Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Ennustatud ja oodatud ning veidi peljatud palavus on siis lõpuks meie maale jõudnud. Roomas näiteks on selle postituse kirjutamise hetkel temperatuur 24 kraadi. Mina muidugi seda meie kohalikku palavust ei naudi, aga ma mõistan täielikult neid päikese- ja suvekummardajaid. Maailm on nii, nagu see on ja meil kõigil on õigus selles universumis eksisteerida. Blogi pidades olen saanud väga erinevat tagasisidet, enamik muidugi on olnud positiivne ja ülimalt armas, aga on olnud ka kriitikat, et ma olla liiga negatiivne ja kirjutan rasketel teemadel. Olgu siin siis alanud suve puhul väike tõestus, et ma suudan igapäevaelus ka veidi kildu rebida. Omapäraselt muidugi, aga nalja saab sellegipoolest. 😎😎😎
Paar astet ronimisredelil turnitud, mis siis, et jalad tudisevad ja süda kurgus peksab. Ahoi-hoi lapsepõlv! Redeli kõrval võis ennast samuti rippu lasta, mida ma ka tegin, kuid see oli Noorsandi jaoks juba liiga veider. Ta ütles mulle peaaegu kohe üsna tõsisel toonil, et tädi tule sealt ära. Möllasime mänguplatsil enne suure kuuma tulekut.
Ausalt, ma ei rebi puu otsast lehti ega tee muid lollusi. Ma pole küll mingi puukallistaja, aga puudest ma pean lugu, nad on ju Maa "kopsud". Vahel on lihtsalt tore puude vahelt, veidi kõrgemalt piiluda, mis teisel pool tänavat toimub.
Hee, jäime Noorsandiga Esiemale vahele. Aeg-ajalt samuti krutskeid täis Esiema oli otsustanud jäädvustada minu "graatsilise" liuglemise liumäest. Ta ei lahkunud oma positsioonilt enne, kui hakkasin tasa ja targu liumäest alla tulema.
Pange tähele, et nii elus, kui ka mänguplatsil võib väline ilme olla äärmiselt petlik. Mõtled küll, et mis see laste liumägi siis ka ära ei ole, aga alla sõites võttis korraks kõhust õõnsaks küll. Tõsilugu!
Ikka veel kõhklen, kas libiseda alla või mitte. Minust paremal julgustab mind Noorsand. Ma jään oma sõnade juurde, et oma suuvärgi tõttu pole ma just kõige lastesõbralikum, aga ometi leian ma paremini kontakti laste ja pea alati ka loomadega. Täiskasvanutega tuleb olla ettevaatlikum, nende rõõm ja kaastunne pole alati siiras.
No veel veidi pingutamist ja hopsti all ma olingi. Mänguväljakul eelistan liumäele kiikumist. Noorsandiga koos kiikudes, küsis ta minult väga vahetu ja sügavmõttelise küsimuse: "Tädi, kas sa oled nüüd 6-aastane?" Vastasin, et miks ka mitte. Elu ei saa liiga tõsiselt võtta, eriti praegustel ebakindlatel aegadel. Targemad minust on öelnud, et huumor on parim relv õeluse ja kurjuse vastu. Kaldun nende sõnadega nõustuma.
