Taaskord kulinaarseid elamusi...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Ma pole enam ammu teiega jaganud kulinaarseid elamusi. Jätkuvas tõusujoones kulgev elukallidus on sundinud rohkem ise süüa tegema. Köögis palava pliidi ees jändamine võrdub ausalt öeldes aktiivse sporditegemisega, nagu jookseks maratoni või püüaks mäkke ronida. Ning arvestades viimase aja tervisesündmusi, millest tuleb pikemalt juttu järgmine kord, näib, et kulinaarsete elamuste müriaad jääb üha ahtamaks. Aga siiski võib vahel leida ootamatuid rõõme sealt, kust seda on kõige vähem oodata. Ühel päeval kohalikus supermarketis ringi konnates, otsisin endale varusid sügavkülma ning juhuse tahtel leidsin pardifilee. Pardifilee on küpsetamiseks teatavasti selline kapriisne toidupoolis, aga õigete võtetega võib sellest saada tõeline gurmee elamus. Mina muidugi läksin kergema vastupanu teed ja ostsin juba marinaadis filee, kuid müügil on ka ilma igasuguste lisanditeta pardifilee ning kel on huvi, saab seda ise oma maitse järgi maitsestada ja/või marineerida. 

Algselt valmistasin pardifileed ainult ahjus ja tulemusega võis rahule jääda, mis siis et filee nahk jättis soovida, aga muidu oli liha nagu liha ikka. Toiduga pirtsutamine oleks praegustel aegadel liigne luksus. Kuid siis tekkis minus huvi, kuidas valmistada kodustes tingimustes krõbe pardinahk. Õeraasuga konsulteerides ning hiljem ka  internetiavarustes tuhnides leidsingi retsepti, mis tuli välja, et polnudki teab mis ajukirurgia. Taaskord, kel on huvi proovida, võib leida Internetist retsepti märksõnaga "krõbe pardifilee" või "krõbeda nahaga part". Tunnistan, et ma nüüd päris üks ühele seda retsepti ei järginud, natuke pidin ka improviseerima. Laias laastus käib asi nii, pardifileed tuleb kõigepealt panna külmale pannile, ilma igasuguse rasvata, part ise ajab nii palju rasva välja, et lisada pole vaja mingit rasvainet. Ja nahaga külg tuleb esimesena praadida. Edasine praadimine sõltub juba pliidi iseloomust. Minu pliidil on üheksa kuumusastet. Panen külma panni koos lihaga pliidile ja ajan pliidi maksimaalse kuumusega tuliseks. Kui liha hakkab pannil särisema, siis keeran kuumuse kuue peale, minut või kaks hiljem tõstan kuumuse kuue ja poole peale. Ja särisemise hetkest vaatan kella, mõlemaid pardi külgi tuleb praadida umbes viis minutit. Edasine on juba minu improvisatsioon, enne praadimist valmistasin ette ka ahjupanni, millele asetasin loomulikult küpsetuspaberi ja seejärel fooliumist isemeisterdatud "laevukesed", mis aitavad edukalt säilitada pardifilee mahlasust. Kui part on praetud ja ahi 200-kraadise kuumuse saavutanud, siis panen iga filee ettevaatlikult eraldi "laevukesse". Juhin tähelepanu, et filee nahk peab kindlasti jääma ülespoole, kuna fooliumis olev liha ajab ka ahjus veel rasva välja ja kui nahk jääb allapoole, siis kaotab eelnev praadimine igasuguse mõtte. Filee võiks ahjus olla kuni kümme minutit. Kes eelistab medium parti, siis võib liha ahjus olla ka viis minutit. Ahjust välja võttes, peaks filee katma veel fooliumiga ja laskma sellel veidike seista. Mina serveerisin endale pardifilee koos salati ja nagu ikka riisinuudlitega, sest kartuli olen ma oma menüüst mõneks ajaks välja lülitanud. Ning salatiks sobib oivaliselt korea salat, seda muidugi juhul, kui te armastate teravaid elamusi. Salat sai samuti poest ostetud. Ja ongi kogu kokakunst, ei ole tegemist mingi jubeda raketiteadusega. Tõesti, see kahefaasiline part on imehea! Ma pole kunagi olnud teab mis hüper super kokatädi, aga tundub, et nüüdsest on ka krõbeda nahaga pardifilee üks minu lohutustoitudest ja lemmiksöökidest. Mmmm...paljas mõte paneb mind mõnust mõmisema, nagu Homer Simpsoni, kes varjamatult ilastas sõõrikute järele. Kui filee oli valmis ning oli aeg laua taha istuda, vaatasin korraks aknast välja, loojuv päike heitis oma viimaseid kiiri roosakatena näivatele pilvedele. Sulgesin hetkeks silmad ja põue puges tagasihoidlik rahulolutunne. Mõttes tänasin elust lahkunud parte, neil tõenäoliselt olid sootuks teised plaanid oma elukaare osas, aga selline juba kord on see eluring. Ma tõesti loodan, et nii praadides kui ka küpsetades olin au teinud nende mälestusele. 

Proovisin järele ka leivateo, mille jaoks võib samuti leida erinevaid retsepte nii kokaraamatutest kui ka Internetist. Ütlen kohe ära, et minu esimene leivategu läks totaalselt untsu ning põhjuseid selleks oli mitmeid. Kroonikuna ma tean, et söögitegemist ei tohi kunagi ette võtta halva enesetundega, mil füüsiliste vaevuste kõrval on tihtipeale pagana raske ka vaimselt keskenduda. Hilisema analüüsi käigus selgus, et esimesel korral püüdsin ma küpsetada ainult eeltainast, sest ma ei lugenud neuroväsimuse tõttu raamaturetsepti lõpuni ja tulemuseks oli õnnetu välimusega nätske käkk. Aga mis seal ikka, tegijal juhtub nii mõndagi ja oma küpsetamisalased õppetunnid olen ma nüüdseks kätte saanud. Leib on ju meie toidulaua alustala ja tõesti oli veidi kummaline tunne seda õnnetut eeltaignast tehtud leiba prügikasti visata, aga elu on vahel karm ning teisi valikuid pole. Oleksin võinud ju jääda nurka nukrutsema, kuid jonn on jumalast ning ühest kaotusest on võimalik õppida rohkem, kui kümnest võidust. Ja seega otsustasin uuesti proovida. Eeltaigna segamine ja selle käärimisprotsess kulges probleemideta, kuid teise päeva taigna valmistamine pakkus juba väljakutseid. Käsitsi leivatainast segada on päris raske, aga pika punnitamise peale sain vast lõpuks hakkama. Üldiselt on hea, kui on kodus olemas taignasegamisrežiimiga mikser või suisa köögikombain. Ülal pildil on võiga kokkumääritud leib. Või aitab koorikul jääda pehmeks. 

Ning see on lõpptulemus järgmisel päeval. Täiesti nagu päris! Uskumatu, et ma sellega hakkama sain. Ainus kriitika võib-olla on, et leib tuli pisut soolane. Tulevikus, kui ma võib-olla peaksin veel leivategemise ette võtma, tuleks taigna segamisel arvestada, et soola ja suhkruga ei tohiks liialdada. Nende lisamine peaks käima nii, nagu lisaks neid pannkoogitaignasse. Leivategemise ajal mõtlesin ka veel, et kõik, kes on oma suhetega ummikusse jooksnud, peaksid proovima koos küpsetamist. Sest toidutegemine on nagu heade ja usalduslike suhete loomine, mis nõuab aega, kannatlikkust ning vastupidavust. 

PS. Muide tuleb välja, et leivateol võib suhkru asemel kasutada ka mett, mis võib-olla on tervislikum variant. 😋