Tere taas head sõbrad ja kaaskannatajad! Meist nüüdseks
möödunud mõrvarlik kuumalaine äratas minus vaatamata lonkavale tervisele
nostalgialaksu. Ärge saage minust valesti aru, soojus mõjub endiselt laastavalt. Aga no mõelge ise korraks, kui astute kodust välja kell üheksa hommikul ja
majaukselt lööb vastu Kasahstani soojatemperatuuridega sobiv leitsak, mis
korraks lööb isegi hinge kinni, siis paratamatult poeb põue teatav rahutus ja
vaim, erinevalt reeturlikust kehast, on valmis seiklusteks. Olen ka varasemalt
maininud oma Mongoolia-palverännakut, kuid järgmisel nädalal möödub üksteist aastat
hetkest, mil asusin koos kullakalli ja veel kuue inimesega teele, ilma suurema
ettevalmistuseta. Kuhu see kuradi aeg küll lendab!? Reis iseenesest oli väga
õpetlik, sain kinnitust mõttele, et kui ise käitud nagu normaalne inimene, siis
on teised ka sinu vastu sõbralikud, olenemata rahvusest või rahakotist. Eks
igal pool on väga erinevaid inimesi, aga Siberis elavate rahvaste külalislahkus
on senini uskumatu! Tegin algust ka oma taluvuspiiride tundmaõppimisega. Kuid
aitab jutust, järgnevalt soovin teiega jagada mõningaid tagasihoidlikke
jäädvustusi.
Volga jõgi.
Mind pole söögitegemine kunagi vaimustanud, kuid reisil olles tuli kiiresti kohaneda. Diplomaatiliselt väljendudes oli sellises mõnevõrra improviseeritud köögis päris eksootiline süüa valmistada. Lisaks makaronidele sai kuubik-köögis kätt harjutatud ka pannkookide küpsetamisega.
Religioosses mõttes määratleb Kasahstan end 70 protsendi ulatuses moslemitena ja selle arhitektuuriliseks tunnistuseks on tõepoolest ülimalt kaunid mošeed. Kas tegemist on veekogu või maastikuga? Õige vastus on, et tegu on hoopis soolajärvega.
Ühel ilusal hommikul telgist väljudes võis avastada Emba jõe kaldal laagris olles, et vasakut kätt olid vallatud kaamelilapsed...
...ja paremal olid hobused, kes olid samuti tulnud kosutust otsima ja uustulnukaid kaema.
Ma võin ka muidugi eksida, aga kui mälu ei peta, olid need vanad kalmud. Kes seal täpselt oma igavest und magasid, jäigi selgusetuks.
Sai ka merepõhjas ära käidud...no vanas Araali mere põhjas. Kaader tuli udune, sest aken oli porine ja meie juht rooli taga ei andnud raudsuksule armu.
Kohalik "puitarhitektuur", mis sisuliselt tähendas seda, et tagasihoidlik elamine oli üles ehitatud looma väljaheidetest meisterdatud tellistest. Võinuks eeldada, et majake lehkab roe järele, kuid ninasõõrmeid solvava ekskremendihaisu polnud tõepoolest tunda.
Vat see on alles elu! Kohalikud suksud loodust nautimas.
Veel natuke kohalikke suksusid...
Ma pole enam päris kindel, aga võimalik, et kaadrisse sai jäädvustatud kohalik veevärk.
Lõuna-Kasahstanis asuv Bajkongõri või ka Baikonuri kosmodroom. Ilma igasuguse irooniata võib seda paika pidada ülimalt salajaseks objektiks. Salajane paik oli ümbritsetud kõrge ja trööstitu müüriga...
...mis aina jätkus ja jätkus. Kusagil oli seal ka masendava pruuni värviga kiri: "Prahoda njet!"
Veel üks graatsiline mošee. Pilt ei anna kindlasti edasi hoone väärikust.
Kohalik vissi tormituulte käes. Pole küll teada, aga loodan, et õilsal loomal oli hea kodu ja, et keegi ta lõpuks sealt ebamugava tuule käest koju viis.
Vahel ei peagi olema teab, mis profifotograaf. Piisab sellest, kui loodus sulle "poseerib". Hunnitu!
Veel üks hunnitu vaade. Minu arvates meenutab veidi Navitrolla maali.
Veel üks iludus kogemata kaadrisse jäänud...
Pole küll päris Grand Canyon, kuid aukartustäratav siiski. Taaskord ei anna pilt edasi tunnet, mida sai kohapeal kogetud...
Loodus on ikka võimas küll...
"Kohalikud", kes ei tahtnud sugugi liikluseeskirjadest kinni pidada ja neid "kohalikke" oli muide palju. "Mina olin siin enne, see on minu lamamiskoht! Teie ronige oma rauakolakaga, kust tahate!" oli üldine arvamus.
Mis seal salata, mind on alati tõmmanud ida poole. Majesteetlik ja muinasjutuline Venemaa loodus...
Inimene kipub arvama, et ta on looduse kroon. Minu arvates pole see sugugi nii. Me kipume tihti ära unustama, et oleme vaid osa loodusest.
Taamal paistab Hiina Rahvavabariigi piir...
Eesti-Kasahstan-Mongoolia-Venemaa-Eesti. Kui nüüd õigesti mäletan, siis sõidutrajektoor polnud päris see, mis pildil kujutatud. Aga eks selliste reiside võlu ja valu ongi just see, et käigu pealt tuleb vahel algne teekond ümber mängida.
No kas pole loodus ilus? Vahel ütleb pilt rohkem, kui tuhat sõna...
Elu jurtas on lihtne, kõik eluks vajalik on olemas.
Jurta keskel asuvad kaks vaia, mis esindavad abielupaari ning kahe vaia vahelt ei tohi külaline kunagi läbi jalutada.
Nii kuivatatakse liha ja kusjuures mingit ebameeldivat raipehaisu mina ei mäleta. Kõik oli puhas ja korralik.
Õhtu jurta juures. Lammas oli tõurastatud, koer all paremas nurgas ootas ilmselgelt rupskeid. Juhin tähelepanu taamal asuvale taevale. Milline värvide mäng! Kas pole?
Mongoolias asuvad mäed on vanad. Nii vanadel kui ka noortel mägedel on tegelikult pohhui, kes nende ümber toimetavad. Võrreldes mägede elueaga, näib inimese eluiga vaid üks viiv. See paneb mõtlema, et kas alati tasub igasugust jama kannatada? Võib-olla peaksime olema tänulikud selle eest, mis meil on?
Kui Kasahstanis elavad dromedarid, siis Mongooliat asustavad valdavalt baktrianid ja meie kohatud isend oli tõepoolest jurakas, suur nagu laev!
Umbes nelikümmend päeva telgielu, pidevalt toimus liikumine laagrist laagrisse. Üksikud korrad sai ka hotellis ööbitud, sest vahel sai vist jaks metsas elamisest otsa.
Juhuslikult sattusime ka mini-naadamile, mis kohalikus keeles tähendab siis eriin gurvan naadamit ehk vabas tõlkes kolme mehe mänge, kus ratsutatakse, lastakse vibu ja maadeldakse. Meie mõistes toimuvad suured ja ametlikud naadamipidustused jaanipäeva paiku. Ka naised on hakanud osalema ratsutamises ja vibulaskmises, kuid mitte maadluses.
No ei mõistnud need "kohalikud" liikluseeskirju...
Pühapaik Mongoolias ja iga säärane pühapaik võis olla erineva kuju ning tähendusega.
Jakk on minu arvates üks ütlemata vahva sell! Kui ma elaksin vastavates tingimustes ja poleks piiranguid, siis koduloomana peaksin ma jakki küll, sest kodustatud jakk on vähenõudlik ja saab looduses ilma inimese hoolitsuseta hakkama.
Vasekaevandus Mongoolias. Fotod ei anna taaskord aimu, kui sügav see kaevandus on tegelikult.
Õhk kaevanduse lähedal muutus kiiresti raskeks, kuid see ei takistanud võimsat kaevandust imetlemast.
Põgus tänavapilt Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist.
Tšingis-khaani monument Ulaanbaataris.
Selline veider kuju jättis meiega hüvasti, kui lahkusime Mongooliast.
Baikali-Amuuri magistraalraudtee ehk kurikuulus BAM.
Muinasjutuliselt kutsuv ja karge Baikali järv. Mõni hull meist käis isegi ujumas, kuid mina ei julgenud isegi varbaid Baikali järve kasta, sest olin just lõpetanud põiepõletiku põdemise. Elagu monural, mis kõrvaldas eelpool mainitud probleemi 24 tunni jooksul! Eestis seda saada pole.
Müstiline öine Irkutsk.
Räägitakse, et Irkutsk on linn, kus on olnud palju kokkupuuteid maavälise eluga.
Jekaterinburgis võis kohata arhitektuuriliselt palju kauneid Vene õigeusu kirikuid.
Legendid räägivad, et minu isapoolne vanaisa oli lummatud Vene õigeusu kirikutest. Ta joonistas neid palju ja kui mina veel ikka tõsisemalt joonistamisega tegelesin, siis ajaviiteks sirgeldasin samuti harilikuga Vene kirikute sibulakupleid.
2010. aastal sai Jekaterinburgis ihusilmaga trehvatud ka Ikarus bussi. Milline nostalgia!
Esimesena sain loomaaias kaadrisse sellise väsinud selli. Mis loomakesega oli tegemist, pole tänini kahjuks teada
Ilmselge rahanappuse tõttu olid loomaaiad Venemaal siis ja ilmselt ka nüüd üsna kehvas seisus. Nii ei jäänud "magaval valgel vaibal" muud üle, kui jahutada end vastu betoonpõrandat.
Lõõskava päikese käes Jekaterinburgi loomaaias ringi luusides sain ka sellise vahva tegelase kaadrisse. Saage tuttavaks fennekrebane!
India elevanditüdruk. Ah et kust ma tean, et tegemist on tüdrukuga? Tean, sellepärast, et India elevantidel kasvavad võhad ainult isasloomadel. See on võib-olla tähenärimine, aga näiteks Jim Carrey "Loomadetektiivi" teises filmis kasutati just India elevanti, kusjuures tegevus toimus ju Aafrikas. Kuid mine tea, võib-olla oli see taotluslik...
Mõtlik Aasia isalõvi, kes oli just jäänud ilma võimalusest tonksu teha.
Tonksust keeldunud emalõvi: "Sooda oled peast või!? Liiga palav on, et ennast liigutada!"
Väidetavalt hõbedast valatud kiriku-/kloostrikellad Tihvinis.
Tihvini kloostri kiriku sisemus. Laemaale polnud võimalik oma silmaga pikemalt kaeda, sest pea hakkas ringi käima.
Üks paljudest Peterburi sildadest. Mälu võib petta ja ma võin ka kirjapildis eksida, aga võimalik, et tegemist on Suure Obuhhovski sillaga.
Kodu kallis kodu polnud enam kaugel. Hakkasime lähenema Narva piiripunktile
Õnnelikult kodupinnal. Tagasi jõudes olin ulmeliselt väsinud, selline tunne oli nagu korraga kõnniksin ja magaksin silmad lahti. Mäletan, et meeleheitlikult püüdsin enne lõplikku koduteed sisse murda võõrasse autosse, nii suur soov oli koju saada!
Eetilistel kaalutlustel pole ma postitanud pilte teistest reisisellidest, sest ma pole küsinud luba, kas võin kasutada fotosid, kus on esindatud ka teised vandersellid.
