Külaskäik silmaarstile...
Ahoi-hoi kiizumiizud, toakõutsid ja -kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Väljas on kõik nii kaunilt roheline ja ka üleaedsete ning endise ühika territooriumi sirelid on õitsema hakanud. Väike vihm, vahelduva päikesega annab vaid hoogu juurde üürikesele, kuid siiski külluslikule vaatemängule. Toomingas, õuna- ja kastanipuud on üleni õitega kaetud, tagasihoidlikud meelespead sinavad aia ääres ja paljupõlatud ning visa võilill pakub samuti veel silmailu. Võililled on minu meelest täitsa ägedad!
Kodust veidi eemal, spordistaadioni lähedal kasvab täisõites õunapuu. Kas ta ka maitsvaid vilju kannab, on muidugi iseküsimus, sest tegemist on ühiskondlikul maalapil kasvava puuga, mille eest keegi otseselt ei hoolitse. Toomingas on küll ilus ja lõhnav, kuid tuppa korjatud toominga oksad võivad pea valutama panna, aga õues pakuvad nad tõelist silmailu. Nii näeb välja rahast õhkuv, saatanaga ehk Suurhaiglaga lepingu sõlminud Silmakliiniku ooteruum. Ruumile lisab vürtsi veidi omapärase disainiga lühter, mida eeldaks võib-olla näha kusagil esoteerikapoekeses. Silmadeta, veidi kõhedad näotoolid on istumiseks üllatavalt mugavad, need teevad "silmad ette" ruumis olevatele nahkdiivanitele. Saite aru, et tegin praegu sõnamängu? Vallatud violetsed jänkud olid tagumiku toetamiseks küll väga kutsuvad, aga ilmselt on need mõeldud lastele.
Maikuus siis külastasime ühiselt koos Esiemaga Suurhaigla silmakliinikut. Silmaarst oli tasemel nagu kümme aastat tagasi - vähese jutuga, vaevuste tuvastamisele orienteeritud doktor. Mulle tegelikult meeldivad sellised inimesed, vähem juttu, rohkem tegusid.
Esiema tahtis kontrollida oma silmarõhku ja üldist silmade tervist. Temal tuvastati terviseprobleem, mis ei vaja praegu otsest sekkumist, vaid esialgu ainult jälgimist - kahe aasta pärast peab ta uuesti kontrolli minema.
Esiema tahtis kontrollida oma silmarõhku ja üldist silmade tervist. Temal tuvastati terviseprobleem, mis ei vaja praegu otsest sekkumist, vaid esialgu ainult jälgimist - kahe aasta pärast peab ta uuesti kontrolli minema.
Mina siis läksin silmaarstile tükitunde kaebusega paremas silmas (2012. aastal oli sama jama vasakus silmas), aga õnneks olid silmad muutusteta. Juba hästi, kas pole? Ja nii palju on meditsiin siiski edasi arenenud, et sel korral sain teada, et 2012. aastal tuvastatud vasaku silma patoloogia ehk optiline kaev (i.k optic pit) on kaasasündinud silmanärvikahjustus, mille sporaadiline ehk juhuslik esinemissagedus on 1:10000, seega üsna harvaesinev. Kümme aastat tagasi, ei osatud veel öelda, miks selline asi tekib. Iseenesest ei tekita see inimesel diagnoosimise alguses kliinilisi kaebusi ja tavaliselt avastatakse see juhuleiu käigus. Õnneks on tegemist ainult ühe silma probleemiga, sest aja möödudes võib optilise kaevuga silmas hakata vedelikku kogunema kollatähni ümber, mis võib omakorda tekitada uusi probleeme, kuni glaukoomini välja. Ausalt öeldes selline teadmine paneb veidi ohkama ja igat päeva olevikus veel rohkem hindama. Kollatähn ehk maakula asub võrkkesta keskel ja on selle tähtsaim osa ning koos nägemiskeskusega ajus võimaldab see näha teravat pilti ümbritsevast keskkonnast.
Ühest küljest oli mul äärmiselt hea meel, et nägemisteravus pole halvemaks läinud, seda kinnitasid nii optometrist, kelle juures käisin mõned nädalad varem enne silmaarsti vastuvõttu uusi prille saamas, kui ka silmaarst. Mõlemad pakkusid mulle ka kerget silindrit, kuid nägemise mõttes polnud sellel suurt vahet. Samas on silmanägemine kindlalt kehvemaks läinud ja ma olen veendunud, et see halvenemine toimus peale viiruse põdemist. Lisaks sellele on vaevama jäänud süvenenud neuronõrkus, ägenenud paroksüsmihood, vastik, elu rikkuv autonoomse närvisüsteemi higi ja ma ei tahagi siinkohal rohkem neid hädasid loetleda, see ainult morjendab mind ning ilmselt ka teid. Seega kokkuvõttes on lihtne deduktsioon, et silmanägemise hädad on neuroloogilist laadi, tingitud lihashaigusest. Mina võin ju siin muidugi igasuguseid lõputuid teooriaid omaette aretada, aga eks nendes küsimustes tuleb juunikuisel neuroloogi vastuvõtul nõu pidada. Enamik kroonikuid teab, et kui enesetunne on tegelikult kogu aeg kehv, ütleks isegi, et see kõigub talutavalt halva ja talumatult halva vahel, siis vahel on väga raske aru saada, mis millest on põhjustatud.




