Novembrikuine itkulaul arstile ja muid mõtteid...

Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Nädalavahetusel vannis olles, tabas mind üks imelisemaid tõdemusi. Ma isegi ei oska öelda, miks säärane selgusehetk minuni jõudis, ehk sellepärast, et aastalõpp on varsti käes ja siis ikka vahel mõtiskletakse rohkem inimsuhete üle ning kuidas me kaasinimestesse ja nende kannatustesse suhtume. Praegustel aegadel veel eriti. Ühesõnaga aastaid tagasi, kui planeerisin esimest machiavellilikku lahkumist kiirabist, pidin enne lõppu viimast korda osalema elustamise koolitusel, mida viis läbi dr. Misogüün EMO-st. Jumala eest ma ei liialda, minu arvates ta tõesti vihkas naisi, naised olid tema jaoks mingi alam eluvorm, kes sobisid söögi, seksi ja lastega jändamiseks. Ent võib-olla oli asi hoopis selles, et ema ei armastanud teda ja isa ei pööranud piisavalt tähelepanu. Kurat seda teab, noort ja mõjutatavat hinge on väga lihtne perse keerata ja selliseid juhuseid on elus ikka ette tulnud, kus näiteks ema on ära läinud ja laps jääb sugulaste, tavaliselt vanaema, kasvatada. See omakorda loob väga soodsa pinnase tutihirmu tekkele. Tunnistate seda või mitte, aga ole sa mees, naine, noor, vana, gei või hetero, õpetlane või prügikoll, kõik tunnevad aukartust vagiina ees. See mõte ei pärine muide minult, kuid ma nõustun sellega sada protsenti. Igatahes, ma olin koolitusel ja loengupausi ajal küsisin Misogüünilt oma sigaretile tuld, mille ta mulle ka võimaldas. Tänasin teda, kuid tagasi mõeldes, olen aru saanud, et miskit minu juures talle ei meeldinud ja ta oli mu juba eelnevalt välja valinud. Suitsetamine käis paraku elustamise koolituse juurde, õhkkond oli alati jube närviline, sest maakiirabis oli selles vallas kogemusi vähe ja teadmised kippusid ununema. Peale põgusat suitsupausi jätkus meie loeng praktiliste ülesannetega. Tollal sõitsin ma veel brigaadijuhina ja arvake, kes kutsuti viimasena ülesannet lahendama. Oi, Misogüün väänas mulle nii, et seda oli füüsiliselt tunda. Sain matkuris ülesandeks kardiaalse patsiendi, kelle ravi ma totaalselt tuksi keerasin. Lihtsamalt öeldes, ma läksin närvi ja ma ei suutnud tuvastada monitoril rütmihäiret ning õiget ravi määrata. Kokkuvõttes ma kukkusin haledalt läbi. Kui mind ükskord lubati omale kohale minna, algas peedistamise teine pool. Misogüün arutas kõik minu vead üksipulgi läbi, auditoorium kuulas hiirvaikselt. Jah, loomulikult vigadest õpitakse ja mulle meeldib, kui asjad lahti seletatakse. Ent asi polnud selles. Misogüün pidas oma monoloogi toonil, mis andis mõista, et tema on jumal ja mina olen kõigest väljasülitatud tatilärakas tema kinga all. Mind lohutas ainuke mõte, et varsti olen ma sealt läinud ja rohkem ei pea ma teda kuulama. Kuna tegemist oli kõige ehtsama emotsionaalse avaliku alandusega, siis ma tardusin oma kehas, nagu hädaolukorras olin varemgi teinud ja suunasin pilgu aknast välja. Mul on elu aeg olnud tõsiseid raskusi jagada pilku ebasümpaatsete inimestega, nad justkui imeksid mind energiast tühjaks. Aga iga halb asi saab ükskord otsa, loeng lõppes ja ma tulin sealt kiiresti tulema, kuna ei tahtnud sekunditki rohkem seal klassiruumis aega veeta. Mul oli palju alandavaid momente meditsiinis, aga see vast oli üks eredamaid. Muuhulgas on mind sõimatud ka keset intensiivravipalatit ning mitte asja eest, minu sõnad väänati tookord minu enda vastu. Pärast seda õppisin olema palju parem diplomaat. Minu jaoks oli Misogüünilt saadud kõige väärtuslikum õppetund, kuidas inimesi mitte kohelda. Ja võib-olla on meenutuse moraal ka selles, et halvad kogemused on tegelikult parimad õpetajad. 

Aga edasi tänase looga. Olen alati lugu pidanud inimestest, kes ütlevad mulle pigem karmi tõe, kui nunnu vale. Ükskõik, kui valus see ka ei ole. Novembris oli taaskord aeg minna neuroloogi manu. Olen küll aeglane õppija, kuid aastatega olen selgeks saanud, et arsti vastuvõtul istudes, peegeldab arst tagasi patsiendi olekut. See tähendab, et kui patsient jääb rahulikuks ja säilitab kaine mõistuse, võib arstilt kuulda üsna ausaid ja ilustamata vastuseid. Ent alustame algusest. Majja jõudes, käis mul peast läbi ketserlik mõte, et ehk kasutaks seekord väikest polikliinikulifti, aga kui nägin üht maskis mammit pika sammuga lifti poole sammumas, siis loobusin sellest mõttest ja otsustasin siiski oma "Kolgata" kasuks ning valisin trepist mineku, just leviva koroona tõttu. Minu üllatuseks läks seekordne liftisõit üles 10. korrusele suhteliselt valutult, ei mingit suurt ootamist, ega inimeste trügimist. Osakonna koridoris vastuvõttu oodates, oli pulsil aega rahuneda ja neurohigil lahtuda. Kuna õige aeg läks üle ja telefon ei pakkunud enam huvi, hakkasin hoopis koridoris patseerivaid inimesi jälgima. Kes kõndis kepiga, kes liikus ratastooliga, mõni kunde liikus ka omal jalal, töötajad sibasid kiiresti, nagu sipelgad või oravad rattas. Meditsiinis on ikka igal pool tohutu konveier. Patsient, kes on nagu patatei näide "Matrixi" filmist, aitab haiglale haigekassa raha teenida. Võib-olla oli tegu endometrioosist tingitud hormonaalse häirega, aga korraga tundsin, kuidas mind valdas  samaaegselt kõikehõlmav üksildus ja jõuetu raev.  Elu kiirteel kihutades, lõikab haigestumine turvavöö läbi ja kunagi pole teada, kas pidurdades lendad läbi esiklaasi või ei. No tegelikult kui aus olla, diagnoosi saades, paiskud ikka küll läbi kujundliku esiklaasi. Saad palju haiget, oled šokis ja ei tea päris täpselt, mida edasi teha või kust abi otsida. Kuidas ennast aidata, kui meditsiin on diagnoosi kätte andnud. Leidsin, et enamik neist saatusekaaslastest, keda jälgisin, peaksid elama tavalist ja täisverelist elu koos oma pere ja lähedastega. Miks siis ikkagi juhtub nii, et haigus justkui ootamatult tabab? Tõele au andes pole see haiguse n-ö välgutabamus või avarii sugugi nii ootamatu. Teatavasti on keha nutikas ja annab märku probleemidest juba oluliselt varem. Me lihtsalt ei võta neid ohumärke tõsiselt ja kehal on ka imeline võime pikka aega puudusi kompenseerida, kuid varem või hiljem lööb välk n-ö peldikusse. Ent võib-olla on haiguse näol tegu mingisuguse universumipoolse karistusvormiga? Karma või nii... Pigem mitte. Fatalistina arvan, et see on lihtsalt sitt saatus, millega tuleb edasi elada ja mis ei tähenda muidugi seda, et haigusega peaks kuidagi kohanema. Seda kindlasti mitte. Nüüd ma ütlen midagi väga isekat, mille eest ma võin ka nahutada saada. Aga erinevad arvamused rikastavadki elu ning selles seisnebki demokraatia võlu. Kas te, armsad täisealised kroonikud, pole kunagi tundnud, et te elate oma silmale nähtamatu haigusega justkui mingis Dante põrgus? Ühest küljest oled nagu elus aga samas pidevalt millegi ootel, arsti, ravimi, tervenemise või remissiooni ootel... Võib-olla tahaksid nüüd ülejäänud küsida, et kui käed ja jalad on küljes ning pea on otsas, siis miks mitte võtta elult viimast? Jah nõus, kui on jaksu, siis võib vabalt seda teha, ent minu vastus oleks, järelikult pole te viimased kolm aastat eriti tähelepanelikud olnud. Riik aitab haigestunud lapsi ja vanureid, mis on loogiline ning vajalik samm. Muidugi ma olen tänulik, et riik mõtleb natuke ka minusuguste peale, võimaldades tasuta arstiabi ja veidike sissetulekut, mis on tõeline eluliin. Mujal maailmas on kroonilise haigusega näiteks arstiabi saamine suhteliselt tüsilik. Kui kindlustust pole, on kaputt... Aga tõsiasi, et ma pean iga viie aasta tagant tõestama, et ma pole vahepeal mingi ime läbi tervenenud või oma olukorraga leppinud, tundub ausalt öeldes jaburana. Jah ma mõistan täiesti, kui 62-aastane tuntud poeketi saalitöötaja läheb näiteks puusaoperatsioonile ja/või põlveoperatsioonile, aga haiguse võib-olla raskema kulu tõttu on haigekassa haiguslehe mahud ületatud. Inimene võib vajada sellisel juhul mõnda aega peale seda osalist või puuduvat töövõimet, sest füüsilist tööd tehes pole võimalik haigele jalale toetuda. Kuid taastusraviga on tal võimalus oma töövõime näiteks osaliselt või täielikult taastada ehk siis tervenemise võimalus on olemas, aga see võib võtta tohutu aja. Ent kui inimesel on näiteks elupuhune neuroloogiline haigus, siis miks on vaja iga viie aasta tagant tõestada, et tervis on ikka sama või ka hullemaks läinud. See jääb mulle tõesti arusaamatuks. Ma ei ütle, et see hindamine peaks olema ühekordne ja eluaegne, kuid see võiks toimuda diagnoosipõhiselt ja vastavalt siis kas viie, kümne või isegi 15 aasta tagant. Kui näiteks inimene on voodihaige, tal on süda terve, ent neuroloogilised funktsioonid on n-ö tagant läinud, siis ei saa oodata, et ta tõuseb Laatsaruse kombel voodist ja hakkab ühel hetkel täisverelist elu elama. Minul on hindamiseni jäänud veidi üle aasta, aga juba praegu tunnen ma selle pärast ärevust. Üks minu selle aasta jõulusoovidest on saada selle mure osas veidigi turvatunnet. Usun, et ma pole ainus... 

Asume siis lõpuks ka põhiteema juurde. Viisteist minutit peale õiget aega kutsus doktor mind kabinetti. Nagu eelnevalt ütlesin, patsiendina tuleb vastuvõtul säilitada külm närv, isegi kui on rääkida murettekitavaid kaebusi. Võtsin välja märkmed ja alustasin ülevaatega tervislikust seisundist. Suvi möödus piinarikkalt, sest julm palavus ei lasknud hallide ajurakkude vahel moodustada ühtki konstruktiivset mõtet. Keha oli enamik ajast omamoodi ellujäämistežiimil. Alates viimasest vastuvõtust, mis leidis aset juunikuus, on mul olnud selle aasta jooksul 31 lihashaigushoogu. Käesoleva hetkeni terve aasta peale on kokku neid olnud 43. Vahel on mitu hoogu ühel päeval ja mõnikord lajatab haigus ühe suure ja korraliku atakiga. Mõni võib-olla mäletab, et mõned postitused tagasi kirjutasin loo haigushoost, kus enam sülg ei tahtnud hästi alla minna, pidin tatirea suust välja niristama taskurätikusse. Hoo ajal ma tõepoolest väga suurt paanikat ei tundnud, aga ärevaks tegi hoopis mõte, et sindrinahk on ilmselt edasi arenenud ja tõenäoliselt pole sellise ulatusega atakk viimane kord. Ning mis saab siis, kui ükskord on atakist haaratud ka hingamislihased? Niisiis esitasin oma küsimuse ka neuroloogile, mida siis järgmine kord teha, kui haigusatakk ründab ja sülg alla ei lähe? Te ei usu, mida ta vastas. Kuna üks hoog kestab kuni tund aega, siis pole sellega mõtet kuhugi pöörduda või kedagi kutsuda, sest EMO-l ega ka kiirabil pole vahendeid sellega toime tulla. Seda oli ausalt öeldes päris karm kuulda, et hoog, mille käigus on neelamine ajutiselt lõpetanud oma usinad töökohustused, tuleb lihtsalt ära taluda. Ühe sellise keskmise hoo ajal leiavad aset lihastõmblused jäsemetes ja ka üle keha, lihasspasmid kaelas, lõuas ja säärtes. Tekib taas see takerdunud kõne, kus on raske sõnu välja öelda. Nägu ja silmalaud on ekstra ära vajunud, viimast esineb ka ilma hoogudeta. Neuronõrkus on sügavam, esineb ka kõhulahtisust, uimasust, minestustunnet ja neurohigi ning viimaste kognitiivsete andmete järgi ka neelamisraskusi. Võimalikeks põhjustajateks on temperatuurimuutused, füüsiline ja vaimne pingutus, teatud toiduained (kartul, kofeiin jne) ning tugev füüsiline valu. Ent minu põletav küsimus ikkagi säilib, et mida siis teha, kui enam hingata ei saa? 

Muuhulgas rääkisime edasi kroonilistest seljavaludest, mida arsti sõnul lihashaigus ka hoolega soodustab ning sain kinnitust, et klassikalistest valuvaigistitest pole kasu tuhkagi. Neid võib süüa nagu kummikomme, ainuke asi, mis tekib, on maksa toksilisus. Mõistke kohut, ärge mõistke, see on juba teie otsustada, aga tugeva ja vaevava seljavalu korral popsutan veidi cbd kanepit. Positiivne efekt on täiesti olemas. Arusaadavatel põhjustel ei saa ma seda tarbida iga päev, et ei tekiks halba harjumust ja sõltuvust. Hommikul voodist tõusmine on valu tõttu tõsine väljakutse ning ette kummardades ajab valu haledalt kräunuma ja seda sõna otseses mõttes: "Mjauuu, auuu..." Jne. Viimasel ajal olen  subjektiivselt tundnud, et valu mõjutab ka ajutegevust, mis on mind muutnud ümbritseva suhtes mõnevõrra apaatsemaks, kuna keha on ilmselt keskendunud valuga toimetulemisele. Nii mulle endale vähemalt näib. Loomulikult hoidsin eelnevad mõtted enda teada, aga ühel heal päeval lähen kooserdan tema kabinetti kokkuvolditava jalutuskepiga, mille soetasin haiguse algusaegadel, mil ärevus ja teadmatus rohkem hinge kriipisid. Ent talvel on see päris tõhus abivahend. Gei abikaasa kinkis eelmine aasta ka "kassid", mille saab saabaste otsa tõmmata ja nii on võib-olla talvistel teedel kergem ukerdada. Ta ikka hoolitseb mu eest hästi. 🧡

Kuigi mälutestid olla doktori sõnul korras ja selles osas ma teda täiesti usun, on mul siiski väike kahtluseuss ajutegevuse osas. Ühel suveõhtul, kui pesin hambaid, mõistsin, et peale nii füüsilist kui ka vaimset väljakutset, mil neuroväsimus süveneb, valitseb kahe kõrva vahel täielik "munapudru", mõistus muutub häguseks ja võib-olla sellel on seos, võib-olla on see juhus, aga vertikaalses asendis nõuab miimikaga emotsioonide väljendamine suurt pingutust. Piinavalt raske on mõelda ja sõnastada mõtteid, rääkides ajan sõnu segamini, ragistan küll ajusid, nagu jaksan, aga õige sõna ei meenu kuidagi. Kirjutades vahetan ka tähti sõnades. Ütlesin arstile, et võib-olla on see neuroväsimusega  normaalne, aga mind see igal juhul häirib. Tohter kuulas ja oli mõtlik, ta ei lükanud mu mõtteid ümber, aga samas ta neid ka ei kinnitanud. Ei teagi, mida sest arvata või millist seisukohta võtta. 

Unetuse osas, millest oli meil ka arstiga põgusalt juttu, leidsin tegelikult ise ajutise lahenduse ning ma ei taha muidugi ära sõnuda, aga isegi mingi progress on toimunud. Oma tavalise voodissemineku asemel lähen magama poolteist tundi varem, selle kohta võiks vist öelda, et asi seegi. Ja põhjus, mis laseb varem uinuda, on käsimüügist soetatud kapslid, mis on välja töötatud TÜ teadlaste poolt. Esimene kogemus kapslitega oli küll väga mõnna, üle keha tekkis selline mõnus lõõgastusmoment ja pea oli meeldivalt raske. Korraks tekkis ka väike kahjutunne, et ei saa enam midagi muud väga tarbida, sest vahel oleks väike sumin peas päris tervitatav. Kuid sõltlasena tuleb mul maa peale tagasi tulla ja tõdeda, et tegelikult oli päris hea alkoholist ja muudest jamadest loobuda. Ja looduspreparaadid pole alati muide nii süütud, kui need võib-olla alguses näivad. Oma kalymini, mis suurendab rahustite ja osade valuvaigistite toimet, võtsin ikka paar tundi varem sisse. 

Hiljem selgus, et rõõm kapsli toime üle oli üürike. Magamajäämise aeg langes endisele tasemele. Võeh! 

Minu teise kodu koridor, kus võib mõnes mõttes kaotada aeg-ajalt valvsuse ja kus ei pea varjama oma haiguse eripärasid. Olen äärmiselt tänulik, et sinna sattusin, sain seal diagnoosi ja olen jälgimise all. Ma ei taha mõelda, mis oleks minust saanud, kui oleksin jäänud n-ö põllu peale. Ent nutta pole seal soovitatav, sest pisaraid nad ei kannata, aga seda mitte empaatia puudumise tõttu, vaid pigem on tegemist personali säästmisega, mida mina endise meedikuna täiesti mõistan. 

Vanade vaevuste kõrval on tekkinud ka mõned uued. Täiesti suvalisel ajal kipub vasak labajalg krampi minema ja lisaks on tekkinud mõnesekundilised pearinglushood, mis alati "kisuvad" vasakule. Siinkohal parafraseeriksin ühe tuntud vampiiriseriaali ninakat kõrvaltegelast: "Well, at least I'm not a republic*nt." Tegemist on üsna ropu sõnamänguga, millest arusaamise võti peitub kirjapildis ja USA poliitilise süsteemi põgusas mõistmises. Tahan ära märkida, et vabariiklaste ajastu lõppes USA-s John McCaini surmaga, vanal oli kahjuks ajukasvaja. Peale teda tulid mingid tõmblejad, plähmerdajad ja muidu lamemaalased. Ma tahan öelda, et on väga normaalne, kui kodanikul on konservatiivsed vaated, aga ebanormaalseks muutub asi siis, kui neid väärtusi hakatakse valjuhäälselt üldsusele peale suruma. Võtkem kasvõi see USA abordiseaduse kummutamine. Vabandust, aga mingi ülemkohtu vanamees ei otsusta naise keha üle. Loomulikult ei ole abort mingi kerge lahendus, aga see otsus on ainult naiste enda teha. Huh, kuidas see poliitika nüüd siia vahele tuli? 

Vastuvõtu lõpetuseks jõudsin raskele otsusele. Kui jaanuaris on vereanalüüsid korras, siis toimub ambulatoorselt bioloogiline ravi. See üllatas mind veidi, aga viimased seisukohad on, et bioloogilist ravi tehakse ka lahjemas kontsentratsioonis ja ravi toimet jälgitakse ajas. Bioloogiline ravi surub maha immuunsuse ja seega tuleb vältida lähedasi kontakte. Ma leian, et kolm aastat pandeemiat on meile kõigile oivaliselt kontaktide vältimist  õpetanud. Kodus arutasin seda ka perega ja nad olid nõus, et hoiavad mõne aja eemale. Kui kaua see eemalolek peab kestma, vajab jaanuarikuus täpsustamist. Ravi kasutegur pole teada, ent seda ei tehta kuigi sageli, kuna on oht pahaloomuliste kasvajate arenguks. Riskantne värk muidugi, aga praeguses etapis on parem riskida ja ennetada hullemat, kui jääda seda paratamatut ootama. Lihashaiged kardavad enamasti kõige rohkem lämbumist. Suvel palavaga leidis aset ka öine õhupuudus, millega kaasnes see sama vastik lämbumistunne, kuna vahelihas ja roietevahelised hingamislihased olid nõrgad. Jaanuaris ravil käies võib tekkida ka vajadus transpordi järele, aga loodetavasti taksod ikka sõidavad. 😉