Katkine rasvakriit....
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱🐱 Minusuguseid on juba ammu võrreldud küll kaltsunuku või katkise rasvakriidiga. Samastun ausalt öeldes mõlemaga. Kohati laman kas põrandal või olen voodiga samal tasapinnal ja tean, et peaksin end liigutama ning üheaegselt tormab peas metshobustena tuhat mõtet, mida kõike peaks tegema, ent kolmepealist "sõpra" see ei huvita. Ta on piinamises üsna andekas, vahel mõtleb ilmselt sportlikust huvist ka uusi meetodeid juurde, kuid üks põhilisi kiusamise viise on füüsilise keha ja miks mitte ka vaimu vastu maad surumine. Keha on üleni neuronõrkust täis ja nii lesingi tahtele allumatult kas voodis või põrandal ja vahin lakke või püüan tähelepanu hajutada mõne hariva taskuhäälingu kuulamisega. Mõnikord on muidugi silmaringi laiendamine nii väsitav, et jään lihtsalt magama. Jumaldan endiselt uinakuid, mis ei tähenda alati laiskust. Pigem on tegemist ellujäämisrežiimiga. Kaltsunukuperioodidel, mida viimasel ajal on üha rohkem, mõtlen vahel, et jääks lihtsalt voodisse ja laseks endale lusikaga putru suhu panna. Ent see ei ole kahjuks minu jaoks variant, vähemalt veel mitte. Kuid talutavalt halbadel päevadel olen kui katkine rasvakriit, mida tõsi küll enam keskelt kokku ei lapi, aga endiselt on võimalik seda käes hoida ning joonistada ja värvida.
Oktoobris külastasin kallist gei-abikaasat, kuna polnud teda ja vanaema kaua aega näinud ning muuhulgas oli mul talle ka üks tehnikaalane väike "näputöö" pakkuda, mille ta meelsasti vastu võttis. Nimelt lasen ma tal proovida parandada oma kõrvaklappe, võib-olla ta saab need korda, aga võib-olla mitte. Eks näis. Lisaks pakutud "näputööle", oli mul gei-abikaasale ka palju muid tehnilisi küsimusi. Selles elus pole ta mind kunagi kohelnud nagu mingit lolli naist või tuulepead. Olen märganud, et aastatega võib enamikesse kaasinimestesse sigineda tõepoolest teatav elutarkus ja kogemus. See on tegelikult päris lahe. Nooruse tormakus on ülehinnatud ja ma ei ütle seda kibestumusest, vaid ma mõtlen päriselt nii. Minu sapine olek on tegelikult tingitud muudest põhjustest... Ta on alati minu küsimustele vastanud äärmise kannatlikkusega, eriti nüüd, mil aju valgeaine kahjustus on edasi arenenud. Kordamine on vast tõesti tarkuse ema, seega siinkohal väike meeldetuletav kiirkursus neuroloogiast. Aju valgeaine veresooned varustavad aju hallainet, mis teeb siis inimesest mõtleva olendi. Ja kui hallaine verevarustus on häiritud, siis kujutage ise ette, mis aja jooksul toimuma hakkab... Aga tagasi teema juurde. Ma tohutult naudin inimesi, kes ei hoia oma teadmisi vaka all, kes jagavad neid ning õpetavad heatahtlikult. Ja kes ei pane kunagi küsijat tundma, et ta on näiteks lihtlabane idioot, n-ö auguga liha. Viimane on muidugi harukordselt räige väljend, kuid teatud seltskonna kõnepruugis on see kahjuks täiesti kasutusel. Sain gei-abikaasalt muuhulgas teada, kuidas fokuseerida mobiiltelefonis pilti, millist akupanka valida ja miks ei sobi arvuti USB auk arvuti laadimiseks. Meie väikesel kokkusaamisel osales tegelikult kokku viis inimest - vanaema, gei-abikaasa, sõbranna, kellest võib-olla olen pandeemia ja muude olude tõttu veidi kaugenenud ning tema ema. Tahan seda tunnistada või ei, kuid sotsiaalne ja füüsiline isolatsioon käib paraku käsikäes harvikhaigusega. Põhiliselt sellepärast, et enamjaolt on oma olukorda keeruline seletada ja mõistmist väljaspool siseringi on ka raske leida. Sotsiaalne isolatsioon on tõepoolest nii müstiliselt märkamatu, kuid elumuutev nähtus.
Rääkisime oma olengul paljudel teemadel, kuid ühel hetkel läks väikese seltskonna vestlus reisimise peale. Meenutasime vahepeal universumisse kadunud sõbrannaga, kuidas me käisime Lissabonis ja Horvaatias ning korraga ta ütles, et peaksime ikka veel reisima minema. Ta manitses mind mitte oma tervisest rääkima, mille peale ma tõmbasin suu kriipsuks ning sundisin ennast vagaseks jääma. Ma ei oska öelda, milline oli sel hetkel minu näoilme, sest mõnikord mulle subjektiivselt näib, et edasiläinud lihashaigusega on aeg-ajalt vertikaalses asendis mu rõõmus, vihane, hämmeldunud või ka kurb näoilme tihtipeale üks ja sama. Sekundi murdosa jooksul mõistsin, et selle töö juures, mida ta teeb ja mida ka mina aastaid tegin, ei taha keegi meedikutest oma eraellu haigeid ja vigisevaid inimesi, sest 24/7 kaasa tunda on üüratult kurnav. Tihti kipume unustama, et ka meedikud on vaid kõigest inimesed ja läbipõlemine on kiire tulema. Muide kaastunde väsimus on täiesti käegakatsutav nähtus ka mitte-meedikute seas.
Ja omal ajal, kui kõik teised olid surmani tüdinenud minu suhetesaagast, siis oli tema ainuke, kes kuulas minu mõrrahala, ilma kohut mõistmata. See tähendas mulle palju ja tähendab siiani ning seega andsin talle nüüd andeks. Pealegi pole ta minu elus osalenud juba väga kaua aega ja seega puudub tal adekvaatne ülevaade minu argielust. Ent mina elan juba pikemat aega teispool "joont" ja olen omandanud patsiendi rolli. See on roll, mida ma ei ole endale tahtnud ja ma ei lepi sellega kunagi. Täiesti ajuvaba ja naiivne oleks meditsiini ning sotsiaalsüsteemi poolt oodata, et ma kuidagi kohanen oma haigusega. Ei, kulla sõbrad, seda ei juhtu, olen selleks kogenud liiga palju alandusi. Mina ja kolmepealine "sõber" lihtsalt talume teineteist, meie vahel on n-ö jahe lugupidamine.
