Skrik...

 Ahoi-hoi, kiisu-miizud! Kuigi rõve ja mõrvarlik palavus valitseb meid endiselt täistuuridel, otsustasin siiski pärast mitut aastakümmet ühel kaunil juulikuupäeval minna koos Esiemaga Klooga randa, trotsides haiguseid ja ravimeid. Mõelda vaid, ma olen juba nii vana, et võin rääkida aastakümnetest. Jah, sõbrad ja kaaskannatajad, ma pole ära unustanud, et immunosupressandiga pole soovitatav päikese käes kaua viibida, sest noh ravimit kasutades suureneb aastatega nahavähioht, neerutalitlusehäiretest rääkimata. Olen seda ka varem mitmeid kordi maininud, et imurani kõrvaltoimetest on neerutalitlusehäired esikohal, kuid tuletan veelkord meelde, et „armas“ neerunäitaja kreatiniin, mis näitab siis organismi võimet mürke välja ajada, on viimasel poolaastal olnud nö „kuristiku äärel“, hoides mind pinevas ootuses, millal see number päriselt käest ära läheb.

Kuid me läksime hommikul ja lahkusime enne suurt kuuma, rongi peale tagasiminek oli tõeline väljakutse, mändide vahel rongiperrooni poole vaarudes oli selline tunne  nagu oleksin teel ahju, kus kuumus lööb kopsud kinni. Aga hommikul rannas olles möslasin end kokku päikesekreemiga, mille kaitse oli SPF 30. Hoolimata sellest, et ma ei oska ujuda, armastan ma vett väga ning vette minnes mõtlesin: „Miks peaks üldse kuhugi totakale soojamaareisile minema, kui meie Eestimaa suvi on nii palav?“ Vesi oli soe ja läbipaistev ning rinnuni vees olles oli võimalik ka oma varbaid näha. Kõikjal vees tiirutasid ogalikud. Meenutuseks siinkohal, et kui juhtumisi kaldal surnud ogaliku peale astuda, siis on see pagana valus, võib suisa talla veriseks saada. See rannaskäik oli selle aasta üks muhedamaid ja lõõgastavamaid kogemusi, korraks unustasin kõik oma muremõtted... Kuid kroonikuna nõuab igasugune tegevus alati lõivu füüsiliselt terviselt, see on kahjuks nii olnud juba viimased neli, viis aastat. Kodus süüa tehes, olin nii ärritavalt koba, et asjad muudkui lendasid käest ja lõpuks suutsin ma endale ka munalõikajaga sõrme lõigata, mis oli eriti tobe, sest tegemist polnud kuigi terava instrumendiga. Sõrmehaavadest tuleb alati nii nõmedalt palju verd. Õnneks meedik minu ärkas ja reageeris kiirelt, panin külma vee kraanist jooksma ja haarasin majapidamispaberi järele. Haavatohterdamine päädis lõpuks plaastri pealepanekuga, sest pagana verejooks ei tahtnud kuidagi kinni jääda. Öösel tabasid mind üle pika aja hingamisraskused, ilmselt selle tõttu, et vahelihas ja abilihased olid päevase pingutamise tõttu pisut „laisaks“ jäänud. See katsumus ajas mind üles ja lämbumistunde käigus pidin nö hingamise tagasi saama. Ei ole tore kogemus, ei soovita kellelegi, isegi vihavaenlasele mitte, juhul kui mul neid on muidugi.

Kuid tänane väike veste on sootuks muul teemal. Seljavalude tõttu pean ma endiselt tegelema võimlemisega, sest kui võimlemine ära jätta, toimub hommikul voodist tõusmine tohutu valu, vaeva ja äginaga. Tahaks peaaegu öelda: „Starost nje radost.“ Õnneks on võimlemisest saanud rutiin, nagu hingamine, söömine, joomine ja s****mine. Kuigi jah, kui füüsilised ja miks mitte ka emotsionaalsed ressursid on ammendunud, siis on omajagu katsumus võimlemisega alustada. Samas kui juba istun rätsepistes matil, sulen silmad ja alustan kaelavenituse ning hingamisharjutustega, siis tean, et pool võitu on peaaegu käes, järgmisel päeval ei kummita alaseljavalud nii tugevalt.

Kuid ma olen juba piisavalt kaua venitanud ja pläkutanud niisama ning aeg oleks asuda teema juurde. Kallid kiisu-miizud, kas panite tähele, et tänase loo pealkiri on võib-olla veidi teistmoodi? Las ma selgitan. Skrik on norrakeelne sõna ja tähendab karjet ning tänane pealkiri on viide Norra kunstniku Edvard Munchi maalile „Karje“. Ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul, mil tegelesin oma võimlemisega, keerasin end võimlemiskava lõppedes, külili ja tõmbusin looteasendisse ning imiteerisin Muchi „Karjet“, see oli hääletu, tühi ja õõvastav. Taustaks mängis kordusena Rhianna loost „Stay“ tehtud cover, mida esitas 30 Seconds To Mars. Olin endast väljas ja nördinud, vihapisarad voolasid raisatud aja pärast... Ärge saage minust valesti aru, see kes põrandal kägaras nuttis, oli kõigest minu riivata saanud ego, ei midagi muud. Kuid, armsad kiisu-miizud, olen veidi ette rutanud ning pean mõtteliselt ajaratast pisut tagasi keerama. Te oodake vaid, süžee muutub kohe-kohe detailsemaks...

Samal päeval külastasin oma gei abikaasat, kes on ühtlasi ka minu kullakalli üks vendadest. Nad on mõlemad pärit suurest perekonnast. Võib-olla kui inspiratsioon peale tuleb, jutustan oma suhetest selle perekonnaga mõni teine kord. Gei abikaasaga elab ka nende vanaema ehk siis ema ema. Olgu ta armsake hoitud, muide ta saab järgmise aasta jaanuaris 90-aastaseks. Vanaemal võtab mõistus nagu vahe tera ja näos pole tal päriselt mitte ühtegi kortsu. Te ei usu seda, aga see on tõesti nii. Ma siiralt  naudin terava  mõistusega 90-aastaste seltsi, sest neil on niipalju elutarkust ja sootuks teistsugune vaade elule ning neil on enamasti ka väga lahe huumorisoon ja nad ütlevad selliseid „pärleid“, et suu jääb ammuli.

Niisiis veetsin nende pool kenasti aega, kui vanaema teatas pommuudise, et minu „kullakallis“ (kullakallis on nüüd arusaadavatel põhjustel kirjutatud kerge iroonia ja jutumärkidega) ning tema pikaaegne sõbranna/elukaaslane said märtsis oma esimese lapse, kes nüüdseks on siis neljakuune. Vaistlikult püüdsin oma esmast vistseraalset reaktsiooni maha suruda, ilmselt värv minu näos muutus, kuid ma jäin väliselt rahulikuks, sõnasin vist midagi sellist: „Hmm...tore.“ Tundsin, kuidas käed ja jalad külmaks läksid, veri lahkus perifeeriast. Imelik, kuidas pärast kõiki neid aastaid keha reageerib ikka samamoodi. Ei tasu tõesti unustada, et keha peab arvet elusündmuste üle. Kuigi ma istusin, olid jalad ikkagi püdelad ja oleksin tahtnud soojendavat tekki peale võtta. Mulle tundus, et olin nagu Walter „Covenantist“, kellel David tõmbas toitejuhtme välja. Kuigi säilitasin nii gei abikaasa kui ka vanaemaga silmside ja ma noogutasin ning ütlesin aeg-ajalt midagi, ei kuulnud ma enam meie vestlust. Küsige mu käest praegu, millest me rääkisime, tuleb tunnistada, et peale vaktsineermiseteema ei mäleta ma suurt midagi. Muidugi mitte mäletamist ja segadust esineb ka igapäevaselt, nii et jah... Vanaema ja gei abikaasa on tegelikult väga armsad inimesed, kuid sel hetkel tundsin, et tahan minema ja ruttu, ühe silmaga jälgisin seinakella. Pidasin vastu veel poolteist tundi ja täpselt kell viis tõusin ning ütlesin, et pean lahkuma...

Eks ma teadsin kusagil kuklas või sügaval sisimas, et see päev on tulemas, aga nii totter kui see ka pole, oli see ikkagi ootamatu ja seda oli valus kuulda, kuid mitte põhjustel, mida võib-olla arvate. Pommuudist kuuldes, tajusin eelkõige oma puudjääke ja maha magatud võimalusi ning nagu sai öeldud, kodus põrandal karjus hääletult minu ego, ei keegi teine. Tundub ikkagi pagana ebaõiglane, et kullakallis sai oma õnneliku lõpu ja mina mitte. Ma ei tõesti ei nurise oma elu üle, üritan oma elu elada, nii hästi kui oskan, aga usun, et saate aru, mida ma õnneliku lõpu all silmas pean.  

Jah, kullakallil on tõepoolest olnud sündmusterohke aasta. Nagu sai öeldud, märtsis sündis talle tütar. Hmm...oot üks hetk...oot, oot, oot, oot, oot...! 9. aprillil Sa saatsid mulle vastu südaööd sõnumi: „Palju õnne sünnapäevaks!“ Paranda mind, kullakallis, kui ma nüüd eksin, aga siin näib olevat kaks varianti. Kõigepealt on võimalik, et Sa lihtsalt kõhklesid sel päeval, kas sünnipäevaõnnitlus saata või mitte ning vahetult enne uue päeva algust otsustasid sõnumi siiski saata. Samas eelmine aasta Sa mind meeles ei pidanud, seega selle aasta õnnitlusel lasub siiski väike kahtlusevarjund, aga olgu, kuigi ma Sind ei usalda juba ammu, otsustan ma Sulle anda võimaluse ja uskuda Sinust ikkagi head.

Teise variandina soovisid Sa mulle õnne sünnipäevaks ainult sellepärast, et Sa olid kõigest tiirane kõuts ja Sul oli igav ning Sa otsisid „võimalust“?! Püha Jumal, kui see tõesti nii oli, siis ma tunnen, kuidas mul praegu läheb süda pahaks! Kujuta nüüd ise ette, Sul on sünnitusest taastuv naine ja kuuajane laps kodus ja Sa lähed nn „võimalust“ otsima!? Sa tõesti arvad, et mina olen päriselt „selline naine“? See on löök allapoole vööd, mees, ja see ei ole ok. Iuuu....ei....appi...mul pole sõnu. Kui Sinu motiiv oli tõepoolest kebensisõnum, siis näib, et Sa pole eriti muutunud. Kui Sa iialgi minust vähegi hoolinud oled, siis palun ära tee selliseid asju rohkem, sest see on alandav ja ära vea oma noort perekonda alt, nad pole seda ära teeninud ning mina väärin paremat, kui mingi armukese roll ja seda juba tervise tõttu. Pealegi armukese pidamine on igatepidi kallis lõbu. Saa aru, mees, ma ei saa emotsionaalses mõttes elada mingist leivapurust (lasen kellelgi poole aasta jooksul endast korra üle käia ja pärast tunnen ennast jäledalt), ma vajan tunnete pidulauda, poolküpsetatud parti ja torti. Olen emotsionaalselt nälginud viimased 15 aastat ja ma ei taha enam paastuda.

Sa ilmselt ei mäleta enam, aga aastaid tagasi pärast Sinu esimest fopaad, ütlesin Sulle täiesti tõsiselt, et kui Sa veel ühe lapse saad, on meil Sinuga kõik. Lõppjaam, aeg rongilt maha astuda ja kõigil on aeg minna oma teed ning võib-olla leida veidi ka hingerahu rajal, millel me kõnnime. Sa tegid oma otsuse ja mina pean sellest lugu pidama. Nuta, leina, peksa seina sisse auk, tee, mis vaja, aga võta oma valikute eest vastutus, sest kurb ja stressis emme ei mõju lapsele hästi ja lapsed... nemad pole kunagi süüdi, sest nad ei saa valida oma vanemaid ning lapsed vajavad mõlemat vanemat. Mõeldes meie tutvuse peale, mis mõneti meenutas Ameerika mägesid, tahaksin ma siiski loota, et Sa oled parem, kui eelpool kirjeldatud teine variant.  

Juulis kaotas kullakallis oma isa. Minu siiras ja sügav kaastunne tervele perele, vanusest hoolimata on surm alati ootamatu. Ma ütleks, et ta oli natuuriga meesterahvas, kellel oli väga põnev geeniahel, mis ulatus tsaar Nikolai II õukonna tippu. Jaa, kullakallis, olen lugenud teie isapoolse perekonna ajalugu. See on muidugi sügavalt subjektiivne arvamus, aga leian, et Sina oled üsna oma vanavanaisa nägu. Väga paeluv, kunagi pole teada, kuidas ja millal geeniahel välja lööb. Geneetika on tõepoolest ääretult põnev teema ja ilmselt saab see tulevikumeditsiinis üheks juhtivaks haruks, sisuliselt on see seda juba nüüd. Paps oli tegelikult elanud väga kirevat elu, põnev oleks olnud kuulata tema lugusid kiiretest autodest, kaunitest naistest, meelemürkidest ja muudest seiklustest. Aga ma tean, et ta mind ei sallinud, ta vist ei sallinud kedagi, kes oli kullakalli kõrval ja kes polnud tema poolt heaks kiidetud ning sellest pole midagi, sest kõigile meeldida pole lihtsalt võimalik.

Saatsin kaastundeavaldused kõikidele pereliikmetele, kelle kontaktid olid mul olemas ja kellega ma pole nüüd juba aastaid suhelnud ning minu suureks üllatuseks saatsid kõik ka tänuavaldused vastu, väljaarvatud üks... Sina, mu kullakallis. Kui püüdsin Sulle saata isaksaamise- ja sünnipäevaõnnitlused ning kaastundeavaldused, siis „aitähi“ asemel valdas vaikus. Ausalt öeldes, olin veidi solvunud. Pärast 22-aastast tutvust arvan, et olen rohkemat väärt. Kas sõna “aitäh“ on siis tõesti nii raske trükkida? Ma ei palu ju teab mida, kõigest lihtsat elementaarset viisakust. Aga võib-olla ongi seda palju palutud. Dick move on your part, man! Ma ootasin Sinult enamat. Jah, Sul on alati minu südames eriline koht, kuid dissonantsist välja murdes, olen mõistnud, et meie koosoldud ajal oli aegumistähtaeg ammu paigas. Meil oli nii häid kui ka halbu ja väga halbu aegu. Ma pole vihane, vaid väga-väga pettunud. Skrik!  

Sai pisut Kloogarannas, mida võiks kutsuda ka lähimaks maapealseks paradiisiks, selfe'sid tehtud. Huvitav, kas see on pilguheit minevikku või tulevikku? Loodetavasti ikka tulevikku. Ja ma täiesti saan aru, miks mind omal ajal ülbikuks peeti...

...kuigi ma ei ole seda absoluutselt. Vähemalt enda arvates. Filtritega võib päris nooruslik välja näha. Oo, neid tehnikaimesid!