Arabella Anansie II ja toimetused köögis ning isudejärgne lõiv...

Ahoi-hoi, kiisu-miizud! Kuidas on teie päevad kulgenud? Loodan, et möödunud aeg on pakkunud ainult häid emotsioone ja kui ei, siis hoian teile pöialt ja igaks juhuks varbaid ka, et raskused hülgaksid teid võimalikult ruttu. Pidage meeles, et miski siin ilmas pole igavene. Kõik peale surma, on tegelikult mööduv.

Hiljaaegu avastasin midagi häirivat, see ei sega otseselt minu elu, aga tüütu ja mõtlemapanev on küll. Minu vasaku käe pöial, nimetissõrm ja trääsa näitamise sõrm on kombes, aga kahes viimases vaesekeses on sipelgate jooksmise tunne. Võiks ju vaielda, et mis see siis ka ära ei ole, kuid probleem on selles, et see on kestnud nüüd juba pikemat aega. Teate ju seda tunnet, kui käsi või jalg on muutunud tuimaks ja siis kui need „üles äratada“, hakkavad need surisema ja ebamugav aisting läheb üle. Kuid need kaks sõrme surisevad lakkamatult ja see paneb paratamatult mõtlema, et praegune probleem organismis on suure tõenäosusega süsteemse iseloomuga. Huvitaval kombel pole vasaku käe jõudlus kuigi palju häiritud, saan käes hoida tassi ja isegi isegi kannu. Sipelgate jooksmise tunne tekitab kahjuks ka mõtteid, et kuhupoole see siis progresseerub, kas see läheb lõpuks üle või areneb sootuks edasi. Muidugi võib see surin kuu lõpuks, mil lähen neuroloogile, ka mööduda. Ja siis võib käesoleva kaebuse liigitada taaskord nn salatoimikute alla. Miks ja kuidas surin sõrmedesse tekkis, jääbki vastuseta. Aga eks aeg näitab.

Umbes kuu aega tagasi küsis üks sõber minult kaastundlikult, et miks mul ikka lemmiklooma pole. Tagasiulatuvalt mõtlen, et oleksin pidanud vastama, et olen ise lemmiklooma eest, sest tänu immunosupressandile olen hakanud igal pool korteris karvu ajama, ma tean, kõlab rõvedalt. Vannitoas näeb juukseid kõige rohkem. Ma olen ikka vist väga-väga meditsiinikaugeks jäänud, aga praegu kirjutades tekkis mõte, kuidas määratleda juukseid. Kas tegemist on lihtsalt kehakarvadega? Sisuliselt vist küll. Viimane kord kui vannis käisin ja lasin vannist vett välja, pidin end poolsurnuks ehmatama, silmanurgast nägin vannipõhjas midagi suurt, ovaalset ja musta. Tuli välja, et tegemist oli minu oma juustega. Ilmselt on neid ka köögis, kuigi süüa tehes on mul juuksed alati kinni. Juuksekarvu on ka päris palju voodis, vahel pean võtma riideharja ja madratsi üle käima, sest muidu on õhtul voodisse minnes hirmus „kõdi“. Ilge ja masendav, aga mis teha. Põrandast ei tasu rääkidagi, lahtiseid juukseid jagub ka sinna omajagu.

Kuid veidral moel pole ma kiilakaks jäänud ja samuti pole mul ka fanta soengut ehk kiilaid laike. Kes veel mäletab fanta reklaami? See jant oli tõesti naljakas. Juuksed kasvavad praegu tegelikult sama kiiresti tagasi, kui need välja langevad. Siit koorubki välja immunosupressandi olemus, sisuliselt on tegemist iga päev manustatava keemiaraviga. Vanajumala staatuses olev mind opereerinud Kirurg, kes ühtlasi on ka kemoterapeut, ütles kunagi Imurani kohta (immunosupressandi nimi), et ah see pole midagi, see on talutav ravim. Võin kuus aastat hiljem patsiendina öelda, et see „talutav“ ravim tekitab samamoodi lisanõrkust, neeruprobleeme ja muid jamasid. Pikka aega geneerikuid süües, hakkasid suhu tekkima muuhulgas ka haavandid. Söömine oli sel ajal väljakutseid pakkuv tegevus. Vähemalt nüüd saan apteeki minnes argumenteerida, miks vajan originaalravimit. Aga ses mõttes oli Kirurgil kindlasti õigus, et keemaravimite vaatest on olemas palju kihvtisemaid ja suuremate kõrvaltoimetega preparaate. Kuid jällegi patsiendi seisukohast võin öelda, et neid kõrvaltoimeid pole sugugi kerge taluda. Mõistusega saan aru, et tegemist on jälle ühe säärase paratamatu protsessiga, kuid sellegipoolest on see ühteaegu hirmutav ja kurb.  

Aga tuleme korraks lemmikloomade omamise juurde tagasi. Võin teile saladuskatte all öelda, et mul on täiesti juhuslikult leitud lemmik olemas, kes otsustas oma pesa rajada minu akna taha, ja ei, see pole väljamõeldis. Tegemist on ilma igasuguste liialdusteta tõeliselt suure ämblikuga. Ta pole karvane, kuid kenasti triibuline on ta küll. Põhimõtteliselt ma ei karda ämblikke, kui nad istuvad rahulolevalt oma võrgus ja ajavad omi asju. Aga kui nad liiguvad kiiresti näiteks mööda seina, põrandat või mõnel muul pinnal, siis see tekitab judinaid tõepoolest, kuigi mõistusega võttes on ju siililegi selge, et tema kardab mind rohkem, kui mina teda. Võib arvata, et alateadlik ebamugavustunne kiiresti liikuva lülijalgse ees on tingitud õpitud käitumisest. Putukad ja teatud tingimustel ka eelpool mainitud lülijalgsed pole minu teema, aga umbes 6-aastasena oli mul au ja privileeg paitada päris madu, kellega täpselt tegu oli, seda ma muidugi enam ei mäleta, aga minu üllatuseks oli ta sile, soe ja sümpaatne.

Pakun, et minu akna taga elav ämmelgas on oma suuruse tõttu emane ning seepärast ristisin ta ametlikult Arabella Anansie II-ks. Nagu enamik emaseid looduses, on ka Anansie väga tubli. Ühel täiesti tavalisel pärastlõunal viskas ta oma püünised välja ja kogu hiilguses käis end ka näitamas. Järgmisel hommikul oli ta kinni püüdnud ühe õnnetu ja pahaaimamatu kärbse, kes võitles meeleheitlikult oma järelejäänud elunatukese eest. On vist ütlematagi selge, et Anansie sai rammusa ja maitsva kõhutäie. Selline see eluring juba kord on...

Aga toidust rääkides. Peale minu viimast postitust juhiti minu tähelepanu tõsiasjale, et võiksin rohkem toiduteemalisi kirjutisi üles laadida. Nojah, tõsi ta on, et ka kroonikud peavad sööma, mis siis, et taluvuse mõttes jääb toidusedel aasta-aastalt üha kitsukesemaks. Seega püüan tänagi olla ülesannete kõrgusel ning jagan oma kogemusi gluteenivabade wrapide valmistamisel. Mina püüan teha toite, mis on lihtsad ja tõesti valmivad kiirelt, sest kroonikuna on söögitegemine paras väljakutse, eriti ägenemise ajal, mil kõikvõimalikud „vahvad“ vaevused korraga välja löövad – higi, lihaskangus, -nõrkus, üldine lisanõrkus (neil kahel on muide vahe sees), paroksüsmihood ja palju muud „toredat“.

Niisiis, mitte kaua aega tagasi isutas mind wrapide järele ning Universum laotas mu teele briljantse võimaluse. Kohalikus supermarketis müüdi gluteenivabu tortiljasid. Tortilja muide tähendab Mehhiko pannileiba. Kes muidugi on teraviljaga sina-sõber, siis on soovitatav kasutada nisust või ka täisterajahust valmistatud tortiljasid, sest nende kokkuvoltimine on tehniliselt sootuks kergem, kui gluteenivaba tortilja kokkukeeramine. Aga etteruttavalt võin öelda, et leidsin enda meelest ühe nutika lahenduse, kuidas voltida gluteenivaba tortiljat, mida võib muuhulgas hoida ka sügavkülmas, kui pole soovi neid kohe ära kasutada või osa jääb järgi, näiteks järgmiseks päevaks. Gluteenivabad tooted on üsna kapriissed, need ei kannata niiskust ja võivad üsna kiiresti hallitama minna, seetõttu tuleb hoiustamisele hoolikamat tähelepanu pöörata.

Jah, wrapide idee oli mul olemas, kuid wrapide valmistamise „sõjaplaan“ otseselt siiski puudus. Seega soovitan kõik liigutused eelnevalt läbi mõelda, muidu võib asi lappama minna, eriti kui teostajaks on kroonik. Aga et mitte diskrimineerida, siis soovitan soojalt ka tervetel inimestel omada wrapi tegemise plaani. Hea söögi valmimisel peavad köögiprotsessid kulgema viperusteta.  

Valmistamiseks läheb vaja kookosõli, tortiljasid, kana, šampinjone, ananassi, tomatit, kurki, küüslaugusoola, -pipart (võivad olla ka tavalised maitseained, need on lihtsalt minu isiklikud eelistused), törts mett, nii umbes kolmandik teelusikast, küüslaugukastme võib vabalt asendada ka mõne muu meelepärase kastmega, merevaiku, sibulat ja küüslauku. Praadimiseks võib kasutada ka ainult küüslauku või siis ainult sibulat, kuidas maitse-eelistused parasjagu on ja väga aktsepteeritav on ka nii sibul kui ka küüslauk täiesti välja jätta. Aga minule meeldib sibula ja küüslauguga praadida sellepärast, et legendide sõnul on see minu isapoolse vanaema geenipärand. Ma ütleks, et nii küüslaugu ja sibulaga praetud lihal on aus iseloom, kui nii võib öelda. Maitse asi muidugi, aga ma tõesõna ei valeta teile, liha mekib tõepoolest paremini.   

Kuna toiduvalmistamise päeval puudus mul endiselt „sõjaplaan“, otsustasin olla spontaanne ja alustada wrapide juurde käivast salatist, mis tundus kõige lihtsam. Võtsin tomati ja kurgi, viilutasin neid, kuidas oskasin ning laotasin need taldriku äärele vaheldumisi. Üle puistasin pipraga. Uhke värk küll! Seejärel hakkisin sibula ja küüslaugu ning ananassi, lihtsuse mõttes olin otsustanud viilutatud purgišampinjonide ja omas mahlas konservananassi kasuks. Aga kel on aega ja kes soovivad, võivad kasutada ka tavalisi šampinjone ja ananassi.  

Kui lõikamisetööd said tehtud, siis asusin praadimise kallale. Jällegi, et endal kergem oleks, soovitan osta tükeldatud kanafilee, sest meil kroonikutel ei kuku monotoonsed tegevused nagu lõikamine, hakkimine ja muu säärane alati kõige paremini välja, need suurendavad muuhulgas ka neuroväsimust. Kui pann oli kuum, siis lisasin praadimiseks kookosõli. Seejärel läksid pannile küüslauk ja sibul. Kanatükid võib maitsestada enne pannile panekut või siis ka praadimise ajal, kuidas parasjagu on soovi. Kui sibul ja küüslauk on meeldivalt pruunid (kärsahaisu veel õhus pole), võib lisada  kanatükid. Mina isiklikult maitsestan eelnevalt, aga vahel kipun ka unustama ja siis lisan soola, pipra ning törtsu mee, kui liha on pannil. Mee eesmärk liha praadimisel on muuta see karamellilaadseks ja magusat maitset kui sellist tegelikult ei jää. Kui kana on pruun, võib lõpuks lisada šampinjonid ja tükeldatud ananassi. Juhin tähelepanu, et kui tegemist on konserveeritud šampinjonidega, tuleks vedelik eelnevalt ära valada. Šampinjone ja ananassi võiks koos kanaga praadida umbes viis minutit. Siin võib lähtuda jällegi  sisetundest, kui tundub, et roog on valmis, võib tule alt ära keerata ja panni pliidilt võtta.

Järgmise liigutusena valasin panni sisu ümber karpi ja pesin panni puhtaks, kuna vajasin seda tortiljade soojendamiseks. Ajasin panni uuesti kuumaks ja panin gluteenivaba tortilja peale. Ühe tortilja soojendamiseks kulub minu arvates vähem kui minut, aga võib soojendada ka ilmselt kuni minuti ning soojendamine käib nagu pannkoogi praadimine ja see ei vaja rasva. Kui aga väga kaua soojendada, siis läheb tortilja üle nö küpsiseks ja siis on juba tegemist pitsaga, mis on väga õhukese põhjaga. Nii et head inimesed, kui soojendate gluteenivabu tortiljasid, peab ajastus olema kirurgiliselt täpne.  

Kui tortilja oli soe, võtsin merevaigu ja määrisin tortiljapõhja sellega kokku ning seejärel asetasin eelnevalt praetud sisu piklikult tortilja keskele. Vastavalt maitsele võib lisada küüslaugu- või ka mõnda muud kastet nii tortiljale endale, kui ka salatile. Kuna juba eelpool mainisin, et gluteenivaba tortiljat on raske kokku voltida, siis minu geniaalne trikk oli wrap sulgeda hambatikuga. Son of a gun, see täiesti töötas! 

Selline see lõpptulemus siis on, serveerimise mõttes ei pea wrap kindlasti nii lai olema, aga mul oli kõht väga-väga tühi. Ning kui mõnikord teisel päeval avastate, et wrapi sisu on natuke vähevõitu, võite vabalt praadida endale sinna vahele panemiseks ühe tagasihoidliku muna. Selle nipi õppisin McDonald’si wrapidest.

Kui veel kõhus ruumi on, võib endale teha veel ühe väikese, minu arvates taevaliku päritoluga magustoidu. Vaja läheb külmutatud vaarikaid, soovi korral võib lisada ka näiteks omas mahlas ananassiviile, tavalist kookospiima, mitte seda lahjat kraami ja vahtrasiirupit.

See kõlab küll äärmiselt lihtsalt, aga vahel peitubki lihtsuses see tabamatu võlu. Marjad ja miks mitte ka ananassiviilud ning kookospiim tuleb saumikseriga purustada ning lõpuks võib lisada maitseks ebamaist vahtrasiirupit ja hüva magustoit ongi valmis. 

 

See magustoit on tehtud ilma ananassita, garneeringuks võib lisada ka mõned marjad. Head isu!

Disclaimer! Kui teil peaks tekkima peale tavalise ja/või ka gluteenivaba teravilja manustamist tunne, et teie soolestikust on saanud Dante puhastustule eriversioon, mil wc-sse minnes tekib tohutu tung soolemasside väljutamiseks, aga saatuse irooniana ei välju midagi, siis for f*ck sake, leave the wraps alone. Need pole teie jaoks. Ma räägin kogemusest. Nautisin oma toiduloomingut täiel rinnal, see oli tõesti hea, aga tagajärgede eest maksin kahe päevast lõivu. Hetkeseisuga saab minu kapriisne soolestik manustada teraviljadest vaid riisinuudleid ja tatart. Aga ma ei kahetse wrapide tegemist sekundikski. Nii et kallid sõbrad, vahel tuleb elada ka veidi ohtlikult ja seega soovin vaid head katsetamist!