Kõutsitar pärast keskööd...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱🐱 Võib-olla olete kuulnud seda teooriat, et kui inimesel pole 40-eluaastaks abikaasat ja lapsi, siis on ta kas paadunud ringitõmbaja või omasooihar. Kuid minu arvates on olemas ka kolmas variant. Alustan sellest, et suhteline on muidugi väga subjektiivne mõiste, aga ma siiski pean ennast enam vähem normaalseks inimeseks. Kuid mis seal salata, periooditi tunnen, et olen nagu mingi tulnukas võõral planeedil. Ma ei eriti sobitu kuhugi, olen sotsiaalselt kohmakas, või ei oska ma vahel lihtsalt käituda ja teen ennast niisama lolliks ning mõnikord on pagana raske haiguse kõrvalt inimestega üleüldse kontakti leida, eriti kui nägu on lihanõrkuse tõttu loppis. Mõnda aega tagasi esitas mulle minu kallis gei-abikaasa üsna intrigeeriva küsimuse - miks pole ma endale siiani soovinud uut inimest leida. Ma enam täpselt kahjuks ei mäleta, aga võimalik, et ma vastasin talle toona midagi trafaretset, a'la et ma ei ole selleks valmis, milleks mulle seda vaja on või midagi muud sarnast. Tegelik tõde on, et ma olen oma loomult üsnagi eraklik, autismispektril on mulle kindlasti juba koht kusagil keskel reserveeritud. Ma pole ka muuhulgas kunagi väga hoolinud füüsilisest lähedusest, mis on paraku evolutsiooni ja tervise vaatest suhetes olulisel kohal. Normaalne seks muudab ajukeemiat ja kinnistab suhteid ning oma tähtsust teise inimese kõrval, aga mind see teatud põhjustel väga sügavalt ei kõneta. Võib-olla on minu tõrge intiimse läheduse ees tingitud tõsiasjast, et sain lapseeas ja ka hiljem liiga palju soovimatut tähelepanu ja ma ei usalda lõpuni inimesi. Vaatamata sellele olen ma suur enesele meelehea tegemise fänn. Kui on õige meeleolu, siis on tulemus 99 protsenti garanteeritud, mõnikord 15 minuti jooksul lausa mitu korda. Ma olen elus vähe kullerteenust kasutanud, aga nemad vist ka nii siva ei tegutse. Naise keha pole mingi sfinksi müsteerium, meestele teadmiseks, et "mehike paadis" asub kahe sõrme jagu allpool arvatavast asukohast. Aga enamasti jah oli seks selline tüütu ja higine kohustus, mille käigus sai mehaaniliselt kehavedelikke vahetatud. Kliimaksi saabudes võib ju lähedust teise inimese peal või ka all teeselda, või siis seda isegi päriselt tunda, aga kui hommikuvalgus tärkab ja öise romantikaga on ühele poole saadud, on armastuse neetud jäljed linadel. Need plekid on nagu mingi kuradi hape ja neid on pagana raske voodipesust välja saada. Nüüd kirjutades hakkan mõtlema, et ehk oleksin pidanud rohkem kasutama sapiseepi, millega on võimalik peaaegu et kõike lahti leotada. Ah vanusega võib-olla tõesti saabub tarkus!
Ma leian, et kõik nõusolevad täiskasvanud võivad soost olenemata oma magamistoas kirgi üles kütta nii, nagu nad seda heaks arvavad. Minu parim sõber on gei ja ma ei mõista kuidagi hukka mitte ühtegi armastuse väljendamise viisi. Kuid enda kehvade kogemuste tõttu, ma siiski siiralt ei mõista näiteks anaalseksi võlu. Eks see on võib-olla minu enda traumades kinni, aga ma tundsin end iga kord tohutult ebamugavalt, kui assisteerisin endoskoopias pärasoole ultraheli uuringul. Mis siis, et tegemist on täiesti tavalise meditsiinilise protseduuriga. Objektiivselt suhtudes on ju uuritav kehaõõnsus lihtsalt kehaõõnsus. Kunagi üks laia silmaringi ja tohutu mölapidamatusega tuntud filmirežissöörist jämesooleuuringu patsient selgitas anaalvahekorra fenomeni järgmiselt. Ta oli oma teadmiste jagamise hetkel kõva midazolaami laksu all, kuna jämesooles müttas ringi kolonoskoop, mille ees minev õhk puhus soole seina sirgeks, see on omajagu valus aisting, et mitte öelda ropp-rõve. Ilmselgetel põhjustel ei räägita anaalvahekorrast kõva häälega, aga moslemimaades, kus traditsioonid ja läänelik elustiil on omavahel vastuolus, kasutavad sealsed noored anaalset vahekorda alternatiivse variandina, et tütarlaps säilitaks oma neitsilikkuse. See põhimõte on muidugi kaheldava väärtusega, sest vahekord on vahekord. Aga mõte on vist selles, et tütarlapse neitsinahk peab olema puutumata. Sest kui moslemineiu on enne abielu traditsioonilisel moel kaotanud süütuse, siis on tema tulevikuvaadetel tõenäoliselt kriips peal. Perekond on häbistatud, ükski mees ei taha temaga abielluda, lapsi ta ei sünnita ja tema seisus kogukonnas on suure küsimärgi alla seatud. Kogukond, oi kuidas ma vihkan seda tobedat ameerikalikku sõna. Rangemate usuliste tõekspidamistega ruraalsetes piirkondades võivad tüdruku perekonna meesliikmed sooritada ka aumõrva ja perekonda n-ö häbistanud neiu tapetakse üsna jõhkral moel. Nagu oleks see süütus mingi eriline asi, jube mõelda, et mingi tükk limaskesta võib tüdrukule maksta tema elu. Karm. Enamike inimeste esimene traditsiooniline vahekord on nakuiniigi suhteliselt kaootiline, ebamugav ja piinlik.
Kui minevik on mulle üldse midagi õpetanud, siis olen 95-protsendise tõenäosusega kindel, et mind tõmbab jäägitult tõpranahkade poole ja mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab meie kõigi taak. Tunnen, et ma ei saaks seda koormust oma kehale enam uuesti panna, sest keha peab arvet ja ta ei annaks seda mulle iial andeks, niigi on ta vaeseke kannatada saanud. Minu kadunud vanaema järgi on kõik meie pere naised teatud mõttes neetud, nii ta vähemalt mulle enne surma pihtis, sest me oleme kõik elus armastanud ainult ühte meest. Õnneks või õnnetuseks on minu jaoks see armastus muutunud mälestuseks, utiliseerimisele kuuluvateks tunneteks ja põues pesitsevaks pöidlapikkuseks vimmaks ning kahetsuseks. Kusjuures see vimm on tegelikult suunatud pigem minu enda vastu, et ma nii palju aega raiskasin. Jah, on üks Vene vanasõna, sa võid ju hunti toita, aga ikka vahib ta metsa poole ehk siis inimeste põhiolemus ajaga ei muutu. Armastusel on veel üks huvitav tõik, päeval, mil hakkad teist inimest kohtlema objektina, sureb see armastus joonelt välja ja võimust võtavad sootuks teised, mitte ehk nii meeldivad tunded. Armastus peaks tegelikult kaitsma ja mitte nii piinav olema, nii et mu vanaemal oli õigus ja see sakkis sajaga. Alguses oli armuleek tõesti tore ja nunnu ning umbes 17- või 18-aastaselt tundsin uhkust, et oo, mul on oma kutt ja mulle näis, et olen justkui omadega mäel. Ma tean, et ma ei peaks seda ütlema, sest enda vastu tuleks olla ju kenam, aga appi, kui loll ma ikka olin! Tegelikkuses oli see telenovelat ja "Troonide mängu" meenutav lugu sootuks keerulisem. Neid teemasid põhjalikumalt lahates, peaksin ilmselt alustama uut, teise suunitlusega blogi ja mis oleks võib-olla isegi rated R.
Pealiskaudsed inimesed on palju kordi elu jooksul mind pidanud arusaamatutel põhjustel mingiks meestenäppajaks, aga tegelikkuses olen ma proovinud suhetes olla ainult kolm korda. Oma loomult olen ma lojaalne inimene. Kõige esimene kallim oli gei. Ütlen kohe ära, et ta ei olnud gei-abikaasa. Teine oli tuttavlik, kes täitis linnukestega kõik toredad ja mitte nii toredad kastid ning ta suutis mind heas mõttes naerma ajada. Tunnen sellest mõnikord puudust. Ja kolmas oli abielus. Ma ei suutnud langeda mingi kodulõhkuja tasemele, sest mul on piisavalt must südametunnistus ja niisama "saagimine" polnud tegelikult päris minu jaoks, kuigi ma võib-olla alguses isegi mõtlesin nii. Rutiiniinimesena ütlen, et igavus on parim - boring is best, aga ma olen nõus proovima kõike vähemalt ühe korra, kui see just otseselt tervist ei ohusta. Kõik suhted on alguses põnevad, mil liblikate asemel väänleb kõhus hoopis kaheksajalg. Kuid igale päikesetõusule järgneb alati loojang ja varem või hiljem läheb kõik taas emotsioonide kloaagotorust alla. Seda on küll küüniline öelda, aga see on kõigest minu lugu, mida jutustada. Nüüd meenutan neid justkui teises elus aset leidnud sündmusi kõrvaltseisjana. Ma olen täiesti teadlik, et olin nende kolme inimese vahel ühine nimetaja. Luuser. Loomulikult polnud ma suhetes mingi virsik, tegin samamoodi vigu ja rumalusi, nagu ütlesin, mul on piisavalt patte südametunnistusel. Kuid suhete vallas on meie perest võib-olla õeraas olnud kõige edukam, sest tal on ette näidata armas perekond, aga uskuge, kannatanud on temagi ja mitte vähe.
Kas teate, mis on kõige rõvedam lõhn naisterahva jaoks? Need ei ole kõhutuuled, ega okse või küüslaugu- ja alkoholisegused pohmelliaroomid hingeõhus, vaid see on reeturliku maiguga teise naise parfüüm oma kalli universumikaaslase riietel. Seda lõhna tundes, muutud verekoeraks ja see pask söövitab suhetesse rohkem auke, kui väävelhape ning tapab joonelt usalduse nagu krüptoniit. Olete kuulnud, kuidas loomad looduses märgistavad uriiniga oma territooriumi? Mina muidugi ei kasutanud kunagi uriini, ka minul on ju ometi mingid piirid. Aga näib, et ma vist olen pisut rutakas, las ma kerin ajaratast veidi tagasi, mil elasin veel "meeldivas" dissonantsiuimas, mis oli aeg-ajalt segunenud ka ajurakke ja maksa hävitava etanoolireaalsusega. Olgu Universum tänatud, et ma enam alkoholi ei talu. Vähemalt midagigi. Olen lapsest saadik olnud vaikne, ma peaaegu kunagi ei protesteerinud millegi vastu, olin iga vanema unistus ja pealekaebamisega ma ka ei tegelenud. Ja ei tegele siiani, oleksin tõenäoliselt väga halb kollaborant. Aga vaikus ei tähenda alati nõrkust, vaikus võimaldab ümbritsevat jälgida ja märgata detailides saatanat, kuigi vahel võib ka suures üksindusehirmus viimane kahe silma vahele jääda. Tunnistan, olin kättemaksuhimuline mõrd, kel polnud midagi kaotada. Nüüd ma muidugi tean, et psühholoogilisest aspekist lähtudes, viib kättemaks harva kauaoodatud katarsiseni. Kuid territooriumi märgistamise teemadel jätkates. Mu kullakallis magas hommikuti kuni viimase hetkeni ja mina valmistusin samal ajal tööleminekuks. Võtsin kapist oma lemmik parfüümvee ja ma lõhnastasin end mõnuga põrandal asetseva kullakalli riietehunniku kohal. Tean, et see oli väike liigutus, mis ilmselt ei omanud mingit märkimisväärset tähtsust, aga ma tundsin sellest tohutut rahuldust, nagu kass, kes essub salaja kättemaksuks tossu sisse. Olen vahel mõtisklenud, kas kullakallis sellepärast ka kunagi jamadesse sattus? Tõenäoliselt mitte. Loomulikult oli see tobe ja väiklane käitumine ja ma ei ürita end mingil moel välja vabandada, aga ses pidevas dissonantsiuimas pidin enda jaoks suheteseisu veidi tasakaalustama.
Mul on päriselt kohutav tunnistada, aga ma olen muuhulgas ka ülimalt territoriaalne oma külmkapiriiuli ja sügavkülma sahtli suhtes. Võib-olla on põhjus selles, et neil riiulitel leidub minu lohutus, energia ja lunastus. Samas pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et toit olgu küte ja mitte sõltuvus. Toiduga haige hinge ravimine võrdub veritseva kuulihaava plaasterdamisega. Ma olen enda arvates üsna rahulik mõistuse inimene, vahel muidugi ka totaalne närvihaige, aga paraku on pandeemia ja sõda 1000 kilomeetri kaugusel soodustanud mõningast kogumismaaniat, nii toiduainete kui ka muu kauba osas. Eks igaüks läheb lolliks omamoodi.
