Gluteenikatsumus ja killer-kommid...

Teate, kui ma kunagi alustasin kirjutamist, mulle ei meeldi sõna blogimine, siis oli selle tegevuse eesmärk väheke teise suunitlusega. Ma olin Suurhaigla peale, kes oli ühtlasi toona ka minu tööandja, tohutult nördinud, sest nad ei soovinud minuga operatsioonijärgselt arendada kahekõnet anesteesia sissejuhatuse käigus juhtunu kohta. Need, kes juhtunust teadsid, käisid mööda seina ääri ja ebamugavustunde vältimiseks eirasid teemat. Peale haiglat panin kodus olles piltmosaiigi oma peas kokku ning mul läks süda pahaks ja mind tabas jõuetu vihahoog. Tunnistan, et mõtlesin ka advokaadi ja Pealtnägijasse mineku peale. Aga mõistus sai minust võitu ja väheste tõendite olemasolul ma adusin, et väikese inimesena Eesti mõistes suurkorporatsiooni vastu minna, oleks olnud väga keeruline. Ma olin vabatahtlikult andnud neile oma parimad aastad ja nüüd mind eirati ning ma ei leidnud tuge kusagilt. Ausalt öeldes, kui see pole ahistamine, siis ma ei tea, mis veel on...

Seega otsustasin mõned aastad hiljem suunata oma frustratsiooni kirjutamisse ja see on tõepoolest mõjunud terapeutiliselt. Ma ei saa kindlasti öelda, et olen mingisugusel tervenemise teel. See kõlab võib-olla pisut negatiivselt, aga sedalaadi tervenemisse ma ei usu, sest haigus kulgeb omasoodu ja meeleolu on nagu teekaaslane, mis läheb selle vooluga kaasa.

Kui alustasin seda teekonda, siis lubasin, et ei muutu vinguvaks ja haledaks. Mu süda on sees lõhkemas, aga ma tunnen, et pean oma sõna murdma. Alati on kuidagi nii raske, kui pead oma lubadustest taganema. See ei ole muidugi mingi vabandus, aga vaadake, krooniline haigus on kui salakaval madu, kes ründab oma ohvrit siis, kui ta seda kõige vähem ootab. Kui ollakse õnnelik ja rahulolev, muudab krooniline haigus selle õnne ohvri suus tuhaks. Viimasel ajal tunnen, et kõik minu „kallid“ vaevused on kordades süvenenud, lihtsalt nii halb on olla, et ei tea, kuhu pugeda või kust abi otsida. Nõrkus ja neuroväsimus on ulmeliste mõõtmetega, neid saadavad süümekad, et ma ei suuda käesolevat väsimuse ja nõrkuse künnist kuidagi ületada. Ülejäänud sümptomitebande hoiab mind samuti oma raudses haardes. Okei, seekord aitab halamisest.

Juunikuu oli siis müasteeniakuu ning müasteeniakuu raames justkui „preemiana“  sooritasin enda peal ühe inimkatse, mis hõlmas minu jaoks kriminaalsetes kogustes gluteeni söömist. Et katse mõttest lähemalt rääkida, pean alustama veidi kaugemalt. Mitu head aastat tagasi, mil elasin veidi rutiinset ja pisut tülpinud elu, avastasin ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul külas olles, et ma ei talu enam sarapuupähkleid ja saia. Peale eelpool mainitud toodete manustamist, lõi esimesel korral kõhtu valu ja kõht paisus nii, nagu püüaks kolm agressiivset tulnukbeebit läbi kõhunaha tungida. Otsaesine oli märg ja võttis hingeldama. See oli ränk kogemus ja esiti mõtlesin, et tegemist oli juhusega ning seega otsustasin sama menüüd korrata ja kõhuvaevused osutusid sama hulludeks kui esimesel korral. No nii peast soe ma ka muidugi polnud, et oleksin hakanud eksperimenti kolmandat korda kordama. Võtsin vastu teadliku otsuse vältida teatud toiduaineid. Kuid sel suvel otsustasin saada vereanalüüsi näol gluteenitalumatuse kohta ametlikke vastuseid. Kuid ühe analüüsi põhjal ei saa muidugi teha mingeid kindlaid järeldusi, saab ainult välja selgitada, kas on viga küljes või mitte. Aga selleks, et potentsiaalne gluteenitalumatuse ohver saaks vastuseid võimalike kõhuhädade kohta, peab ta sööma kuus nädalat järjest neli viilu saia või samas koguses mingit muud gluteenitoodet.

Kas mäletate, kes oli Sideshow Bob? Lühidalt öeldes oli Sideshow Bob psühhopaadi kalduvustega tegelaskuju „Simpsonite“ seriaalist, kus ta üritas pidevalt Simpsonite perepoega teise ilma saata, aga perepoeg Bart pääses tema käest alati ja Bob sattus iga kord trellide taha. Kusjuures see suhete dünaamika oli veidi vastuoluline, sest ükski õige psühhopaat ei laseks endale ära teha mingisugusel 10-aastasel poisinagal. Keskmine psühhopaat on teatavasti tavalisest intelligentsem eluvorm. Ta võib laip pagasnikus ringi sõita ja kui politsei ta näiteks kinni peab, ei lähe tal valetades pulss üle 85 löögi minutis. Sideshow Bobil oli ka omadus kõikide multifilmis olevate rehade otsa astuda ja rehavarrega vastu vahtimist saada. Olles rehavarrega mööda larhvi saanud, väristas Bob vastikusetundest õlgu. Midagi analoogset tunnen minagi, kui iga kord ostan saia, sisimas värisen ilgusest, sest õhtune „kohev“ tunne alakõhus on väga-väga kurnav tervele organismile. Kuid ma lohutan end sellega, et varsti on saiasöömisel lõpp. Mul on tunne, et peale seda saiakatsumust ei taha ma väga kaua aega ühtegi võileiba või hamburgerit näha. Kui muidugi välja arvata „Kivi, paber, käärid“, mille menüü koosneb ainult gluteenivabadest roogadest, muuhulgas serveerivad nad ka burksi.  

Viimase kuu jooksul olen igal õhtul oma maolt, peen- ja jämesoolelt andestust palunud, et ma selle katsumuse üldse ette võtsin ja et ma neid viimase kuu jooksul niimoodi retsinud olen. Teada on ju tõsiasi, et autoimmuunhaiguste puhul põhjustab gluteen põletikku. Pean oma seedesüsteemiga ka ühtlasi ÜRO tasemel läbirääkimisi, et nad ikka töölepingut üles ei ütleks.

Neid ridu kirjutades väristan veelkord õlgu ja mõtisklen, et „võiduka“ lõpuni on mul jäänud veel kolm pätsi saia süüa. Analüüsi andmiseks on kokku vaja manustada gluteeni poolteist kuud. Ma pole päris kindel, kas ma poolteist kuud jaksan saia süüa, kuid eks näis, võtan päev korraga. Labori jutu järgi on nii, et juhul, kui gluteenitalumatuse test osutub positiivseks, siis on järgmine etapp gastroenteroloogi konsultatsioon. Gastroenteroloog on enamasti ka endoskopist, kes entusiastlikult sooviks kaameraga "sisemist ilu" kaeda. Hmm, ei kõla just paljutõutavalt...

Muide veidi aega tagasi maksin taaskord lõivu ringitatsamise eest väljaspool koduperimeetrit. Väljas käimisele järgnenud päeva õhtul olin voodis poolselili ja nosisin oma lemmikköhakommi, mis on astelpajumaitseline, suhkruga muidugi. Pidin peaaegu oma eluga hüvasti jätma, sest suutsin killer-köhakommi endale kurku tõmmata. Neuroväsimusest tingituna ei teinud keel ja lõug koostööd ning poolselili olles kadus ka valvsus ja seekordne õnnelik õnnetus oligi käes. Ajasin end voodis olles neljakäpakile ja kukkusin läkastama, nii et tatti voolas, kuid teha polnud enam midagi, kommike oli valinud juba oma trajektoori. Olin üksi kodus ja on vast ütlematagi selge, et paanika oli suur. Kuigi neelamisakti kui sellist otseselt ei toimunud, vajus komm siiski söögitorru, tundsin, kuidas see liikus meelevaldselt makku. Tagantjärele analüüsides oli see olukord justkui õõvastav prelüüd võimalikule eesootavale gastroskoopiale.

Lihashaiguse kohta öeldakse, et haigus ise ei tapa, saatuslikuks saavad tüsistused, olgu selleks siis võõrkeha, neerupuudulikkus, traumad, hingamisraskused, teatud ravimid, ülepingutus või sootuks midagi muud, põhjuseid võib olla igal juhul palju. Tüsistuste tekkimine ja hingamis- ning neelamislihaste haaratus teebki lihashaiguse nii õelaks. Kui me patsiendina teame haiguse näol oma vaenlast, saame talle otsa vaadata ja teda paremini mõista. Kuid kui haigus otseselt ei tapa, on temast kordades raskem aru saada, ka mitme aasta möödudes...