Haigus ja identiteet...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱🐱 Täna kordame siis paljuleierdatud vana veidi teise nurga alt. Kui ma esimest korda astusin oma psühholoogi kabinetti, manasin näole laia ja pealiskaudse naeratuse, sirutasin käe tervituseks välja ja tutvustasin ennast ning koheselt lisasin ka mind vaevava põhidiagnoosi, ülejäänud "kompott" on kaasuvad haigused. Ma jumala eest ei märgista end kuidagi mingi ohvristaatusega, see on lihtsalt minu lugu, aga tollal kandsin oma diagnoosi nagu medalit rinnas, sest olin selle tõttu kaua ja arutult palju kannatanud. Minu ees istus noor ja paljutõotav terapeut ning juba esimesel kohtumisel mõistsin, et ma ei pea talle andma vastuseid, mida ma arvan, et ta võib-olla kuulda tahaks.
Mõni aeg tagasi võtsin nõuks minna vaimset tervist kontrollima, ma leian, et see pole mingi häbiasi. Naised käivad ju kord aastas või kahe aasta tagant oma "torustikule" ülevaatust tegemas ja osa mehi laseb näiteks ka eesnääret kontrollida. Huvitav, kas meeste leige huvi eesnäärme tervise vastu on tingitud protseduuri iseärasustest? Ma tahan öelda, et füüsilise tervisekontrolli kõrval on täiesti okei lasta kontrollida ka vaimset tervist. Endise psühholoogi otsinguil tuvastasin tagasihoidliku kodutöö tulemusena, et tänasel päeval töötab ta ainult alaealistega. Mnjaa, noorsool on vedanud ja tööpõld on tal kindlasti lai. Aga mina ei vasta enam mitte ühelgi juhul tema vastuvõtu parameetritele, millest on muidugi kahju. Uut terapeuti on sama raske leida, nagu uut juuksurit, massööri või günekoloogi.
Aga edasi teemaga. Terapeut ei lubanud mul kunagi haigetel ja tervetel inimestel vahet teha, sest tema sõnul olid kõik võrdsed. Tõsi, kui käed võimaldavad ilma kõrvalise abita tagumikku pühkida, siis WC-s käime me kõik ühtemoodi. Jumaldasin tema pisut pollyannalikku maailmavaadet. Aga võib-olla ongi kõik inimesed, tervisest olenemata, võrdsed ja mina olen lihtsalt vana küünik ning misantroop. Mine tea, eks kõik on suhteline. Igatahes ma ei hakanud temaga vaidlema, aga sügaval sisimas ma teadsin koleda tõe olemust, et kroonikute ja n-ö tervete inimeste päriselu vahel on tegelikult põhjatu lõhe, mida minu arvates pole võimalik lappida igasuguste riiklike tööreformide ja muu säärasega. Ideed on muidugi head, aga nende elluviimine sakib sajaga. Sest n-ö tervete kodanike maailmavaateid ja uskumusi erivajadustega inimeste osas on individuaalsel tasemel raske muuta. Vaated võivad muidugi muutuda siis, kui riik kompenseerib tööandjale erivajadustega inimese töölevõtmise.
Hmm... Aga miks siis kipub kroonilise tõve ilmnedes uskumatul moel kaduma inimese identiteet, mille kujunemine ja juurdumine võtab ju nii palju aega ja miks minusugused kipuvad end määratlema läbi haiguse? Oleme kui väikesed ja tüütud kärbsed, kes jäävad oma diagnoosivõrku kinni ning me ei suuda sellest enam kuidagi välja rabeleda. Sellele mõeldes, tõstab minus pead kaane all podisev vimm. Piinlik küll tunnistada, aga mulle tundub, et ma vist olen siiani kogu maailma peale pisut tige, pakun, et viha hoiab organismi toonuses, kuigi ajaga on see tusk tasapisi lahtumas. Vahel tahaks karjuda, aga sõrmenipsust ma ei suuda seda teha. Diagnoosivõrgu küüsis sipeldes valdab kroonikut viha, kurbus, lein, ebakindlus tuleviku ees ja terve teadaolev maailm on kokku varisenud ning võib-olla on ainus peas vasardav hirm, et elust lahkumine võib toimuda kusagil teise või kolmanda astme intensiivravi- või hooldusosakonnas oma ila kätte lämbudes. Tekib tõesti tunne, et nüüd on kõige halvem juhtunud ja tegelikult mõnes mõttes see ju ongi nii, sest kui tervis jukerdab, on muu eluga vahel väga raske toime tulla, aga kuidagi tuleb ju õppida uute oludega kohanema. Kohanemisvõime oli vist intelligentsuse tunnus? Vahemärkusena tahaksin mainida, et silmanägemine on läinud kehvemaks. Nägemisteravus on kombes ja viga on pigem neuroloogiline, aga kuulmine ja haistmine on seevastu läinud teravamaks. Ma ei ole pime, ega midagi säärast, argitoimetusi teen ikka ise ja nagu näete, kirjutada suudan ka. Kodus vahel viskan lolli nalja, et kuulmine on mul terav, nagu vampiiril. Aga ma ei suuda kaugusest eristada objekte, hiljaaegu ajasin segamini koera ja rohuplatsil koos mobiiltelefoniga kügeleva kodaniku. Tea, kas nägemise halvenemine ja kuulmise ning haistmise teravnemine on juhuslik või on nende vahel ka seos? Ja muide kirjutamise hetkel täitus ka väike "juubel". Alates suve algusest on mul kuni käesoleva loo mustandi valmimiseni olnud kokku 20 lihashaiguse hoogu. Ütlen hoog, sest atakk kõlab kuidagi dramaatiliselt. Et jah.... Aga jätkame.
Haigus saabub krooniku ellu saatanliku salakavalusega, kõigepealt tabab patsienti umbmäärane väsimus, mis ka kõige sügavama ja magusama unega ei möödu. Väsimusele järgnevad päris kindlasti ka teised vaevused, muuhulgas mäluhäired, millele esialgu suurt tähelepanu ei pöörata, aga keha üritab juba siis meeleheitlikult mõista anda, et midagi on tõsiselt korrast ära. Paljud kroonikud on käinud aastaid ringi oma vaevustega, paljusid on naeruvääristatud, alahinnatud ja ka alandatud, patsiendi tajutav reaalsus on seatud kahtluse alla nii meditsiini kui ka ümbritsevate inimeste poolt. Kusjuures oma sümptomite selgeks tegemine meditsiinile ei peaks ju ometi olema selline taplemine, et piltlikult öeldes ninast veri väljas.
Ja proovime nüüd veel korraks mõelda, et see sama ühiskond, kus me elame ja kuhu me kirglikult panustame ning kus me püüame oma igapäevaeluga hakkama saada, on võib-olla hoolega kaasa aidanud kroonilise haiguse idanemisele organismis, kelle varud pideva stressiga toimetulekuks ei ole lõputud. Nartsissistlik vahetu ülemus tahab, et sa teeksid rohkem valveid, sinu põhiülesanne on täita "auke" graafikus või määratakse sulle diagnostikaosakonnas kõige ebamugavamad tööülesanded. Su kallim on sinust tüdinenud, aga ta väljendab oma tülpimust üsna kiuslikul moel. Ma pole mingi süütuke, aga vahel mõtlen, et läbi aegade ma olen olnud ikka tõeline sitamagnet nii töö- kui ka eraelus. Minusugused nähtamatu haigusega uitajad on hoiatav näide selle kohta, kuidas oma tervise eest tuleb korralikult hoolt kanda. Ükski tööandja ei postita sulle postuumselt mälestusmärki. Tervisehäirete tekkides, ei tule enamik kaaskodanikke sulle õlale patsutama, et oh vaeseke, küll on sinust kahju. Kui kaaskodanikud mingil põhjusel sulle tähelepanu pööravad, siis on nende huvi tingitud pigem haiglaslikust uudishimust. Aga kui su ümber on käputäis armsaid inimesi, siis sellest võib isegi vahel täiesti piisata, et oma kurbusega toime tulla.
Paradoksaalsel kombel nõuab see sama ühiskond haigeks jäänud inimeselt vastutuse võtmist ja lõivu oma tõve eest, mida ükski kroonik pole endale soovinud, tahtnud ega välja mõelnud. Sest silmale märkamatu tõbi jääb kõrvalseisjate jaoks kuidagi kaugeks, vaatamata igasugustele vahvatele kampaaniatele. Üht universaalset, silmale tabamatut vaevust kaasinimesed siiski mõistavad ja selleks on valu. Kusjuures ammu aega tagasi olen ise kokku puutunud arusaamaga, et kui sul otseselt midagi ei valuta, siis järelikult on sinuga kõik korras. See oli äärmiselt ärritav, kuid ma säilitasin viisakuse ning vaidlemise asemel valisin kaugusesse jõllitamise. Aga näiteks terminid nagu neuroväsimus, aju-udu, kaltsunukusündroom, lihastõmblused omavad kahjuks abstraktset efekti, neid poleks justkui olemas. Neid termineid on muidugi oluliselt rohkem. Ühiskond suudab sagedamini suhestuda ratastooli, kuuldeaparaati, karke või muud abivahendit kasutavate inimestega, sest väline puue on millegipärast arusaadavam. See on muidugi nüüd karm ütlemine, aga mulle vahel näib, et väline puue on rohkem aktsepteeritud, kui nähtamatu puue ja tänu sellele fenomenile tekib minusugustel suurem vajadus kadumaläinud identiteeti taasleida läbi haiguse, sest haigus ei kao enam kuhugi, see jääb minuga kuni elupäevade lõpuni.
Ma olen korduvalt öelnud, et ma ei igatse oma vana elu ja ma jään oma sõnade juurde, aga mul on endiselt kolm kahetsust, ma tunnen tõsiselt puudust päriskohvist, eelkõige suhkruta lattest, ja reisimisest ning mul on kahju, et ma omal ajal enda eest rohkem ei seisnud. Kuigi nüüd pean ma iga viie aasta tagant tõestama, et minu haigus pole kuhugi kadunud ja oh üllatust, oma kalli kolmepealise lohega pole ma ka kuidagi sinasõbraks saanud, on mu elu ikkagi parem, kui varem. Ausalt. Ja siiani ma ei mõista, miks arvab meditsiin, et ma peaksin oma haigusega leppima. Kas peale leppimist tuleb õnnis rahu ja sümptomid nagu käte värin, higi ja lihastõmblused, neuroväsimus ning püstiseismisel tekkiv paroksüsmihoog taanduvad imeväel? Oleks naiivne arvata nii. Ma leian, et praeguses eluetapis on minu ja haiguste vahel jahe lugupidamine.
"Tänu" kõiksugu skeemitajatele peavad päriselt abi vajavad inimesed oma haiguse tõestamisel sama moodi läbima seda bürokraatia kadalippu. See on tõsiselt karm ja tekitab tuska, puudub turvatunne ja kogu aeg keerlevad peas küsimused, kas ma täitsin oma andmed õigesti ja kas haigekassa ning toetus ikka jätkuvad. Nii et jah, ärge siis pange pahaks, kui kannan oma haigusi nagu raudrüüd ja määratlen läbi nende oma muutunud "mina". Diagnoosi saades kasvab tahtmatult inimese ümber läbitamatu müür, millest näiteks toksilist positiivsust pritsivatel kodanikel on raske läbi murda. Kui inimene defineerib seltskonnas oma identiteeti läbi haiguse, hakkab n-ö tervetel kaaskodanikel mingi aja möödudes ebamugav, sest haigustest ja ägenemistest rääkimine mõjub tavaliselt muserdavalt ning õigeid sõnu on raske leida. Aga vahel pole seda lohutust, haletsuspunkte või lahenduste otsimist vajagi, piisab, kui keegi viitsib korraks siiralt ära kuulata ja kuulaja tunnustab raskusi. Seda pole tegelikult palju nõutud.
