Mõtted ja heietused tänasel päeval ehk ausalt ja ilustamata vol. 6....
Pean oma kohustuseks hoiatada, et järgnev tekst võib sisaldada häirivat materjali!
Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! See pole mingi saladus, et olen ennast läbi elu määratlenud misantroobina. Sellest johtuvalt oli seda kummalisem minu eriala valik, kas pole? Meditsiinis töötamine tõi kaasa teatava kroonilise kaastundeväsimuse, mis pole tegelikult siiani kadunud. Aga võib-olla pole see lahtunud minu enda tervise tõttu, tunnistan ausalt, et näiteks haiguse talumatult halbadel päevadel on väga raske teistele kaasa tunda. Ärge saage minust valesti aru, ma armastan ja jumaldan oma pereliikmeid ning lähedasi väga ja hoian neid nii nagu oskan ja suudan. Nende tegemised ja läbielamised lähevad mulle alati korda ning südamesse. Kuid võõrastele kaasa tundes, jään ma ennastsäästvalt suhteliselt emotsioonituks. Ja ometi täitusid mu silmad tahtmatult veega, kui vaatasin fotojäädvustusi haavatutest ning amputeeritud jäsemetega, gangreeni põdevate, tehases võidelnud, meestest, kel silmist peegeldus kas viha, lahinguroidumus või jätkuv võitlusvalmidus. Need mehed on oma väärika koha juba leidnud tulevastes sõjaajaloo õpikutes. Nende elu ei saa enam tõenäoliselt kunagi normaalne olema, aga nad on kümne-, saja- või ka tuhandekordselt ära teeninud päästeoperatsiooni, mille nimel praegu tehakse tööd, kuid paraku aeg töötab nende kahjuks. Sest viimased uudised pajatavad sellest, et nüüd "kostitatakse" tehasevõitlejaid ka fosforpommidega. No on alatud ja arad sindrinahad! Ma ei tea miks, aga need võitlejad kõikjal seal riigis on ülimalt nägusad, nagu tuletõrjujadki, kes enamasti on ühiskonnas äärmiselt positiivse kuvandiga tegelinskid. Mis siis, et enamik viimati mainitutest on elupõletajad ja suhete vaatest teise või kolmanda ringi mehed. Võib-olla on nende sõdurite kompuks olemine tingitud sellest, et meie seisukohast võitlevad nad heade poolel. Aga võib-olla on asi sootuks selles, et olen liiga kaua omaette olnud. Kui nüüd veel päris-päris aus olla, siis ega ma väga ei igatse füüsilist kontakti, sest sellega kaasneb liiga palju tervise- ja muid probleeme ning mulle näib, et hormoonide tõttu on teatud kehaosad kokku kuivanud, nagu Sahara kõrb. Aga lihtne, ilma tagamõteteta sõprus võib-olla kuluks ära, ma ei teagi. Suhted on keerulised ja nagu demokraatiagi, nõuavad need tööd ja vaeva. Ning muide, ei tasu arvata, et minu äng oleks seotud ettearvamatu naaberriigi võimaliku agressiooniga meie vastu. Hullunud ja isehakanud tsaar teeb nakuiniigi seda, mis pähe tuleb, hoolimata sellest, mida meie või meie põhjanaabrid idapiiri ääres tunneme. Meie naha vahele võivad mõnikord pugeda ka teised, hingekriipivad kriisikolded, mis ei tohiks ühelgi juhul ükskõikseks jätta.
Peale 2012. aastal toimunud Süüria sõda oli mul au ja privileeg vaadata dokumentaalfilmi "Aleppo viimased mehed" (minu mäletamist mööda polnud see "Välisilma" sarjast), kus peategelasteks olid vabatahtlikud ja kui ma ei eksi, siis ka tuletõrjujad. Nende igapäevatööks oli enamasti rusude alt sõjas hukkunud inimeste maiste jäänuste väljatoomine. Sõjadokumentaalfilmide juures jahmatab ja muserdab mind alati esitatud kaadrite toorus, õudus ja elulisus. Seal võitlevad oma elu eest päris inimesed, kelle lood ei lõppe enamasti õnnelikult. Tunnistan, et ka "Aleppo viimased mehed" oli karm vaatamine ja mina muidugi lolli peaga vaatasin seda vahetult enne magamaminekut, mis ausalt öeldes oli viga. Peakangelased päästsid järjekordse purustatud maja varemeist umbes kolme kuni nelja aastase poisi, kes oli küll veel elus, kuid kellel oli lahtine koljuluude murd. Kolju teatavasti koosneb erinevatest luudest, mille vahel on sagitaalõmblused. Päästja viis poisi süles õnnetuspaigast eemale ja sagitaalõmblustest rebenenud lahtised koljuosad liikusid mehe kõnnaku rütmis. Vahendite puudumise tõttu ei saanud keegi poissi aidata. Väikemehe piinad ei kestnud enam kaua ja ta suri õige pea. Teisel, samasugusel sündmuskohal tõmmati majariismete vahelt välja alla aastane laps, kes oli muidugi surnud. See tabas veel rohkem närvi, sest sellega olin ka ise kunagi ammu, hoopis teistsugustel aegadel kokku puutunud. Pole midagi ebaloomulikumat, kui käte vahel on surnud laps, see jääb eluks ajaks meelde. Selliseid asju ei suuda isegi etanoolireaalsus unustama panna. Ilus, kahe päeva vanune tüdruk, veidi hallika jumega, juuksed turritamas, lamas patjadel, käed kõrval nagu nukul. Klomp kurgus ja käte tahtmatut värinat maha surudes, riietasin ta lahti, et asetada väikesele rindkerele defibrillaatori labad, et näidata vanematele südametöö puudumist. Kõik pere täiskasvanud liikmed, isa, ema ja vanaema said keele alla rahustit, sest muidu polnud võimalik välja selgitada juhtunu asjaolusid. Tüdrukukese suurte kabariitidega ema oli juba eelnevalt saanud mitu korda erinevate meestega emaduse rõõme tunda, kui armastuses polnud tal aastate jooksul vedanud. Tol hetkel oli ta leidnud endale uue sümpaatia, kellega ta sai traagilisel moel kaotatud lapse. Saatuslikul varahommikul võttis värske ema lapse enda ja mehe vahele, et talle rinda anda, kuid väsimus sai võitu ja ema suikus koos isaga uuesti unne ning keeras end kogemata lapsele peale, mille tagajärjel väike eluküünal kustus... Aga hoolimata tragöödiast, on sellel lool siiski pisut helgem lõpp. Umbes pooleteise aasta pärast oli mitmekordne ema taas samast mehest lapseootel ja neile sündis väike, terve poeglaps, kellest nüüd on suure tõenäosusega kasvanud mehemürakas.
Sõja valguses on mul kombeks jälgida adekvaatses koguses sõjauudiseid ning ühel täiesti ilmetul pärastlõunal sattusin uudise peale, mis kajastas tankis põlema läinud agressorriigi sõduri surma. Pisikese latentsiajaga meenus mulle kunagi kiirabipäevilt soojakust välja toodud ehitusplatsi valvur, kes oli pealaest jalatallani sõna otseses mõttes kõrbenud, aga mitte täielikult söestunud. Te võib-olla ei usu seda, aga ilmselt šoki ja adrenaliini toel kõndis ta omal jalal otse kiirabiautosse. Jalas olevad bokserid olid tal reite külge sulanud. Küüned olid süsimustad ja verehapnikku polnud võimalik mõõta, rääkimata siis vererõhust. Kuid imekombel oli ta ilmselt põlemaminemise hetkel tõmmanud vasaku käe kõverasse, sest küünarliigese sisemisel küljel ilutses terve nahatükk, mille all oli imeilus veresoon ja millesse rajasin pikemalt mõtlemata veenitee ning kuhu süstisin ka valuvaigistit. Kanüülile panin külge tilgasüsteemi koos infusioonipudeliga. Aga kahjustuste ulatus oli paraku nii suur, et hommikuks oli ta maakonnahaigla põletusosakonna tingimustes maisest elust lahkunud. Õnnetuse süüdlaseks oli soojaku vigane küttesüsteem. Lõhnataju on inimestel muidugi erinev ja ma ei saa sinna midagi parata, aga kärssanud inimliha meenutab mulle kõige rohkem kõrbenud kanatiibu, mida ma ei suuda tänase päevani süüa, kuigi kanaliha mulle väga maitseb. See polnud aga kahjuks ainuke kord, mil puutusin kokku söestunud inimlihaga. Gangreeni- ja kõrbenud inimliha aroome on peaaegu võimatu ninasõõrmetest välja saada, pesemine ei aita ja söögiisu võib olla ka tükiks ajaks läinud. Jah, eks neid isiklikke lugusid võiks veel ja veel jutustada, kuid vast pole vaja suikunud deemoneid äratada, kui selleks pole just põhjust. Aga niipalju ma võin öelda, et olen küllalt näinud tööõnnetusi, uppunuid, noahoopide ja avariide ohvreid, põlenuid ning pooduid. Muuhulgas oli mul ka isiklik psühhopaat, kes mind lühikest aega ahistas.
