Vahel ajab lihtsalt nii närvi...

Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid!🐱🐱🐱🐱 Mulle näib, et ma vist kordan end liiga tihti. Ehk on tegu deja vuga? Nii et kui järgnev tekst teile kuidagi tuttav tundub, võite selle vabalt vahele jätta. Aga võib-olla on süüdi hoopis tappev palavus, mis tekitab agressiivset meeleolu ja mille tõttu on ilmselt ka lihashaiguse hood sagenenud, ma ei oska teisiti seda lihatõmbluste, lihaskanguse ja muude "toredate"  vaevuste kompotti nimetada. Kuid hetkel ma tunnen tungivat vajadust iniseda veidi läbi peanaha. Kas pole tore väljend? Kuulsin seda kunagi ühelt kiirabikolleegilt. Endoskoopiaosakonna pärlite hulka kuulus aga väljend: "Peast kiiritada saanud." Ilmselt tavainimese jaoks kõlab see kuidagi eriti jõhkralt, aga viisakalt väljendudes iseloomustab viimane sõnaseade inimest, kes ei tee alati kõige nutikamaid otsuseid. Kuid tagasi teema juurde, Esiemagi on täheldanud, et hood on sagenenud ja mõni aeg tagasi oli mul suisa ühe päeva jooksul kolm hoogu. Kolm!!! See pole muidugi asi, mida esile tuua, aga võiks vist öelda, et see oli küll siiani haigusatakkide osas isiklik rekord. Tuleb tunnistada, et eks oma lollus mängis siin ka rolli. Sel päeval olin vara ärganud, hommikueine oli tagasihoidlik ja pisut peale keskpäeva oli kalymini ning tarbitud cbd vahele jäänud liiga väike ajaaaken. Võrdluseks võin tuua, et cbd ja kalymini tarbimise vahele jääb minul isiklikult keskmiselt üks tund. Aga eks iga inimorganismi taluvus on konventsionaalsete ja  alternatiivsete ravimeetodite osas erinev. Ei pea vist mainima, et selle õnnetu päeva õhtuks ja ka järgnevatel päevadel oli mul tunne, nagu oleks mind korduvalt edasi tagasi kalandrist läbi tõmmatud. Need, kes ei tea siiani, mis asi on kalander, siis see oli nõukaaegsetes tasulistes pesumajades selline riistapuu, mille vahel sai vänta keerates voodipesu sirgeks triikida. 

Diagnoosi saamise algusaastatel otsisin meeleheitlikult kontakti omasugustega, sest  olin sisehaiguste praktika ajal neuroloogia osakonnas oma silmaga näinud, millised võivad olla ühe müasteeniku elu lõpuvirelused, toitmine käis maosondi kaudu, aparaat aitas hingata, patsiendil liikus vist ainult vasaku käe nimetissõrm ja kõnelihased ei töötanud. Ta nägi välja nagu mingi äraspidi Barbie nukk mõnest õudusfilmist, pikka kasvu naine, kel olid kuhtunud jäsemed, peenike piht ja nägu oli lohku vajunud ning ainult rinnad olid säilitanud oma algse kuju. Aga mõistus töötas tal õlitatult, ta oli vägagi teadlik oma ümbrusest ja seisundist, mistõttu soovis ta surra, kuid kristlasest ema ei lubanud ja seega oli ta meditsiini poolt täis topitud antidepressante. Diagnoosi saades, kummitasid need pildid osakonna intensiivravipalatist mind pikka aega. Minusuguste lõpp pole muidugi alati nii traagiline ja eluiga võib tõepoolest varieeruda, sõltub sellest, millal haigus välja lööb, aga paljudel juhtudel pole meil kombeks surra loomulikku surma. Elueast sõltumata, hakkasid toona kõige mustemad stsenaariumid peas keerlema, isegi nüüd vahel tunnen, et ei suuda end lõdvaks lasta ja pean haigusega heitlusi pidades, olema valmis ootamatusteks. See on raskem, kui arvata võiks. Ning võin sügavalt ohates kinnitada, et on olemas palju hullemaid asju, kui surm. Seltsi või ühingusse kuuluvad kroonikud võivad muidugi abikäe ulatada, kuid küüniliselt kombel ei pruugi nende motiivid alati olla altruistlikud. Pärast esimest või teist kohtumist Eesti Lihashaigete Seltsi liikmetega, öeldi mulle täiesti siira näoga, et oi kuidas me vajame jalgadega inimesi asju ajama. Sel hetkel, mil olin veel ise tohutult segaduses ja ka šokis, otsustasin, et see on meie viimane kohtumine. Tuletasin endale ka ühtlasi meelde, et tühjast kaevust pole võimalik vett juua ehk siis, kui inimesel pole endast midagi anda, ei saa ta ka teisi aidata. 

Ostsin selle väikese ja nunnu roosa ratastooli mänguasjapoest meeldetuletuseks, et puue ei ole alati silmnähtav ja see ei piirdu ainult ratastooliga. Analoogne kiri seisab ka ühe Suurhaigla invaliidide WC uksel. Väga lahe, et sõnum levib! Aga tõepoolest oleks aeg juba  säärastest stigmadest lahti saada. Näiteks minule peale vaadates, ei arvaks keegi iialgi, et mõni füüsiline viga või puue küljes oleks, need pole vist tegelikult päris üks ja sama asi... Esiemagi ütleb vahel, et ma võiksin rohkem vinguda. Mul on küll palju puudusi, kuid ma  ei ole elus iialgi tegelenud kasumi eesmärgil teadliku pugemise, kitumise ja vingumisega, et koguda haletsuspunkte. Kuid nähtamatutest vaevustest võiks vist välja arvata ära vajunud silmalaud ehk ptoosi ja loppis näo üldiselt, aga seda tavaliselt ei oska keegi peale neuroloogi nii märgata. Vahel on õhtuti vasakut silmalaugu raske lahti hoida. Tavalised inimesed peavad seda n-ö tülpinud või joogisena näivat müasteeniku ilmet tüdimuseks, aga see ei ole nii. Tõesõna!  Peidus pinna all on tõeline tunnete müriaad. Ning muidugi "vahvat" neurohigi ei saa ka kahjuks kuidagi varjata, see lihtsalt voolab mööda nägu alla. Ise ma seda ilgelt põen, aga vähemalt siin saan ma selle üle nalja visata - dušš omast käest võtta. Vahel on tõesti tunne, eriti selle mõrvarliku kuumusega, et kõik keha higinäärmed asuvad peas ja selle vastu ei aita mitte midagi. No ajab ikka ohkima küll. Neuroloogilise vea tõttu on ka silmanägemine läinud kehvemaks, ma ei tunne enam distantsilt nägusid ära, võin vanast tuttavast südamerahuga mööda minna nii, et eneselegi teadmata olen vaesekesele hinge essunud. Ja hmm...öösõitu autoroolis oleks päris huvitav teha. Tean, et julm nali, aga huumoriga on mul ka kehvad  lood, sest igaüks ei saa sellest alati aru ja mõni peab seda isegi võib-olla solvavaks. Hoolimata võimlemisest on ägisema panevad seljavalud muutunud argisemaks ja üha piinavamaks, tekkinud on ka uus ja "huvitav" häda - vasak labajalg ja säärelihased on hakanud krampi kiskuma, kohati  täiesti suvalistel aegadel, õnneks mitte väga tihti. Aga võib-olla on seda ka varem esinenud, ma pole päris kindel. Jalad on ka üleüldiselt  kangemaks jäänud, eriti palavusega. Võib-olla on ka Esiema taas midagi märganud, sest minu vanniõhtul hoiatas ta mind, et vanni põhja on vaja Cifiga veidi nühkida, muidu olla seal kole libe. Hoiatamine oli temast kena ja see on tegelikult  lahe, kui inimesed asju märkavad. Muidu undan ringi ja teen vahel ka eelpool mainitud tobedat nalja ning olen näiliselt rõõmus ja lõõgastunud, sest mis see nutt ja hala ikka aitavad, aga ausalt öeldes, on mu jaks täiesti otsas, peale erinevaid tegevusi tuleb lihtsalt platoo ette, millest enam edasi ei roni. Müstiline ja samas frustreeriv. Ka paljukorrutatud neuroväsimus ei lase kuidagi oma haaret nõrgemaks. Mida aeg edasi, seda tugevam ja kirglikum see embus on. Türnüffel küll! Vahel teeb muret ka vaskulaarset tüüpi edasi arenenud aju valgeaine kahjustus. Kahjuks mäletan minevikku oivaliselt, kuid kuidagi ei suuda ma meenutada eilset hommikusööki või kas ma tualetis käies põie lasin kortsu või pesin ma seal ainult kaks korda käsi. Ajuti on selline tunne, nagu keegi lõikaks mälulõngast juppe välja, kuid väidetavalt mälutestide järgi ma veel seniilne pole. Meditsiinis kehtib arusaam, et  inimene eksisteerib ülevalpool kaela, kui see osa on läinud, pole ka enam inimest, isegi kui ta veel elavate seas aega veedab. Igaljuhul on see kõik väga veider ja see vaevuste nimekiri  on lõputu... Olen seda ka ilmselt varem maininud, et kuna minu eripärad pole asjatundmatule silmapaarile nähtavad, siis võib aeg-ajalt kostuda ikka viginat, et kui haige ta ikka olla saab. Õnneks ei kuule seda kägisemist enam tihti, sest covidi pandeemia ajal on vigisejad päris soiku jäänud ja olgu Universum selle eest tänatud. Aga algusaegadel olen saanud kriitikat ka oma tabletimanustamise pärast: "Miks sa neid tablette võtma pead, on see ikka vajalik. Sul on lihtsalt depressioon, miks sa tahad endale haigusi välja mõelda jne". Ja Sina, mu universumisse ära kadunud sõber, tegid omal ajal õige suhetealase investeeringu, kas pole? Kurat küll, ma lubasin endale, et ma ei pühenda Sulle enam ühtegi rida, aga siin me jälle oleme. Mineviku varjud tõstavad taas oma koledat pead. Kas teadmine, et kadusid kui kummitus öhe, tekitab endiselt meeldivat surinat seljas? Ma tean, et Sa loed neid ridu, Sa ei räägi minuga, kuid Sa käid siin luusimas ja see jääb mulle ausalt öeldes arusaamatuks, miks Sa seda teed. On see nostalgia, igavus või nauding, mis Sind tiivustab? Kas tunned lugedes vahel tõmmet oma niuetes? Ma ei teagi, kas tunda tülgastust või olla meelitatud. Aga olgu, las ma siis lahutan veelkord Su meelt. Ma arvan, et viimane väärtuslik ja veidi riukalik õppetund oli, mida Sa mulle kaudselt õpetasid, et noorusega ei saa võistelda. Alati leidub kusagil tihkem, noorem ning manipuleeritavam neidis. Aga ta on Sul nutikas, olen isegi temaga üks ühele kohtunud, tema initsiatiivil muide. Üks Su õeraasudest oli ka kaasas, kes meid siis n-ö kokku viis. Sa võid nüüd ju solvunud olla ja tõenäoliselt oledki, aga tegelikult on mul ju õigus. Füsioloogia, gravitatsiooni ja füüsikaseaduste vastu ei saa meist keegi, noorus jääb alati köitvamaks, samas ei saa ka vana kaks korda olla. No tegelikult ma mõistan Su soovi elus edasi liikuda, luua pere ja lüüa juured masse, see kõik on täiesti okei ning inimlik ja kui aus olla, siis ilmselt oleksin Sinu asemel sama teinud, sest kes see ikka vajab mingit tõbist naist, kellega tegelikult tulevikku pole ja kellega on kirju minevik. Kole tõde number 69, mehed ei kannata haigeid naisi. Aga mida ma ei mõista ja ei hakka kunagi mõistma, on see, et ma polnud väärt isegi korralikku hüvastijättu, 22 aastat on ikka pikk aeg, mõni abielugi ei kesta nii kaua, mis siis, et me koos ei elanud ja sellele mõeldes lähevad küll trussikud krussi, kuid mitte põhjusel, mida võiks arvata, nii et mis sellest enam. Võid käia p**si kuni kuuni, ilmselt mõtlesid minust samamoodi. Sa ei ole halb inimene, ausalt, aga kõikide õnnetuste kõrval, mida mina elus kogenud olen, olid Sa väljaspool perekonda kõige hullem. Nii on...võib vaid tõdeda, et minevikku  ei tasu väga palju vaadata, sest me ei liigu sinnapoole. Eks see, kuidas me kohtleme inimesi, näitab meie suhtumist. 

Tunnistan, et kuna Eesti Lihashaigete Seltsi ehk ELS-i liikmed ei maksa liikmetasu, siis olen ma endiselt nende nimekirjas, ega  püüdle aktiivse väljaastumise poole. Mida vähem ma nende pealetükkivate inimestega tegemist teen, seda parem. Enamik kroonikuid on eluga toimetulemisel muidugi väga tublid, aga te ei kujuta ette, kui palju on nende seas ka õpitud abitust. Olen seda päris palju näinud, nii tööalaselt kui ka patsiendina. Ma ei oska ise hinnata, aga ma tahaks väga loota, et ma pole veel klammerduvaks muutunud. Kaldun arvama, et olen ise pigem teine äärmus ja hoian inimestest liigselt eemale, mis pole ka kuigi hea variant. Muuhulgas saadetakse vist kord kvartalis, ma pole päris täpselt järge pidanud, seltsi liikmetele koju väike seltsi taskuajakiri. Ma loodan, et ma ei eksi, aga ma arvan, et see on vast mingi A5 formaadis. Nagu ikka, ühel täiesti ilmetul hommikupoolikul sirvisin viimast väljaannet ja sattusin lugema üht  lihashaiguseteemalist artikli kokkuvõtet, mis kirjeldas erinevaid lihashaiguse vorme ja ravivõtteid. Kirjutajate kiituseks tuleb öelda, et väga hea, et ka sellistel teemadel taas sõna võetakse, sest teadlikkuse tõstmine on meiesuguste elukvaliteedi parandamise alustala. Aga kolme asjaga ma polnud nõus. Esiteks, ma pole nõus väitega, et lihashaigus on Eestis ülediagnoositud, sest puuduvad objektiivsed parameetrid (teatud  vereanalüüsid, neurofüsioloogiline uuring ehk ENMG ning lihasbiopsia) ja tuginetakse ainult kliinilistele kaebustele. Kusjuures ma olen ise oma kõrvaga kuulnud seisukohti, et tänasel päeval on lihasbiopsia võtmine barbaarne meetod lihashaiguse diagnoosimiseks. Kui analüüsid on korras, aga patsiendi kliiniline pilt meenutab üks ühele lihashaigust, samas võivad kliinilised kaebused viidata väga erinevat tüüpi lihashaigustele, siis ei jäägi arstil vahel muud üle, kui esialgne diagnoos välja panna. Kuigi eks see taaskord üks selline teelehtedelt ennustamine ole, aga inimlikust seisukohast ei saa vaevustega inimest jätta diagnoosita, sest see võib omakorda tekitada muid fataalseid probleeme. Loomulikult on iga haigusjuht erinev, aga teha küünilisi üldistusi, on patsiendi suhtes kergelt riivav. Teiseks, kirjutati, et lihashaiguse sümptomid alluvad hästi ravile, no see väide näitab üles ikka ülimat enesekindlust. Krooniku päevad võivad ka adekvaatse raviga olla väga heitlikud. Enesetunne võib kõikuda "Titanicu" filmi stiilis "olen maailma tipus" olekust kuni lameda, päev otsa voodiga samal tasapinnal vedelemiseni. Krooniku seisukohti arvestades tuleks sellistes teadusartiklites võib-olla kirjutada, et patsiendi kaebused võivad varieeruda seinast seina ja olemasolevatel ravivõtetel on organismi toetav toime, sümptomeid täielikult hallata pole alati võimalik, see kehtib ka muuseas "ülinunnu" endometrioosi kohta. Või teise variandina vähemalt viia läbi kvalitatiivne uuring, rääkida patsientidega üks ühele, kuidas ravikuurid teatud perioodi järel või igapäevaselt võetavad ravimid mõjutavad argieluga toimetulekut ning vaimset ja füüsilist tervist. Ning kolmandaks, lihashaigete suremus oli 20. sajandi 1970. aastatel veel 40%. See tähendab, et peaaegu iga teine läks varakult peale diagnoosimist loojakarja. Diagnoos myasthenia gravis tähendabki tõlkes rasket lihashaigust. Nüüd arvavad artikli koostajad  millegipärast, et sõna "gravis" ehk raske on eksitav, sest haigus ju allub ravile, kuid jällegi pole see aus väide osade kroonikute suhtes, kes iga päev selle haigusega rinda pistavad. Krooniku vaatest tähendab haiguse ravile allumine, et inimene elab sümptomiteta ja elukvaliteet pole häiritud. 

Kuna pealkiri on, et "Vahel ajab lihtsalt nii närvi", siis kasutan siinkohal võimalust ja tahaks ära mainida, et sõja tõttu tõusnud elukalliduse foonil peaksid meie ja ka maailma sisuloojad, juutuuberid ning muu säärane seltskond, vaimse tervise huvides, vaesuse kuidagi trendikamaks muutma. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mind haarab küll poodi minnes tavaliselt paanika, et mida ma nüüd siis võin osta ja mida mitte, sest raha enam kõige jaoks ei jätku ning tarvis on teha minu arvates toidualane triaaz. Ehk siis ma ostan ainult vajalikku toidukraami ning emotsiooniostud jäävad tahaplaanile, no päris mitte, aga enamjaolt siiski. Poes käies, olen kui Alice Imedemaal, muudkui vaatan ja imestan, kuidas hinnad silmnähtavalt tõusevad. Samas mõtlen, et parem on kannatada hinnatõusu, kui võõrvõimu tanke tänavatel. 

Aitäh, et lasite mul iniseda läbi peanaha ja taaselustada varasemaid mõtteid, juba ongi kergem.  Kurrrnjäu ja heade soovidega Teie 😽.