Ausalt ja ilustamata vol. 4 - musk auk ja üks minu lohutustoite...
Disclaimer ehk hoiatus! Kui olete siiani käinud blogi
lugemas ainult meelelahutuslikel eesmärkidel, siis järgnev pole teile. Ilma
naljata, pange arvuti või muu seade lihtsalt kinni ja leidke endale
meelepärasem tegevus. Kui aga on soovi lugeda halva tuju parandamiseks mõeldud
lohutustoidu retsepti, siis võite kõik muu vahele jätta ja nobedalt lõppu
kerida. Oleme rääkinud? Olgu siis...
Ahoi-hoi, toakõutsid, kõutsitarid ning muidu
rentslikassid! Kuidas sügise algus on saabunud? Loodan, et draamavabalt ja
tervist hoides. Aga kui raskused kiusavad, siis hoian teile endiselt pöidlaid
ja igaks juhuks varbaid ka, et jamad võimalikult valutult mööduksid.
Akna taga elanud Anansie on ära lahkunud ämblikutaevasse.
Loodan, et tal on seal palju ilusaid ja varjulisi kohti, kuhu oma võrku punuda
ning kus ta saab püüda rammusaid
kärbseid ja nendega maiustada. Aga siin maises elus leidis vaene
Anasie oma mannetu lõpu kahe sulelise noka läbi. Ma pole küll kindel, aga
võimalik, et tegemist oli tihastega. Huvitaval kombel nii looduses kui ka
inimeste seas on ikka nii, et nunnu välimuse taga võib sageli olla peidus täielik
kiskja iseloom. Kuid inimese ja looma või ka linnu erinevus seisneb selles, et viimased ei eita oma olemust. Tõsilugu! Olen seda kahjuks korduvalt omal nahal kogenud ja
inimesed vahel imestavad, miks hoian omaette.
Ühel hallil pärastlõunal kuulsin vastu aknaplekki
koputust meenutavat heli. Akna poole vaadates nägin seal kahte sulelist
peanuppu vilkalt askeldamas. Ükski kelluke ei hakanud peas isegi helisema, et
Anasie võiks hädas olla. Kui ükskord õues askeldades läksin Anasie’t vaatama,
et näha, kuidas tal läheb, siis Anasie asemel hõljusid kurvalt õhus ainult
järelejäänud võrguriismed. Panin pildi Anasie kohutavast lõpust oma peas
kokku... Loodan, et ta ei piinelnud kaua, aga veidi kurb oli sellegipoolest.
Looduses võib poeetilisel kombel tapmist nimetada eluringiks – söö või ole ise
söögiks. Loodan veelkord, et Anasie’l on teispoolsuses hea olla.
Mitte kaua aega tagasi küsiti minu käest, et mida peaks
üks kroonik tegema, et mustast august välja saada. Mis on minu sisemine jõud
elus edasi minemisel? Kui aus olla, siis ühene vastus mul puudub ja ma pole
enda puhul sugugi kindel, et olen mustast august välja saanud. Nüüd neid sõnu
kirjutades, mõtlen, et võib-olla olen ma teatud asjadega kohanenud ning
kohanemise all ei pea ma sugugi silmas haigusega sõbraks saamist ja muud
säärast jura. Kes seda kui evangeeliumit jutlustavad, need valetavad, eelkõige
iseendale. Ma ei usu ka näiteks, et kõik ühe teatud riigi kodanikud tervitavad sel aastal uut äärmuslikku usurežiimi suure
hurraaga. Need inimesed, kes mõtlevad oma peaga ja võib-olla soovivad ka
paremat elu, peavad kohanema. Mõistate, kuhu ma oma jutuga tüürin? Kohanemine ei
tähenda alati leppimist, vaid see võib tähendada ka erinevates situatsioonides
ellujäämisrežiimi.
Mulle endale vahel tundub, et kuigi ma ei leina oma
endist elu, siis mida aeg edasi, seda rohkem ma tegelikult nutan oma tervist
taga. Iga kord, kui silmad lähevad vaikselt vett täis, siis meenub mulle
aastaid tagasi haiglas kohatud kroonikust „veteran“, kes oli põdenud 30 aastat
kaasuva haigusena tantstõbe, tema põhihaigust ma enam kahjuks ei mäleta.
Kusjuures märkimisväärne oli see, et ta elas üksinda. Tantstõbi on selline karm
seisund, mille puhul esinevad tahtmatud liigutused. Kujutage nüüd ette sellist
inimest üksinda wc-s. Kui kaua võtab aega tantstõbe põdeval inimesel tagumiku
pühkimine? Vastus: kaua. Mäletan väga selgelt, kui ta istus, peale arstiga vestlust,
oma voodiäärel ja vaatas üksisilmi aknast välja ning vaiksed pisarad voolasid.
Murdosa sekundi jooksul mõistsin nende pisarate tähendust ning siis adusin
esimest korda, et ühelegi leinaprotsessile ei saa panna ajalimiiti.
Tean, et olen nagu katkine plaat, aga endise „mina“
leinamine on ühe krooniku puhul täiesti aktsepteeritav asjade kulg, lihtsalt
kaasinimeste jaoks võib see protsess muutuda üsna talumatuks. Ma ei ütle, et
kõik indiviidid on sellised, kuid sageli on nii, et inimesed on juba kord
sellisteks loodud, et enamasti tahetakse naeru ja pidu ning helgeid emotsioone.
Eelpool loetletu on kindlasti teatud tingimustel omal kohal. Kuid pisarad ja
negatiivsed emotsioonid tekitavad kaasinimestes pikapeale stressi ja
ebamugavust. Miks muidu on näiteks vähihaigete või ka teatud neuroloogiliste
patsientidega raske töötada? See on lihtsalt nii kurnav. Tegelikult inimlik.
Aga kui kroonik mõistmist ei leia, siis on vaja üles
otsida omasugused. Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi kordamast, et olenemata
diagnoosist, on kroonikute igapäevaprobleemid üsna universaalsed. Ka meie
vajame armastust ja mõistmist, eelkõige mõistmist ning omasugustega rääkimine
võib aidata tõhusalt „tõrvatünnist“ välja ronida, kuid alati see ka ei aita. Vahel
ei aita miski.
Võtke teadmiseks, et alla anda on kõige lihtsam ja keegi tark olla
kunagi öelnud, et lootusetu on siis, kui kirstukaanele langeb mulda. Ükskord
lõppeb elu meie kõigi jaoks, milleks siis isekalt kiirendada seda protsessi. See kõlab
julmalt, aga endise meedikuna arvan, et ükski enesetapja pole ilmselt kunagi mõelnud
oma maha jäävate lähedaste peale, sest oma valu on nii kõrvulukustav ja teised
pole sel hetkel nii olulised. Samas mõistan 150% seda enesekeskset ängi, mis
enne musti mõtteid peale tuleb ja mil kaovad peast igasugune kriitiline ja
konstruktiivne mõtlemine.
Kui krooniku elus on vähemalt üks inimene, kellega koos
ennastunustavalt naerda, viljeleda musta ja roppu huumorit ning kes aktsepteerib teda sellisena nagu ta on, siis on
see väga kaalukas põhjus elus edasi minemiseks. Selleks inimeseks ei pea sugugi
olema mingisugune romantiline kaaslane, n-ö hingesugulane. Kes on varasemaid
kirjutisi lugenud, teavad täpselt, mida ma hingesugulusest arvan... Ma olen
ilmselt juba liiga küüniline, aga mulle kohati tundub, et romantika on
ülehinnatud ja mõneti kaduv nähtus. Romantismi ajastul, mis algas 18. sajandi
lõpul ja lõppes 20. sajandi alguses, surid noored inimesed nagu kärbsed, sest
möllasid igasugused jubedad haigused, tiisikus ehk tuberkuloos jne. Teineteise
järele õhkamisest ja armumise etapist ei jõutud argieluni, mil oleks olnud vaja
sootuks pragmaatilisemat suhtumist, kes koristab ja kes parandab aeda. Samuti on
ka Disney filmid ohtlikud, sest propageerivad muinasjutulise armastuse narratiivi,
mis päriselus jääb sageli kättesaamatuks.
Tunnistan, et olen üks kord oma elus, ammu enne
diagnoosi, väga tobedatel ja proosalistel põhjustel keerutanud sõrmede vahel
diazepami ampulle ning xanaxi lehte ja mõelnud: „Mis siis kui...?“ Õnneks oli
see kõigest uitmõte ja toona pani mind olukorda ümber hindama minu perekond,
nad polnud seda ühelgi juhul ära teeninud. Olin ikka täielik ebaküps, jõmpsika
tasemel noor täiskasvanu! Selle eest tahaks mineviku ennast hellalt emmata ja
seejärel anda hästi kõva ja valusa kõrvakiilu. Kindlasti ei taha ma nüüd öelda,
et olin kuidagi parem või emotsionaalselt tugevam, absoluutselt mitte, pigem
ikka vastupidi. Jagan kõigest üht minevikukogemust, mil mulle tundus, et olengi
väljapääsmatus mustas augus. Mustas augus olles võibki näiliselt tunduda, et
lahendusi pole.
Minu suureks motivaatoriks selles elus edasiminekul on
olnud korduvalt leierdatud 2015. aasta ebaõnnestunud anesteesiasaaga. Tänasel
päeval, mil olen endaga mõnes mõttes emotsionaalselt rohkem rahul, kui aastaid
tagasi, tunnen, et oleks äärmiselt vastutustundetu vabatahtlikult sellest elust
lahkuda. Usun kindlalt, et mul on kohustus elus edasi minna, niikaua kui mulle on päevi
antud. Endiselt leidub uljaspäid, kes põletavad elu heleda leegiga, mõtlemata tagajärgedele,
aga head sõbrad, elu on tegelikult hapram, kui me arvame. See võib lõppeda ühe pahaaimamatu
süsti või sõrmenipsu saatel. Tõsiselt!
Indias soovis puusa- ja põlveprobleemidega vana naine
minna kõrgest trepist üles templisse, et kummardada oma jumalaid, aga ta kartis
oma tervise pärast. Hinduismis oli jumalusi vist 33 miljonit, kui ma ei eksi? Kõik
nad pidid elama lehma sees ning rahajumalanna Lakshmi pidi elama lehma virtsas
ja väljaheites. Kujutage ette neid hingematvaid aroome, mis on lääne inimese jaoks
täiesti talumatud, kuid kohalikud on tõenäoliselt sellega harjunud. Teised
templikaaslased toetasid vana naist heade sõnadega: „Astu üks aste korraga ja
siis puhka, kui ära väsid ja ei jaksa enam, võid alati alla tagasi minna.“ Ja
teate mis, ta jõudiski teiste toetusel üles templisse. Loo moraal on see, et
kroonikuna tuleks võtta elu üks päev korraga ja mitte liigselt tuleviku pärast
muretseda, kuigi mõnikord on see võib-olla ületamatult raske, ning kui leidub
vahel ka vahvaid teekaaslasi, siis on see teekond kroonikuna vähem üksildasem.
Nüüd küsige minult vahelduseks sügavalt isiklik küsimus,
kas teispoolsuses on elu? Jällegi pean õlgu kehitama ja tunnistama, et ma ei
oska sellele igikestvale küsimusele
vastata, see paelub mind ennastki. Kuid
ometi kummitavad (huvitav sõnavalik) mind intensiivraviosakonnas veedetud ajast minu kaua aega tagasi
lahkunud vanaema sõnad: „Idi malõš, nje tvajo vremja...“ Skeptik minus ütleb,
et ilmselt olin opioidide ja muude vahvate ravimite tõttu Lucy ja teemantidega
taevas ning vene keel, mida koomasoleku ajal läbi une kuulsin, kuulus
intensiivraviosakonna personalile, aga
võib-olla oli see tõepoolest pilguheit teispoolsusesse. Mine võta kinni, selle
üle võiks veel pikalt arutleda...
Hommikumantel on muide väga salakaval riietusese.
Tööl käivale inimesele on see igapäevane, paratamatu garderoobi osa, kuid
kroonikule...oo ei! Kroonikule on hommikumantel soe, pehme, lohutav ja
äärmiselt kütkestav „salaluuk“, mis avab allakäiguspiraali keerdtrepi. Kõigepealt
on hommikmantliga soe magada, siis veedetakse hommikumantlis juba terve päev.
Siis näib ka dušši alla või vanni minek üsna sihitu tegevusena, järgnevad
rasvane pea, haisvad kaenlaalused ja muud strateegilised piirkonnad ning juba
moondub kurikaval hommikumantel kroonikuga üheks. Eip, hommikumantlit ma endale ei soeta,
vähemalt veel mitte.
Mustas augus olles on päeva alustamine elutähtsa
funktsiooniga. Tuleb sunniviisiliselt ennast voodist püsti ajada, süüa hommikust
ja siis oma päevaga silmitsi seista, nii raske, kui see ka pole.
Ma loodan, et olen ammendavalt vastanud, kuidas mina
otsustasin selles elus edasi minna, kui seda edasiminekuks nimetada saab, sest
tõusude ja mõõnadega heitlen endiselt, need pole kuhugi kadunud. Ju on siiski
tegemist mingit tüüpi progressiga, sest vaatamata igasugustele jamadele, olen
saanud vanemaks ja teatud küsimustes ka emotsionaalselt stabiilsemaks, kui
15-20 aastat tagasi ja see on tegelikult minu puhul üsna kõnekas.
Aga et lõpetada väheke helgematel nootidel, jagan siia
lõppu lohutustoiduna ühe suitsuforelli ja riisinuudli salati retsepti. Suitsuforelli
võib muidugi asendada kana, sea-või loomalihaga. Vaja läheb: suitsutatud
vikerforell 170 grammi, üks muna, riisinuudlid, küüslaugusool, tomat, kurk ja
kaste. Kastmeks sobivad suurepäraselt vähema suhkrusisaldusega chillikaste,
küüslaugukaste või ka mõni muu meelepärane lisand. Tomat võiks olla sellise
keskmise suurusega, mis mahub naisterahva pihku, võib kasutada ka kirsstomateid,
7-8 tükki on sobiv kogus. Kõigepealt tuleks kõvaks keeta üks muhe mahemuna,
milleks kulub umbes 15 minutit ja sel ajal saab teha muid ettevalmistusi.
Tuletame siis veelkord meelde, et riisinuudleid ei
keedeta. Küüslaugusoolaga vesi tuleb keema ajada ja siis riisinuudel sisse
visata, no mitte otseselt visata, pigem sujuvalt potti panna, sest kuumad
veepritsmed võivad teha ai-ai! Seejärel tuleb pott pliidilt tõsta, kaas peale
panna ja jätta kolmeks kuni viieks minutiks seisma. Niikaua kui riisinuudel
kaane all paisub, saab hakkida tomati ja kurgi. Kurk võiks koguseliselt võrduda
tomati suurusega, kui see on arusaadav. Kirsstomatitega on veel lihtsam, need
iludused võib lihtsalt keskelt pooleks lõigata. Suitsuforellitükilt võiks
eemaldada naha, sest külma kalanahka pole eriti vahva süüa. Forelli
tükeldamisel võib muidugi kasutada ka nuga, aga mina ei pühitse, pudistan selle
kausis sõrmede vahel tükkideks, mitte muidugi liigselt, sest mingi tekstuuri-
ja maitseelamus peab ka ikkagi jääma.
Mina olen mahajahutatud ja kooritud muna lõikumisel kasutanud
munalõikurit, jääb kalasalatist professionaalsem mulje. Kui kõik komponendid on
kaussi tükeldatud ja segatud, siis võib kurnata riisinuudlid ja neid veidi külma
veega „ehmatada“. Seejärel võiks lasta nuudlitel sõelas pisut nõrguda, et
liigne vesi ära voolaks. Samal ajal võib näiteks salati tegemiseks kasutatud
tarvikuid pesta. Kui nuudel on kenasti ära nõrgunud, tuleks see kallata
salatikaussi ja siis veelkord segada, nagu salatitega ikka. Lisada
munalõikuriga lõigatud muna, aga muna võib ka täiesti tavalise noaga lõigata, laske
muna tükeldamisel fantaasial lennata.
Seejärel lisada meelepärane kaste ja voila, ongi valmis!
Saan aru, et tänane teema polnud tõepoolest just kõige kergemate
killast ja aitäh neile, kes viitsisid lõpuni lugeda. Olge nutikad ja
tähelepanelikud, seiske enda eest ning hoidke end!
