Tuleb loota parimat, aga alati peab valmistuma ka halvimaks...

Seekord teen väikese tagasivaate jaanuarikuule. Jaanuaris ma ei saanud oma digitaalset jälge blogisse maha jätta, sest võtke heaks või pange pahaks, aga ka minul on õigus eraelule, mida ma ei pea teistega jagama. Ma väga loodan, et te nõustute minuga.

Privaatsuseteemadel jätkates... Viimasel ajal on mulle hakanud meeldima šokolaadipiim, mida võiksin vist juua liitrite kaupa. Tunnen, et olen nagu mingi 5-aastane või „krooniline rase“, kes kogeb üha enam aina veidramaid isusid. Tükk aega nautisin kohalikku šokolaadipiimatoodangut, kuid siis ilmselt tarneraskuste tõttu sai taevase maiguga jook otsa ja ma pidin oma isusid rahuldama lõunanaabrite poolt  pakutavaga. Iseenesest pole ju selles midagi halba, või kuidas? Aga mõtleme nüüd natuke. Igal pool, kus me e-ostleme või osaleme kuskil kampaanias, me anname killuke oma andmeid. Jällegi, näiliselt pole ju hullu midagi, eks? Minu jaoks isiklikult muutus asi kõhedaks siis, kui avastasin, et minu ühismeediakontole hakkas tulema eelpool mainitud lõunanaabrite tootesarja reklaame. Miks peab küll minu sotsiaalmeediakontot risustama mingi reklaamiga, mida ma ei ole soovinud? Aga sellepärast, et ma oman lähedalasuva kaubanduskeskuse nn „kontot“, kuhu olen samuti oma andmeid jaganud, et minu elu näiliselt lihtsamaks teha. Jah, eks mingis mõttes võib ju nõus olla, et andmete loovutamisega saame oma elu kergemaks muuta, kuid... See ilmselt kõlab pisut skisofreeniliselt ja paranoiliselt, aga andmete loovutamisega toimub ka üks äraspidine protsess, kus hakatakse esialgu kaudselt ja hiljem võib-olla ka otseselt mõjutama inimese mõttetegevust. See võib-olla kõlab jaburalt, aga tegelikult on see üsna hirmutav tulevik. Mina näiteks ei sooviks ühel hetkel ärgata maailmas, kus külmkapiust avades teatab see mahedal toonil: „Tere, M, sul on kohvijoogi koor ja pelmeenid otsas. Kas tellin e-poest uued?“ Või näiteks digitualetipott teeb hommikuuriinist analüüsi ja seinal olevale ekraanile ilmub kiri, et uriinis on liiga palju soolasid. „Täna peekonit ja muna ei saa!“ Ma ei söö küll peekonit iga päev, aga ma annaksin otsad, kui minult see valikuvõimalus sunniviisiliselt ära võetakse. Ja ma ei ole mingi põhimõtteline tehnikavastane, tehnika on õigetes kätes äärmiselt kasulik ja teenib minugipoolest inimkonda. Aga tulevikuvaluuta, mida võiks ilmselt juba nüüd ka olevikuvaluutaks nimetada, pole enam raha, vaid kogutud andmed. Minu jaoks on see ikkagi väga õõvastav homne päev, aga me oleme kõik sinnapoole teel kiiremini, kui me arvame. Mulle väga meeldiks ka edaspidi nii olmeasjade kui ka sügavamate, eksistentsiaalsete küsimuste üle ise mõtiskleda, arvuti ei peaks minu eest mõtlema.

Jaanuari keskpaigas käisin günekoloogilisel MRT-l. Mereäärsesse haiglasse sisenedes valitses seal „Hukkunud alpinisti hotelli“-meeleolu. Minu MRT aeg oli kell kolm pärastlõunal. Kell kolm tähendab polikliinikumaailmas praktiliselt nn „ööaega“, sest põhiline töö lõppeb kell kaks päeval. Oma ammustest  töökogemustest mäletan, et  edasi algavad „tagumikutunnid“, kuid muidugi mitte alati, vahel tuli töötada kuni kella neljani ja mõnikord tuli teha ka ületunde. Polikliiniku koridorides olid vaid mõned üksikud kundedest hädalised. Aeg-ajalt hõljusid koridoris ka mõned meedikud, kes mind küsivalt altkulmu piidlesid.

Minu viimasest günekoloogilisest MRT-st oli selleks ajaks möödas üle kahe aasta. See on pehmelt öeldes pisut kriminaalne ajaintervall. Ok, kes võib-olla matsu ei jaga, siis selgituseks niipalju, et günekoloogilise patoloogia ehk lihtsustatult öeldes probleemide olemasolul tuleks kontrollis käia vähemalt kord aastas. Kontrolli eesmärgiks on ennetada võimalikke halbu üllatusi, põhiliselt vähki, aga miks mitte ka aladiagnoositud endometrioosi. Taaskord võttis mind vastu äärmiselt empaatilise moega MRT-tehnik. Kõigepealt saadeti mind kohustuslikule WC-ringile. See pole mingi nali, põis peab olema uuringu ajal tühi. Päev enne uuringut tuleb läbi teha ka väike prelüüd 24-tunnise  vedelama söögi söömisega ja soovitavalt nii hommikul kui ka õhtul microlaxi klistiiri kasutamisega. Vaene tagumik saab enne uuringut vett ja vilet näha, aga see on kõik olemasoleva tervise säilitamise nimel. Ruumi sisenedes ulatas MRT-tehnik mulle kauni, tumesinise moeka ürbi, mis sobis minu silmavärviga, ja muuhulgas sain ka teada, et sel korral võin aluspüksid jalga jätta. „Olgu Universum tänatud.“ ohkasin mõttes kergendatult. Kui oleksin taaskord pidanud palja tagumikuga torusse ronima, oleks 20 milliliitrise süstlaga geeli tuppe sisestamine untsu läinud. See oleks riietuskabiinist aparaadi juurde kõndides lihtsalt meduusina välja voolanud. Eelmine kord midagi säärast küll ei juhtunud, kuid reaalne võimalus selleks oli täiesti olemas. Pidin viimane kord hoolega oma vaagnapõhjalihaseid pingutama, et geel välja ei vupsaks. Kuna sel korral olid aluspüksid jalas, siis jäi nurjatu geel sõnakuulelikult sinna, kus ta pidi olema. Sisestatud süstal meenutas mulle, miks ma ei talu vahekorda. Mnjah, elu ja haigused on kord juba sellised. Aga ma ei virise. Ronisin kuulekalt lauale ja keerasin vasakule küljele ning jäin ootama uut süstlatäit. 20 milliliitrise süstla tagumikust sisse ajamine ei ole kerge töö ei patsiendile ega ka tehnikule. Sest kujutage ette, kui kitsas on sfinkter ja milline on 20 milliliitrise süstla läbimõõt. Võin omast kogemusest öelda, et see oli katsumusterohke elamus. Aga õnneks talusin ka selle ära. Lõpuks keerasin end selili ja viimase asjana paigaldati veenikanüül kontrastaine süstimiseks. Minu tähelepanu juhiti ka tõsiasjale, et veeni süstitav kontrastaine tuleb alles uuringu lõpupoole. Lõpuks võis uuring võis alata. Oma üllatuseks leidsin, et tunnen end torus peaaegu nagu ala vees, muusikaga kõrvaklapid olid peas ja põlved olid veidi kõrgemale tõstetud, mis tegi lamamise pisut mugavamaks. Kuulasin muusikat ja mõlgutasin mõtteid. Ja kui väike klaustrofoobia tahtiski naha vahele pugeda, siis sulgesin lihtsalt silmad ja võtsin vastu teadliku otsuse mitte paanitseda. Kontrastaine veeni jõudmisel esimesena rõõmustasin, sest mõistsin, et uuring hakkab lõppema, kuid siis pidin põie sulgurlihast kõvasti pingutama, sest mul oli tunne, et olen end tahmatult täis lasknud. Õnneks oli tegemist vaid petliku tundega, see oli kõigest kontrastaine kõrvalmõju, mis oli kiiresti mööduv.

Kui mind torust välja sõidutati, oli mul tunne, et olen millegi väga suurega hakkama saanud. Edasi tuli oodata resultaate, mis ei olnudki teab, mis halvad, vähemalt esialgsetel andmetel. Kõik väikevaagna ja jämesoole endometrioosikolded on „kenasti“ olemas, kuid õnneks on need kahanemas. Munasarjades on palju lihttsüste, mis iseenesest teeb kaalu langetamise üsna keerukaks, ja paremal munasarjas on ka üks verdunud tõbras. Võib vist väita, et koletis tukub, vähemalt praegu.   

MRT-järgse nädala teisipäevahommikul helises telefon. Unesegasena sirutasin jahedas toas käe teki alt välja ning haarasin telefoni järele. Kõigest väest püüdsin silmanägemist selgemaks saada, lõpuks telefoni omale nina alla pistes suutsin telefoniekraanilt kokku veerida: „SM keskus.“ Aimasin juba sissetuleva kõne sisu. Nagu arvata oligi, ootas mind järgmisel päeval kohalemineku asemel hoopis telefonivastuvõtt. Viisakalt väljendudes pole telefon just minu lemmikumaid suhtlusvahendeid. Loomulikult võtan ma oma lähedaste sõprade ja pereliikmete kõned vastu ning kuulan neid suurima empaatiaga, aga kõik ülejäänud asjaajamised on küll üks suur valu ja vaev... Mina eelistaksin suhtlemisel häälsõnumeid või kirjutamist, sest siis on aega adekvaatselt reageerida teise inimese jutule. Ametlikke asju ajades on terve päev „lukus“, kui tuleb kõnet oodata või ise numbrit valida. Aga alati tuleb näha ka asjade helgemat poolt, isegi ebameeldivates olukordades võib mõnikord peidus olla see va varjatud õnn. Arstiga telefoni teel suheldes ei pea muretsema tualeti, kehaaroomide, rasvaste juuste ja muu sarnase pärast.

Järgmiseks päevaks olin teinud põhjalikud, kirjalikud ettevalmistused, sest mälul on „tore“ viis patsienti ja miks mitte ka harvemal juhul arsti alt vedada. Sest arst on ju ka kõigest inimene. Olen viimastel aastatel aru saanud, et vastuvõtule minnes on paslik kõik mured ja vaevused üles kirjutada, et midagi olulist meelest ei läheks. Sest nii nörrutav kui see ka pole, kõik oluline tuleb alles siis meelde, kui oled vastuvõtuukse enda järel sulgenud ning dramaatiliselt on aeg otsa saanud. Tõsilugu!  

Tõusin kolmapäevahommikul varem, et süüa, võtta ravimid, ning suhteliselt selge peaga oodata doktori kõnet. Nagu aamen kirikus lõi välja närviline kõhulahtisus. Muul ajal kannatan kroonilise kõhukinnisuse all, mis tuleb välja, on otseselt seotud lihashaigusega. Ma ütlen seda kolmekordse irooniaga, et see on hästi „nunnu“. Viimasel ajal tunnen musta huumoriga pooleks, et vajaksin WC-s käies, soolemasside väljutamisel nn „tugiisikut“, kes aitaks pressimisel hingata. See võib-olla võiks sarnaneda sünnitajate tugiisikuks olemisega. Sest see, mis WC-s käies toimub, on võtnud tragikoomilised ja  anekdootlikud mõõtmed... Aga tol kolmapäeval, arsti kõnet oodates jooksin kõhulahtisust põdedes WC vahet, pidevalt kandsin kaasas märkmeid ja telefoni. Minu suur hirm oli, et võin ta kõne maha magada ja seda ma ei saanud endale lubada.

Lõpuks helises telefon... Õnneks toas ja mitte tualetis. Avasin oma märkmed ja südame kloppides vastasin kõnele, eks see arstidega suhtlemine paneb ikka südame kiiremini tööle, sest teatavasti vajab patsient neid rohkem, kui nemad patsienti. Meie vestlus oli soe ja vahetu. Arstide elu pole kerge, see on üks raskemaid elukutseid, kuna tegemist on inimeludega ja kõõlumine elu ning surma vahel on igapäevaselt käegakatsutav. Sellepärast ongi ka meedikute seas väga palju elupõletajaid. Ma tahan öelda, et patsiendipoolsed siiralt öeldud head sõnad ei nõua suuri kulutusi ja ei võta ka tükki küljest, kuid need võivad avada väga palju väravaid. Mitte küll alati, aga  enamikel juhtudel siiski.

Rääkisime muuhulgas ka COVID-i vastu vaktsineerimisest ning minu suureks üllatuseks ja mõningaseks kergenduseks sain neuroloogilt vaktsineerimiseks rohelise tule! See episoodiline kergendustunne on muidugi petlik, sest tänapäevastes viiruse levimise tingimustes ei tohi kindlasti end lõdvaks lasta. Kui kodanik ei juhtu just lamemaalane olema, siis tuleks kasutada kõiki olemasolevaid ja käegakatsutavaid vahendeid viiruse leviku tõkestamiseks.

Siis oli meil juttu ka probleemist, mis on mind vaevanud alates sügisesest pea MRT-st ja kahjuks sain ma kinnitust oma kahtlustele... Aga mida ma ikka pikalt keerutan, viimased viis aastat olen nakuiniigi eelistanud lõputule õudusele õudset lõppu. Seega ütlen otse välja, et minu aju valgeaine kahjustused on edasi arenenud. Arst kinnitas, et tegemist pole multipleksikollete, vaid veresoontepõhise kahjustusega, mis võib tekitada, mitte täna ega ka homme ja isegi mitte viie, vaid kümne aasta pärast kognitiivseid probleeme. Ehk siis teisisõnu, häirunud on igapäevane toimetulek. Igapäevased tabletimanustamised on juba nüüd pikemat aega võtnud anekdootlikud mõõtmed. Kui aju ei mäleta, kas võtsin ravimid või ei, siis keha tuletab end iga nelja kuni viie tunni möödudes meelde. Laias laastus tekib „meeliülendav“ nõrkus, nagu oleks keegi patareid seest välja võtnud ja kõik muud kaebused, mis ühe lihashaiguse juurde käivad, elavnevad kordades. Ükskord võtsin kogemata kokku neli tabletti tunniajase vahega, usun, et olin toona müasteenilise kriisi veerel. See võib-olla ei tundugi teab, mis probleem, sest maailmas on ju palju hullemaid asju, aga uskuge, patsiendina on raske taluda mõtet isiksuse muutumisest. Kuid samas ma eelistan iga kell teadmist teadmatusele.

Ma ei annaks endale kunagi andeks, elu võib-olla isegi kaotab mõtte, kui kõnnin riieteta kodust välja, või avastan väljaheidetega mängimise rõõmud, või ei tunne enam oma lähedasi ära, muutun nende vastu õelaks. Üks reanimobiiliarst-õppejõud ütles kunagi, et inimene eksisteerib ülevalpool kaela ja see vastab tõele. Ülejäänud on ainult kest, mõnikord ilusam, mõnikord koledam. Ilu on muidugi vaataja silmades... Ma muidugi pingutan praegu üle, aga need on asjad, millele ma mõtlen ja mis võib olla täiesti reaalselt minu tulevik.

Sama nädala reedel läksin vereanalüüse andma. Lund sadas lakkamatult. Nähtavus oli nii jalakäijatele kui ka autosõitjatele ümmargune null. Mereäärsesse haiglasse minnes pidin umbes neli korda prilliklaase lumest puhastama. Haiglale lähemale jõudes vaatasin ähkides korra diagonaalis üles haigla poole ning suure maja viimased korrused olid täiesti lumesajusse mattunud, korraks tekkis selline apokalüptiline tunne.  Maskiga majja sisenedes oleksin tahtnud kuhugi pikali visata, kasvõi viieks minutiks, sest jalad käisid risti-rästi all ringi. Kuid see võimalus puudus, ning seega tuli edasi rühkida oma eesmärgi poole, milleks oli 10. korruse ajutine verevõtukabinet. Liftiga üles sõites seisis keset peeglit roheline kiri „puhas“. „Huvitav, kuidas küll COVID-haiged siin majas liiguvad...?“ mõtisklesin endamisi. Mul polnud õrna aimugi, et umbes 20-minuti pärast saan ma seda isiklikult teada, kuidas toimub COVID-haigete transport majas. Verevõtt möödus laitmatult. Käsi rusikas istudes hingasin korra välja ning sulgesin silmad, surusin ka varbad saapapõhja, et ma tahtmatult ei võpataks. Täpsed käed juhtisid vaccutaienrinõela läbi naha ja tugevalt armistunud veresooneseina ning seejärel tundsin, kuidas mõned katsutitäied elumahlu välja imeti. Kuna mitmekordne immuunravi on sisuliselt „nahka pistnud“ minu veresooned, siis püsti tõustes ohkasin mõttes kergendatult: „Olgu Universum tänatud, veri saadi kätte esimese korraga!“

Algas minu liftiteekond alla. Olin omades mõtetes ja tegin päeva teise poole jaoks plaane. Kui äkitselt muutusid liftis olnud meedikud ja muu personal närviliseks: „Gospadi, seitšas budjet covid!“ ahhetas üks naistest. Kuna liftis oli palju inimesi, siis polnud seal ka eriti palju õhku ning esimese hooga ma ei jaganud matsu: „Mis COVID? Kus kohast?“ Peaaegu esimesele korrusele jõudnud lift peatus teisel ja uksed avanesid. Pilt, mis mu silme ees heijastus, oli nagu COVIDi-teemalisest dokumentaalfilmist, kangastusid kaadrid kevadisest Itaaliast. Mõlemal pool voodit olid kaks kaitseriietuses meedikut, visiirid näo ees. Voodis lamas poolteadvusetu patsient ja voodipeatsis olev arst kamandas: „Liftist välja! Liftist välja!“ Mõistan, et olen täielik sci-fi filmide nohik, aga sel hetkel tundsin tõesti et olen nagu Sarah Connor „Kohtupäevas“, kes hullumajast põgenedes tardus ning kukkus põlvili, kui ta kohtas elus teist korda Terminaatorit. Õnneks minu aju algelisem pool ehk nn „reptiiliaju“ toimetas minust kiiremini ning kahe sekundiga olin selg ees liftist väljas. Rahulikuks jäädes, kuid siiski südamepekseldes liikusin trepist alla väljapääsu poole. Minu ühekordne kogemus oli tegelikult üle-elatav, kuid on karm mõelda, et mereäärses haiglas töötades on iga lifti astumine kalkuleeritud risk... Aga nii sain ma põhimõtteliselt vastuse, kuidas liiguvad COVID-haiged. Minu meelest sellised õpetlikud kogemused ajavad elu prioriteedid perspektiivi.

Ma pole enamjaolt õel inimene, aga igasugused maskivastased, eitajad ja muud lamemaalased võiksid ka midagi sarnast kogeda, iseasi kas sellistele üldse midagi mõjuks... Kokkuvõttes võib öelda et, pärast sellist läbielamist ei tundugi poes käimine enam nii stressirohke. Nüüd hakkab paratamatult iga kord, kui mereäärses haiglas liftiga sõita, sisemise soundtrackina non-stop mängima „Resident Evili“ esimese filmi tunnusmuusika, mille autoriks on vastuoluline, kuid siiski andekas Marilyn Manson. „Resident Evil“ on muide  ainuke zombi film, mis mulle meeldib.   

Igal juhul hoidke ennast, lootke parimat, kuid alati valmistuge ka halvimaks! Mõttes emban teid kõiki!