen ikka elu kaduvuse üle. Noorus on üürike aeg, mida noored enamasti hinnata ei oska, ent mis seal salata, üks tark olla kunagi öelnud, et ega vanagi kaks korda olla saa. Igal aastakümnel on omad võlud ja valud. Füüsiline keha on pidevas muutumises ja harva paremuse poole, sest gravitatsioon teeb jätkuvalt oma halastamatut tööd, kuid ma ei tahaks iialgi ajaratast tagasi keerata saavutatud meelerahu nimel. Minu vead on olnud osa minust ja neid ma enam paraku muuta ei saa. Loomulikult on minus endiselt siledaks lihvitud nurkade kõrval ka teravaid ja lõikavaid ääri. Ent laias laastus on solvumist vähemaks jäänud ja ma ei lähe enam pisiasjade peale nii endast välja, kui varem ning iseteadlikkus on asendunud eneseteadlikkusega. Usaldan oma sisetunnet, sest see ei vea pea kunagi alt. Ma mäletan, et kui 23-aastaselt kiirabis tööd alustasin, olin ma nii kõiketeadev, et praegu ajab see mind tõsiselt ja pisut üleolevalt muigama. Mnjaa, huumorit ma enda suhtes talun, kuid lugupidamatust mitte. Üks autojuht-parameedik püüdis mulle algusaastail õpetada, kuidas on välitingimustes kergem intubeerida. Mina muidugi kukkusin puhkima, et ma ise tean, mida ma teen. Täielik jopskist naiivitar! 😏 Nüüdseks on selgeks saanud, et küsimine ja uute asjade õppimine ei tee mind rumalaks, vaid see võib aidata ellu jääda. Omalooming ei tasu teatud tingimustel meditsiinis kunagi ära. Uskuge, sain seda teada üpris valusal moel. Aastate möödudes saabub veel üks äge supervõime-laadne omadus, milleks on läbinägelikkus. Silmanägemine on küll kehvake,  kuid võime kaeda inimeste sisemusse püsib vahedana. Sõltuvalt tervisest võin mõnikord olla ka muidugi omajagu nüri pliiats. Olen muuhulgas ka õppinud, et vaikne olek ei tähenda alati allaheitlikkust, see annab teatava eelise jälgida ümbritsevat ning salvestada mentaalseid märkmeid. Tahate inimest päriselt tundma õppida? Jälgige hoolega sõnade ja mesimagusate lubaduste asemel, millised on nende teod...  

Aasta on olnud raske ja ega see järgmine eriti palju kergem tule, ent pidage meeles, et ka läbi raskuste on alati põhjust naeratamiseks, kasvõi pärast kõige väiksemaid saavutusi ja võite. Olgu selleks siis ajutiselt selge pea, suurenenud lihasjõudlus või suus sulav šokolaadikook, mis ei tekita koheselt jõhkraid gaase. Soovin kogu südamest veelkord kõigile meeleolukat aastavahetust ilma selle totaka tulevärgita ja et uude aastasse jätkuks kaamose ning kaose kõrvale eelkõige just tervist ja rõõmu. Ma ei ütle seda lihtsalt sõnakõlksuks, vaid ma mõtlen seda täie tõsidusega. Aga ilutulestik on tõesti traumeeriv nii kahe- kui ka neljajalgsetele. Lõpetuseks parafraseerin üht ühismeedia postitust, autorit ma enam taaskord ei mäleta (oh seda va keedetud lillkapsaaju): "Ärge laske seda raha taevasse. Parem annetage see enda ja meie vabaduse ning demokraatlike väärtuste eest võitlevale riigile, kes korraldab selle ilutulestiku meie kõigi eest." 💙💛