#lihashaigussakibsajaga...
Hiljuti suhtlesin telefoni teel ühe kauaaegse sõbrannaga, kes mingis mõttes jagab minuga sama saatust. Diagnoosist sõltumata võivad meiesuguste argimured olla üsna universaalsed. Jagasime detaile oma elust ning rääkisime tühjast-tähjast ja lõpuks, nagu vahel naistele omane, vahetasime komplimente. See pole muidugi üldistus, ma usun, et on väga tublisid mehi, kes märkavad oma kaaslasi, kuid enamasti meestelt komplimente ei kuule, sest evolutsioonilisest aspektist pole nende aju programmeeritud detaile märkama. Nad kütid, mitte korilased. Ütlesin sõbrannale, et vaatamata raskele haigusele, on ta piltlikult öeldes tõelisel laineharjal sõitnud, paljudel tervetelgi pole selleks julgust. Ta elab ühe siirdatud neeruga. Mäletan tema karmi teekonda, hirme ja haigust puudutavat dissonantsi... Ta on naine, kel on lai tutvusringkond, kes palju reisinud ja maailma näinud ning, kes hetkel, nagu ta jutust aru sain, tegeleb magistratuuri lõpetamisega. Vees ujub ta kui hüljes ja autoroolis on nagu „vana mees“, mis tähendab seda, et ta sõidab kindla käega. Ja ta näeb välja nagu Nicole Kidman. Heas mõttes kadedakstegev! Kuigi me pole alati võib-olla ühel meelel, on mul siiski olnud au ja privileeg sellist inimest tunda.
Peale meie kõnet hakkasin juurdlema enda elu üle. Ma jään
endiselt mõtte juurde, et mul pole elus kahetsusi. Haigus tuli minu ellu
paradoksaalse kergendusena, diagnoosi saades ei pidanud ma enam ei füüsiliselt
ega ka psüühiliselt pingutama oma eksistentsi õigustamise nimel, mis sisuliselt
tähendas seda, et ametlikult oli minu vaevustele leitud põhjus. Kuigi meedikutest
skeptikuid, kes olid kolleegid ja kes kahtlesid sümptomite olemasolus, jagus omajagu.
Samas tuleb tagantjärele teatava kibedusega tõdeda: „Ah, milline raisatud aeg!“
Tunnistan, et tervena mul polnud julgust elada, tahtsin nii hirmsasti kuhugi
kuuluda, olla aktsepteeritud, sest arengulisest seisukohast vajab aju ellujäämiseks teisi
ajusid ja ma ei tahtnud kunagi kellelegi nii-öelda varvaste peale astuda. Alati
vabandasin, kui arvasin, et olen eksinud, isegi siis, kui mul ei lasunud süüd.
Tegin alati nii töö- kui ka eraelus kompromisse, mis ei teeninud kunagi mind
ennast. Nüüd, mil haigus mind tasapisi räsib, olen leidnud endas julguse, kuid
keha ei taha enam hästi järgi tulla. Ma
ei pane seda oma organismile pahaks, ta on isegi tubli olnud oma nn „katkise
akuga“. Vaat, sulle siis looduse vingerpussi! Universum on kord juba asjad nii
sättinud, et kunagi pole võimalik kõike saavutada. Pidage meeles, tahate midagi
saada, olge valmis loobuma tähtsaimast. See on peaaegu, et rusikareegel.
Kahjuks.
Ma võtan mitu korda päevas uinakuid ning pange tähele,
see pole egoistlik valik, vaid reaalne vajadus. Vajadus säästa energiat, et
kõik eluks vajalikud ja vahel ka mittevajalikud toimingud saaksid iseseisvalt
sooritatud. Vähese võhma tõttu pole sport mind kunagi kütkestanud ja ma ütlen
seda varjamatu irooniaga, et kui uinakud kuuluksid olümpiaalade hulka, siis oleksin
juba 10-kordne kuldmedaliomanik. Kui nüüd mõtlete, et liigunisuse taga võiks
olla näiteks depressioon, siis pole see päris õige. Jah nõus, depressioon on
kroonilise haigusega kaasas käiv paratamatu nähtus, mis minusuguste õnnetuseks
on meie riigis kahetsusväärselt tähelepanuta jäänud. Hetkel on minu vaimne pool
on küll füüsilistest vintsutustest juba pikemat aega väsinud, kuid vaimses mõttes olen siiski üsna heatujuline.
Aga kui olukord seda loomulikult võimaldab, siis vahel muidugi pritsin ka
sellist kroonilisele haigusele omast sarkasmi. Hiljuti avastasin uuesti Bob
Marley „Three Little Birds“, mis on tõeline tujutõstja ja laulu video on samuti
hirmnaljakas. Põrsas pahvib puu otsas koos hundiga jointi. Kui tuleb minu aeg sellest maisest
elust lahkuda, siis sooviksin, et just see laul saadaks mind ära. Tean, et
järgnev on raske ja delikaatne teema,
aga tunnen, et pean seda jagama, et vähendada tabusid ja võib-olla ka mõnes
mõttes stigmasid. Ma ei mõtle igapäevaselt surmast, kuid vahel, just talumatult
halbadel päevadel, tajun oma surelikkust kuidagi eriti valusalt. Eriti nüüd,
mil kaebused on jätnud füüsilise jälje kehale. Eelmise aasta lõpul avastasin
oma õuduseks, et vasaku reie siseküljel, põlve lähedal on samuti lihasmass
osaliselt läinud. Kõnealune nn „auk“ tekkis täiesti salakavalalt ja seekord
ilma valuta. Istusin vannis, libistasin vasaku käega üle reie ja ehmatasin. „Mis
kamarajura see veel on?“ juurdlesin endamisi mõrult, samal ajal teades vastust.
Kuid oodake, see pole veel kõik! Ma pole küll päris kindel, aga paar kolm
nädalat tagasi leidsin, et parema puusa piirkonnas on samuti lihaseid vähemaks
jäänud, nii ühe lihaskihi võrra, kui nii võib öelda. Kõhklen värske leiu osas
sellepärast, et olemasolevate pekimasside alt, mis on visad kaduma, on raske
tuvastada täpset reielihaste seisu. Igapäevane võitlus teistele nähtamatute
kaebustega on muutunud minu jaoks tavaliseks, kuigi olgem ausad, tavalisest on
asi kaugel...aga next level ehk uus tase on see, kui keha hakkab füüsiliselt
muutuma, mis siis, et seda pole võimalik eemalt riiete alt tuvastada. Tuleb ilmselt tõdeda, et see on asjade paratamatu käik, ravi hetkel
pole ja haigus lihtsalt areneb omasoodu, teadmata suunas. Nõus, praegu on muutused
peened, paljale silmale märkamatud, kui välja arvata igapäevased valuhood
paremas reies, mis ajaga muutuvad üha kurnavamaks. Paratamatult tekib üks
painav küsimus, milline on seis näiteks viie aasta pärast?
Plaanide tegemine on samuti omamoodi „humoorikas“
ettevõtmine. Võib-olla mäletate seda ütlust, et tahad Universumit naerma ajada,
räägi talle oma plaanidest? Võiks ju öelda, et ära masetse ja ära mõtle
niipalju tulevikule. Ütlen kohe ära, et selliseid toksilise positiivsuse
pritsmeid pole minu suunas vaja. Kuidas ma ei saa mõelda tulevikule? See on ju
ikkagi minu elu! Need ütlejad peaksid end ette kujutama olukorras, kus nad
ootavad mingit ebameeldivat sündmust ja šansid on, et tegemist on üsna ajutise
nähtusega ning ma pakun, et see ootusärevus poleks just kõige toredam tunne.
Või kuidas?
Ja oh need ravimid! 2020. aasta detsembris läks
talutavalt halb enesetunne üle talumatult halvaks ja ma pidin pärast pikka
vaagimist tõstma oma põhiravimikogust kaheksale tabletile ehk siis ööpäevas
võtan 480 mg, mida on päris palju. See oli muidugi nörrutav, et pidin sellise
otsuse vastu võtma, kuid paraku polnud ka eriti muid valikuid, sest
lihashaigusele omane nõrkus oli hullemaks läinud ja muuhulgas oli ka mõtlemine
juhmimaks jäänud, olin nagu pidevas stuuporis, vähemalt mulle endale tundus nii.
Jah ravimid... Miks ei võiks farmaatsiatööstus toota selliseid krooniliste
haiguste leevendamiseks mõeldud ravimeid, mille kõrvaltoimeteks on äkiline energiasööst,
rõõmus meel, saledus ning nooruslik välimus? Mnjaa, kui oleksid sellised
kõrvaltoimed, siis oleks enamik suuremaid ravimfirmasid peaaegu pankrotis ja
poleks sõdu, sest mis asja sa sõdid, kui kõik kehalised ning vaimsed vajadused on
rahuldatud. Siinkohal võiks muidugi lõõpida, et head meeleolu aitavad saavutada
kõiksugu tujutõstjad ehk siis teisisõnu narkots, kuid paraku pole need kuigi
jätkusuutlikud, sest need tekitavad sõltuvust ja igasugu muid probleeme.
Mis seal salata, neil hetkil, kui adun oma surelikkust, poeb ka enesehaletsus põue, kuid avalikult ma seda iial välja ei näita. Tahest tahtmata lähevad silmad vahel endalegi ootamatult vett täis. Usun, et enamik kroonikuid võivad samastuda. Rahulikku ja tasakaalustatud reedeõhtut kõigile!
#lihashaigussakibsajaga
#endometrioospaneennast
#potskäikanni
