Mõtted ja heietused vol. 3...
Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱🐱Augusti lõpul on õhutemperatuurid küll alla tulnud, aga kui see soojus varsti järgi ei anna, siis ma ütlen ilma igasuguse iroonia ja huumorita, et mina enam ei mängi. Loomulikult ma olen praegu liigselt dramaatiline, aga need, kes on minu kirjutisi võib-olla pikemat aega lugenud, ehk mäletavad, et osade lihashaiguste ja autonoomse närvisüsteemi häirega on soojust ja palavust enamjaolt raske taluda. Keha on täiesti ausalt tõrkuma hakanud ja võimalik, et ta tahab töölepingu lõpetamise avaldust sisse anda, põhjuseks on kiire pulss, sagenenud lihashaiguse hood, mida on alates suve algusest nüüdseks olnud kokku 17, neuroväsimus ja -nõrkus ning veel palju muud "toredat". Külmataluvusega on ka nirud lood, nii et ma ei teagi, millises kliimavöötmes oleks minusugustel tore elada. Kümne aasta pärast muide on meil Euroopas Aafrika kuumus tavaline normiks saanud nähtus. Aga ma ei tahtnud üldse alustada mingisugustel kliimataluvuse teemadel, tahtsin alustada hoopis selgitusega. Eelmine kord jagasin teiega seika äraspidisest Barbie nukust (olgu muld talle kerge), kes elas aastaid Suurhaigla 10. korruse, toonases neuroloogia osakonnas. Esiteks mul polnud õigust teda tituleerida maailma kuulsaima nuku järgi, see oli minust kohatu ja selle eest ma vabandan siiralt. Selline hüüdnimi on kadunukese suhtes äärmiselt lugupidamatu, isegi kui see tõele vastas, nii et veelkord kogu südamest palun andeks. Tean valusalt omast käest, et füüsiliste parameetrite järgi ei tasu inimestele hinnanguid anda. Mul on näiteks suur pea ja seitsme sõrme otsaesine, mille tõttu noorena pidin palju paska taluma. Kes ei tea, mis on seitsme sõrme otsaesine, siis see tähendab, et näiteks peegli ees seistes saan kulmudest kuni juuste piirini asetada horisontaalselt oma otsaesisele seitse sõrme. Praeguseks olen ma peaaegu oma suure UFO peaga leppinud, aga ilusaid peakatteid ikka kanda ei saa, sest lihtsalt midagi ei mahu pähe või soonib peakate tohutult otsaesist, kuni pea päris tõsiselt valutama hakkab. Kuid edevate mõtete juurest tagasi kadunukese manu, arstid, kes teda omal ajal ravisid, spekuleerisid, et selle õnnetu inimese tervis halvenes peale rasedust ja/või haige puugi hammustust. Rasedus mind enam muidugi ammu ei ohusta, kuid tunnistan, et puuke ma kardan päris tõsiselt ja ega ma muid mutukaid ka just ei fänna, eriti selliseid, mis nõelavad ning seetõttu ma ei võta ette ka mingeid metsamatkasid. Loodus on tõeliselt kaunis ja karm ja seega ma imetlen teda pigem distantsilt. Kuna puugivaktsiin on elusvaktsiin, siis pole seda kahjuks võimalik minusugusele manustada, just teadmata tagajärgede tõttu. Elusvaktsiiniga vaktsineerimist võiks ilmselt võrrelda autot rooliva känguruga - võimalik, et jõuad sihtkohta elusana, aga suure tõenäosusega sõidab känguru auto hunnikusse.
Teine asi, mida ma tahtsin täpsustada, oli lihashaigete suremus. Keegi meist ei oska täpselt tulevikku ette ennustada ja võib-olla see polegi nii halb variant, sest kes see ikka tahaks teada, millised näevad välja nende viimased hingetõmbed. Jah, aga olenemata asjaoludest, on finiš meil kõigil üks, ilmasambaks pole meist keegi jäänud, nagu olla kunagi ühe kolleegi vanaema öelnud. Tõepoolest ravivõimalused sümptomite ohjeldamiseks on enamjaolt oluliselt laienenud ja suremus on märgatavalt langenud, kuid samas võib siiski üsna sageli lihashaigete gruppidest lugeda, kuidas üks või teine kaaskannataja on haigusele alla vandunud. Patsient võib oma kodus või mõnes hooldusasutuses ära elada pika eluea, kuid vastik tõbi nõuab ikkagi lõpuks oma osa ning muide pikk eluiga ei pruugi alati tähendada kvaliteetset elu, mis omakorda on ka muidugi äärmiselt suhteline ja subjektiivne mõiste. Minu eesmärk polnud kindlasti tekitada kelleski tunnet, et ma nüüd kohe-kohe hakkan kõrvu pea alla panema. Surm ei ole Bolti taksojuht, kes tellimise peale kohale tuleb. Aga püüdke aru saada, et neuroloogilise haigusega päevi veetes, pole aeg-ajalt pääsu ka morbiidsetest mõtetest, mis mõnikord tulvana esile kerkivad. Sünged mõtted ei täida mu elu kindlasti iga päev, need tulevad ja lähevad tavaliselt lainetena. Siinkohal ma ei väsi rõhutamast, et ma jumaldan oma peret ja lähedasi, kes aitavad mul pinnal püsida, nad on vahel tõhusaim antidepressant. Minu pere ja lähedased on tõesti parimad inimesed maailmas. Neile kuulub minu jäägitu lugupidamine ja sügav kummardus nende ees, nad on alati eeskujuks ja inspiratsiooniks.
Eelmise loomaaiateemalise kirjutise avaldamise käigus jäid osad jäädvustused õigustamatult välja. On aeg õiglus jalule seada ja seega teie lahkel loal jagaksin neid siin.
