Mõtted ja heietused vol. 2....
Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Suur suvi on juba käes ning ma usun, et Euroopas möllav kuumalaine jõuab osaliselt ka lõpuks meile. Tuleb vaid loota, et see ei kesta väga kaua, aga siiski peaksime me selleks valmis olema. Elame täiesti pretsedenditutel aegadel, mille kolmeks märksõnaks on pandeemia, sõda ja kliima. Pandeemia pole ju tegelikult kuhugi kadunud, kuigi võib-olla nii mõnelegi teatud ühiskonnakihile meeldiks nii mõelda. Mina näiteks ei saa paraku täielikult loobuda maski kandmisest. Räägitakse, et juuli lõpul pidid koroonanumbrid taas ülespoole kruvima, aga ma väga ei usu, et lauspiirangud enam tulevad. Tuhande kilomeetri kaugusel lõõmab palavuses jõudsalt edasi neli kuud kestnud jäle sõda. Me ei tohiks selle suhtes tuimaks muutuda, sest kui kaotame valvsuse, ei hoia n-ö "kätt pulsil", siis mõne aja möödudes, mitte muidugi täna ja homme, aga võib-olla näiteks viie aasta pärast oleme meie tõepoolest järgmised, kelle kallal tullakse jõudu proovima. Süvenevad kliimakatastroofid põhjustavad veepõuda, näljahäda, liikide väljasuremist ja kemikaalide toimel ka muteerumist ning maavärinad hävitavad elusid ja elupaiku.
Aga lõbusamatel teemadel... Millised on siis teie jaanipäeva plaanid? Kas külm õlu ja marinaadis šašlõkk juba ootavad? Loodan, et käitute vastutustundlikult, peo lõppedes kustutate lõkke ja kõik joogised semud loete enne magamaminekut üle, et keegi üksinda kuhugi uitama läinud pole. Kuna tegemist on pika nädalavahetusega, siis turvalist tähistamist kõigile!
See on minu teise "kodu" ehk mereäärse haigla kolmanda korruse lõpp, kus asub võrreldes Suurhaiglaga tagasihoidlike mõõtmetega, aga oluliselt empaatilisem diagnostikaosakond, tagumised uksed viivad otse endoskoopiaosakonda, kus polikliinikutundidel kihab elu jagub mõnel Aasia turul. Minust paremale jäävad MRT ja kompuutertomograafia, kuhu ma lähen 25.07, et enne võimalikku bioloogilist ravi kindlaks teha, kas lisaks endometrioosile kuskil mujal organismis midagi "toredat" ei kasva. Tunnistasin seekord ausalt neuroloogile, et mina olen bioloogilise ravi suhtes väga kahevahel. Ma tean, et paljud on meditsiinis pettunud, kuid mina olen vist endiselt selline naiivne "blondiin", kes jätkuvalt usaldab meditsiini, vaatamata värvikatele kogemustele. Kui meditsiin ütleb, et kasutegurid kaaluvad üles kõrvalmõjud, mida on omajagu, siis mina olen nõus selle ravi ära taluma, et ära hoida haiguse arengus hullemat. Sest silmanägemine võiks ikka veidi parem olla ja neuronõrkus võiks ka oma kirglikku haaret veidi lõdvendada. Äkki mõjuks ravi ka mälule ja teistele kognitiivsete võimetele hästi? Mu neuro eirab pisut minu mälukaebusi, aga küll ma talle ajaga selgeks teen, kuidas seis tegelikult on, ka minagi võin olla soovi korral üsna järjekindel. Mõned ööd tagasi tabas mind taaskord pooleldi suikvel oleku pealt halvaendeline õhupuudushoog, kus esmapilgul alati tundub, et rinnakast oleks justkui kokku vajunud ja õhk enam hästi läbi ei käi. Instinktiivselt ajan end tavaliselt neljakäpukile, see millegipärast on siiani aidanud. Veebruarist juunini tabas mind kokku üheksa erineva raskusastmega lihashaiguse atakki, hoogu, ei oskagi sellele täpset nime anda. Kokkuvõtvalt olid sümptomiteks lihastõmblused, -spasmid, neuronõrkus, -väsimus, kõhulahtisus, iiveldus, kerge takistus sõnade väljaütlemisel ja kindlasti jäi siinkohal ka midagi nimetamata. Atakivälised lihastõmblused on nüüd juba igapävased, kuid mitte üle terve keha. Ma ei oota mingit imelist remissiooni, aga selle aeglase allakäigu spiraali juures võiks ju bioloogiline ravi aidata mingit väärikust säilida.
Minu vanaisa teatrigarderoobi kaaslane organiseeris talle koha hullumajas, et ta läheks viinaravile (nõuka ajal raviti alkoholismi hullaris), kuid ta lõi kartma ja loobus sellest, nagu minagi lõin põnnama. Perekonnalt päritud geeniahelad on tohutult paeluvad, iial ei tea, millised omadused sind elus saadavad ning geenide eest pole ka pääsu. Geenidest sõltub milline on sinu silma- ja nahavärv, karvkate ning iseloom. Kas oleme agressiivsed või allaheitlikud, ambitsioonikad või lillelapsed, saate aru küll, mida ma silmas pean. Geeniahelast pääsemiseks ei aita ka Houdini oskused. Peale arstilkäiku hullumaja roheluses ringi jalutades popsutan vahel veidi cbd-d, aga vahel võtan ka hoopis väikese proteiinivahepala. Thc-st oleks tegelikult rohkem kasu, kuid see on ohtlik ja sõltuvusttekitav kraam. Cbd on aga kontrollitud mahetoode, mida võib soetada vastavast poest sularahas või pangakaardiga makstes ning cbd thc sisaldus on kõigest 0,2%. Võrdluseks võib tuua alkoholivaba õlu, kus on samuti vähesel määral promille.
Hullumaja territoorium on huvitava auraga koht, kus isegi porisel ja soojal talvel on lohutav jalutada. Seal tulevad ka alati parimad mõtted ja leian lahendusi oma probleemidele.
Ma pole vist kunagi varem märganud säärast kastaniõite detailset ilu, mis meenutavad veidi jõuluaegsete kuusepuude küünlaid. Ning ma pole küll ebausklik, aga sügiseti armastan tagi või jopetaskusse korjata kastanimune, pidavat head õnne tooma ning bussipeatuses on neid tore niisama ajaviiteks taskus sõrmede vahel veeretada.
Eemalt vaadates meenutavad valged sirelid beseed või sefiiri. Ma olen olude sunnil (ja olgu Universum selle eest tänatud) lahti saanud alkoholist, nikotiinist ja mõningasest tagasihoidlikust rahustite sõltuvusest. Te võite mind ju hukka mõista eelpool mainitud cbd pärast, aga ma sügavalt kahtlen, kas olete ise nii täiuslikud. Teate ju küll neid kuulsaid ja aegumatud sõnu: "Kes on patuta, visaku esimene kivi." Ma tarbin cbd-d vaid meditsiinilistel eesmärkidel, sest seljavalud muutuvad vahel nii väljakannatamatuks, et mõnikord ei aita isegi võimlemine, valuvaigistitest rääkimata. Cbd-ga kaasnev tujutõus on vaid meeldiv kõrvalmõju. Kujutage ette, et mõne tarbitava droogi kõrvalmõju võib olla ka meeldiv. Aga ma pole suutnud lahti saada suhkrusõltuvusest. Tea kas anonüümsetel suhkrusõltlastel ehk ASS-il võiks Eestis ka lööki olla? Suhkrusõltuvus on teiste sõltuvuste kõrval kõige hullem, sest see on kahjuks seaduslik ning see toidab nii endometrioosi kui ka kehakaalu ja mõjub ajus samadesse retseptoritesse kui heroiin. Huvitaval kombel me ei luba oma lastel suitsetada, narkotsi tarbida ega alkoholi juua ja ometi laseme neil juua näiteks Coca-Colat ja tarbida ühismeediat, sest ka like'de ja sõnumite saamine ning klippide vaatamine vabastab organismis dopamiini ehk mõnuhormooni. Aga paljud ilmselt ei tea, et Coca-Cola alguspäevil Ameerikas lisati populaarsesse karastusjooki terapeutilises koguses pesuehtsat kokaiini. Tollal lisati täiesti legaalset kokaiini veel paljudesse toodetesse, et suurendada inimeste sõltuvust ja tarbimisharjumusi. Kokaiin muutus ebaseaduslikuks alles aastakümneid hiljem. Ma julgen väita, et tänasel päeval võrdub suhkurusõltuvus kokaiini sõltuvusega. Ma siiralt loodan, et seda enam Coca-Colasse ei lisata...vist?
Kirjutise ilmumise ajaks on violetsed sirelid selleks aastaks oma õite iluga ühele poole saanud. Seega on mul siiralt hea meel, et mul õnnestus paar tagasihoidlikku kaadrit tabada, siin on üks nendest. Asjaarmastajana olen täheldanud, et violetsed sirelid on oluliselt tagasihoidlikumate õitega, kui nende valgetel liigikaaslaslastel. 
Haigused on vahel keeruline ja teravalt valus teema. Ühel õhtul kui olin oma mugandatud füsioteraapiaga ühele poole saanud ja ma kogusin jõudu, et ennast mati pealt istuli ajada, tabas mind ootamatu valuhoog vasakus küljes, osaliselt ka vasakus rinnas ja käes. Sel hetkel oli ka nina kaudu õhu sissehingamine raskendatud, vedasin õhku kopsudesse roietevaheliste lihaste abil. Hirmutav värk! Kriisis olles oli minu esimene mõte, et nüüd on infarkt käes. Kui aga ka ülakõht hakkas nö kummi kiskuma, tärkas teise mõttena pähe, et võib-olla tahab keha hoopis gaase välja lasta... Mõne hetke möödudes, kui olin juba võimeline asendit vahetama, selgus, et tegemist oli hoopis laiaulatusliku lihaste spasmiga. See on väga närvesööv, kui keha limiteerib tegutsemisvõimet.
Viimasel ajal on sageli tunne, et lõdvestunud näolihased on kui bokseri või šarpei omad, kerge ptoos ehk silmalaugude allavajumine on näos pidevalt olemas. Kui end suhtlemisel pingutan, võib nägu mõnikord isegi n-ö "normaalsena" tunduda, aga seda eneseületust ei suuda ma lõputult teha. Ükskord kui nägu oli jälle ära vajunud ja jõudu rääkimiseks oli vähe, küsis õeraas osavõtlikult, kas ma olen kuri. Pöörasin selle küsimuse naljaks ja vastasin, et loomulikult ma olen kuri, sest nälg voolib mu keha või midagi sellist. Aga kui tõsiselt rääkida, siis jah, eks minus pulbitseb jätkuvalt teataval määral allasurutud ja jõuetut viha, kuid seda kindlasti mitte inimeste suunas, kes on mulle kallid ja kes mindki armastavad. Ma nimetan seda lihasnõrkusest räsitud nägu hellitlevalt bokserinäoks, kuid eelpool olevalt pildilt seda muidugi näha pole, sest telefonikaamera nurk on nii seatud, et silmad oleksid avatud ja lõug oleks saledam. Tegelikult peaksin hakkama endast ausamaid pilte tegema. Mul on muidugi telefonis mõned n-ö ausad pildid, mis on haiglas tehtud, aga neid ma ei näita kunagi, sest need ei kannataks postitamist. Ja lisaks olen ma ka edev tõbras ning vaevalt, et ma lõpuni filtrite kasutamisest loobuksin.
