Minuga on kõik korras (no tegelikult mitte)...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Ühel täiesti ilmetul laupäeva pärastlõunal maiustasin Esiema poolt ahjus tehtud kala ja keedukartulitega ning üle pika aja tundsin siirast rõõmu, et toidusedelis on ka midagi vaheldusrikast. Kuid oh häda, minu kolmepealisel "sõbral" olid minu jaoks varuks eriti sadistlikud plaanid. Üsna ruttu tabas mind peale sööki liialdamata kõige õelam ja räigem lihashaiguse hoog. Tegemist oli täiemahulise ja armutu rünnakuga, kõik kehaosad olid haaratud äärmiselt väljendunud lihastõmblustest. Nägin, kuidas mõlemad käed küünarnukkidest tahtele allumatult tõmblesid ning sõrmed liikusid kaasa, nagu klaverimängijal, ka näo- ja kaelalihased olid protsessist haaratud. Sõrmede autonoomne liikumine näis üsna iroonilisena, sest olen alati kahetsust tundnud, et ma pole musikaalne, ega oska peale parmupilli suurt midagi mängida ja vaevalt, et ma sedagi enam mäletan. Kehatüve ja reite- ning säärelihaste lihaskimbud "tantsisklesid" samuti omas rütmis. Selline tunne oli, nagu sada väikest tigedat päkapikku kasutaks mind oma viha väljaelamisel poksikotina. Valus oli. WC -sse minnes meenutas kõnnak veidi alkohoolset neuropaatiat, jalad olid kanged ja tsipake tudisesid. Pea käis ringi ja enesetunne oli tavalisest uimasem ning vaevahigi voolas mööda nägu alla, kõht oli kummis nagu trumm ja tagatipuks lõi veel kõhu ka lahti. Tõenäoline "süüdlane" selle ataki alguses oli kartul, sest kui järgmisel päeval sõin kala koos riisinuudlitega, ei olnud mul mingit halba reaktsiooni. Kahju on, sest kartul, mida olen söönud terve elu, mulle ju tegelikult meeldib. Kuna ka kalymin võib põhjustada seedehäireid ja ma polnud tükk aega kasutanud maorohtusid ega probiootikumi, siis hakkasin neid uuesti tarbima. Aga nüüd mõtlen, et võib-olla on eelpool mainitud ravimite kasutamine alaägedalt kulgeva probleemi maskeerimine. Kui olen maorohu- ja probiootikumikuuri lõpetanud, eks siis näis, kuidas seedeelundkonna tervisega edasi läheb. Üle kümne aasta tagasi, mil juhuse tahtel lasin endale teha endokapseluuringu, selgus, et peensoole proksimaalsemas ehk maopoolsemas otsas olid peensoolehatud osaliselt lamedad. Magu on organ, mis aitab kaasa toidu seedimisele, kuid peensooles toimub enamike toitainete imendumine ning kui hatud on lamedad, on toitainete omastamine häiritud. Kujutan ette, et kümne aastaga võib organismis aset leida nii mõnigi muutus. Aga ma pole üldse mentaalselt ega füüsiliselt valmis oma "sisemist ilu" kaema, nii öeldi endoskoopias gastroskoopia ja kolonoskoopia kohta. Igatahes kõikide nende vaevuste keskel tundsin jõuetust viha, et millal see pask ometi kord mööda läheb, aga see polnud veel kõik. Oh ei, kaugeltki mitte. Ühel hetkel adusin, et ma ei saa enam hästi sülge neelata, kuidagi veidralt püüdsin seda keelega söögitoru poole suunata ja midagi läks nagu alla ka, aga väga vaevaliselt. Selle hoo käigus olid neelamislihased oma "puhkuseavalduse" sisse andnud. Otsustasin läkastamisega mitte riskida. "Ah sa nippelnisa, kas järgmiseks on häiritud ka hingamine?" mõtisklesin mõrult sülge pabertaskurätikusse niristades. Tunnistan, et midagi paanika sarnast hakkas tasahilju põue pugema. Mõttelõng liikus tasapisi ka kiirabi poole, aga siis hakkasin mõtlema, et mida see kiirabi ikka teeb. Viib haiglasse? Ja edasi? Jah, minu jaoks on kiirabi kutsumine midagi väga ekstreemset ja ülimalt halva enesetunde juures ei oskaks ma tõenäoliselt ise hinnata, kui hull olukord hetkel on. Selles suhtes olen ilmselt üsna halb patsient. Pühapäeval vannis olles mõistsin, et tõenäoliselt ei jää seda mõõtu hoog viimaseks ning arvestades kogemusi, muutuvad need ikka ajaga hullemaks. Novembris pean vastuvõtul neuroloogiga aru pidama järgmise, säärase mastaabiga hoo tegevuskava üle. Seekord vedas ja hoog möödus õnneks ise, kuigi kestis tavapärasest kauem. Kas minna EMOsse või üles osakonda, kutsuda kiirabi või ära kannatada? Need on põletavad küsimused. Niipalju ma tean, et kui juba hingamislihased on ägenemise ajal haaratud, siis on ainuke ravi kopsude mehhaaniline ventilatsioon, see eeldab kunstlikkusse koomasse viimist ja intubatsioonitoru. Üsna pelutav perspektiiv, aga mängida tuleb kaartidega, mis on kätte jagatud. Varasemalt olen hoogude ja ka haiguse pärast tegelenud aktiivselt nutmisega ning nutta on vahel hea, aga see ei lahenda probleemi.
Haigushoogude uuele tasemele mõeldes, meenus mulle vanaema. Püüdsime tema eest hoolitseda nii hästi kui oskasime ja osad meie pere roolikeerajad pakkusid isegi välja, et viivad ta ilusa ilma korral ratastooliga näiteks loomaaeda. Kuid ta alati keeldus viisakalt ja pikka aega ma arvasin, et see oli seotud tema tagasihoidliku sooviga inimestele mitte tülinaks olla. Ent nüüd olen hakanud paremini mõistma, mis võis olla selle keeldumise taga. Väsimus. Proovige nüüd korraks ise ette kujutada, et olete kõrgesse ikka jõudnud või põete mõnd kroonilist, allakäigu spiraaliga haigust. Ja mingi ime läbi olete oma elu õigesti elanud ning teie ümber on palju hoolitsevaid pereliikmeid, kes parimate kavatsustega soovivad teid kaasata erinevatesse ettevõtmistesse. Kuid teis valitseb konflikt, kas öelda "jah" sõna üritusele minekuks ja võidelda näiteks keha laastava neuroväsimusega või kapselduda oma maailma. Need on keerulised ja valusad valikud, sest inimene on ju oma olemuselt sotsiaalne olevus. Nüüd oma tõvega jännates, mõistan vanaema vaatenurki hoopis paremini.
Olen ka kuulnud pisut näpistavaid sõnu: "Sa ju ei käi kusagil." Aga minule meeldiks kui mul on valikuvõimalus, et haigusega kaasnev süütunne niipalju hinge ei kriibiks. Mina olen ju ikka mina. Vist.
Huvitaval kombel valdab mind peale keha raputavaid tervisega seotud kogemusi mingi omapärane sisemine ja kõikehõlmav rahu. Meeli vaevavad argimured vajuvad kuhugi ajusoppide äärealadele. Loomulikult on peale vapustavaid läbielamisi minus olemas ka adekvaatne reaktsioon, sest juhtunu on alati murettekitav ning võib-olla pole see päris normaalne, ent enamasti puudub mul peale ränka terviseehmatust hirm ja paanika. Võib-olla kui ma elaksin sellist tüüpilist elu, kus mul oleks maja, 2,4 last, auto, hundikoer ja mees, siis mõtleksin ma oma tervisest teisiti. Päris kindlasti tunnen ma alati muret teiste pärast, kuid enda probleemidesse suhtun pigem filosoofilisemalt. Ma nii mäletan, et peale minu suurt anesteesiaalast "apsu" olin ma täiesti sellises veidras ning lõdvestunud olekus, ma ei pööranud siis erilist tähelepanu ka pisiasjadele. Ma pole päris kindel, aga võib-olla oli tegemist šoki järellainetusega. Kuid hea meel oli elus olla, mis siis, et Suurhaiglas ei tahtnud keegi minuga sel teemal arutelu pidada, sest oluline oli kaitsta noore anestesioloogi karjääri. Saan sellest aru. Mõned korrad, kui trehvasin teda kodukandis ringi tuiates, läksid tema silmad suureks nagu tõllarattad ja ta vaatas mind näoga, nagu ei peaks ma elus olema. See tekitas kummalise tunde ja ajas veidi muigama. Kange tahtmine oli temast lähedalt mööduda ja: "Buu!" sosistada, ent see oleks olnud õel. Parafraseerides üht minu kunagist lemmik vanglaseriaali: "Poeedid on väitnud, et pärast suuri ja halbu sündmusi, kui oled kaotanud oma jalad või armastatud kaasa, võid leida oma sisemise ilu." S*ttagi, ma ütlen selle peale. "Tegelikkuses avastad sa peale koledaid juhtumisi oma tõelise olemuse."
