„Kõri“, koni ja seks ehk meenutusi minevkust...

„Iga pööramine – kas kommunistist kapitalistiks või kuue paki pealt päevas mittesuitsetajaks – lõpeb eelneva elu hukkamõistuga.“ - Oz

Sõltuvustega on see häda, et neist ei saa kunagi päriselt lahti, kui oled juba kord alustanud, siis märk jääb alatiseks külge. „Mis sul viga on, et sa enam ei joo? Haige oled või?“ Pärast minu tormilise armuafääri lõppu alkoholiga, leidub siiani inimesi, kes esitavad selliseid küsimusi. See on ülimalt väsitav. Vahel jaksan seletada, miks ma enam ei joo ja vahel ei jaksa, sõltub elu dikteerivast tervislikust seisundist. Aga tuleb tunnistada, et omal ajal olin ilma liialdamata paras „kõri“. Suutsin keset etanoolireaalsust oksendamata korraga juua  nii tekiilat kui ka õlut ning peale seda ka sirgelt püsti seista. Praegu paljas mõte sellest alkoholikombinatsioonist toob okse eelse ila suhu. Tagantjärele võib vist isegi naljaga pooleks tõdeda, et olen isa poolt kolmandat põlve alkohoolik ja geeniahela vastu juba ei saa... Kuid tööelu edenedes muutus alkoholi talumine üha keerukamaks, sest valved olid pikad, ettearvamatud ning stressirohked. Organism oli üha suureneva vaimse ja kehalise koormuse all, hiljem tulid muidugi mängu ka ravimid ja kroonilised „ülinunnud“ haigused, mis tõmbasid joone alla tormilisele ja toksilisele afäärile. Toona kestsid valved keskmiselt 24 kuni 48 tundi. Minu isiklik kiirabi rekordvalve oli 72 tundi järjest. No olid alles ajad. Peale selle valve lõppu oli küll tunne, et miks tarbida mingeid mõnuaineid, kui lihtne töötegemine võib sind samuti nirvaanasse saata. Ka nimetissõrme tõstmine ajas naerma...päriselt.  Endoskoopiaosakonnas oli samuti kord juhus, kus kaheksatunnine tööpäev venis peaaegu kahekordseks. Kuna tookord andsin toonaste sündmuste kohta mitteametliku vaikimisvande, siis ma ei saa üksikasjadele väga palju tähelepanu pöörata. Ütlen vaid niipalju, et see haigusjuht, mis meil laual oli, leidis pärast pikka-pikka pusimist õnneliku lõpu. Ehk siis piltlikult öeldes hundid olid söönud ja lambad jäid terveks. Kuigi üks tõik on mul siiani eredalt meeles. Seisin arsti kõrval, mask oli ees ja koagulatsiooniaparaadi sond oli käes, ning mõttes pomisesin endamisi: „Oh, pekki küll, mu vaene, paljukannatanud väike koer praegu täiega situb köögis.“ Aga teha polnud midagi, seis oli kriitiline ja vajas kohest lahendamist. Mul oli mask ees peaaegu 16 tundi. Maski maksimaalse kaitse tagamiseks sai seda muidugi iga teatud aja tagant vahetatud. Seega igasugustele maskivastastele ja muidu koroonaeitajatele tahaks öelda, et päris kindlasti ei põhjusta mask süsihappegaasi  tõusu või ajukahjustust. See on lihtsalt nii loll jutt, et süda läheb pahaks ja närvid keerab krussi! Või ehk arvavad lugupeetud eitajatest ja maskivastastest kodanikud, et meedikute hingamisteede ehitus on kuidagi teistmoodi?? 

Minu võimaliku ajukahjustuse võis pigem põhjustada näiteks anesteesia-aegne hapnikupuudus, või siis ka kliiniline surm, või siis hoopis haiguse areng. Aga võib-olla avaldasid kõik koos mõju äravaevatud ajule, kes seda enam oskab öelda. Isekast vaatenurgast mind siiski veidi häirib sel aastal MRT-s leitud ajuprobleemi süvenemine, millele ma pole siiani vastuseid saanud ja tõenäoliselt ei pruugi ma neid vastuseid kunagi saada. Ajukahjustus ei tähenda alati ilastavat keedukapsast. Vähemalt esialgu mitte. 

Hoidku nüüd Universum selle eest, ma ei taha kuidagi tunduda nagu mingi äratinistatud fanaatik, aga ma olen väga õnnelik, et joomatuurid on jäänud seljataha, et see on läbitud etapp. Tulin terve nahaga sellest jamast välja. Neid aegu ma tõesti taga ei igatse. Mul oli alati kahju joomajärgsetest päevadest, mille veetsin voodis pohmelli põdedes ja Fantat juues. Vahel sebisin tervise parandamiseks ka kohalikust burksiputkast seljankat. Pohmellipäevad tundusid alati sellise meeletu  raiskamisena.

Olen elus olnud ka paras konitaja ehk suitsetaja. Võib-olla olen hullumeelne ja võib-olla on tegu vaid minu luuluga, aga mulle on alati tundunud, et kiirabis kehtis kirjutamata kuuluvuse printsiip. Kui tahad, et sind omaks võetakse, pead tegema teatud ohverdusi ja omama ka teatud maailmavaateid. Tahtsin nii väga lahedate gruppi kuuluda. Tagantjärele võib vast öelda, et heidik olla on isegi parem, sest siis sa ei müü ennast maha. Vahel on tõesti tunne, et see põhi- või keskkooliaeg ei lähe kunagi üle, vaid ongi elukestev. Igavene jura! Niisiis minust sai aastateks suitsetaja ja kahjuks see meeldis mulle. Miks langetakse aastateks, vahel ka aastakümneteks sõltuvuste küüsi? Aga sellepärast, et see esiteks pakub naudingut, teiseks pakub võimalust põgeneda argimurede eest ning kolmandaks pakub lohutust, kui oled nõrk ja hing on haige. Saladus number 69 on see, et sõltuvustest ei saada enne lahti, kui pole lahti saadud seesmisest valust või agooniast. Mäletan, kui ükskord jäin oma kullakallile suitsetamisega vahele. Ta nägi mind vist autost bussipeatuses suitsetamas või midagi sinnakanti, täpselt enam ei mäleta. Ja oi, meil oli pikk telefonivestlus sel teemal. Ma võin ka muidugi eksida, sest mälul on omadus olla valikuline ja vigadega, aga vestluse lõpupoole sai mul hing täis ja ma põrutasin talle: „Ah, et sulle ei meeldi suitsetavad naised? Mulle see-eest ei meeldi litsid mehed!“ Ta polnud sugugi nii ilmsüüta, kui talle oleks meeldinud mõelda ja ta teadis seda väga hästi. Ma isegi ei suuda meenutada, kas ta mulle midagi ka vastas. Veel ühe võimaliku variandina ma lihtsalt järsult lõpetasin kõne ja ei jäänudki mingit vastust ootama. Jah, eks minulgi olid vahel omad julgusehetked.

Peale 2015. aasta meditsiinidraamasid hakkasin esimest korda tõeliselt mõtlema suitsetamise maha jätmisele, sest opisaalis toimunu oli üdini raputav kogemus. Adusin väga valusalt, kui üürike ja kaduv on elu. Kõik olemasolev võidakse hoobilt sul käest ära võtta, miski pole iseenesestmõistetav. Vastleitud õnn võib sinu suus sekunditega tuhaks muutuda.

Kui olin haiglas, siis samal ajal suri üks minu meditsiinikooliaegne kursakaaslane, kes hoidis "liimina“ meie tüdrukutepunti koos. Ma ei suuda täpselt meenutada, kas ta suri minu operatsioonipäeval või mõned päevad peale seda, aga ma mäletan selgelt tema ema kõnet, sõnad: „Teda ei ole enam meie seas...“ tundusid nii uskumatuna. Mahajääjate silmis jääb see särav hing alati 34-aastaseks. Käes oli õhtu, püüdsin nutta hämaras palatis, vaatasin lastehaigla ümber olevaid tänavatulesid, aga raske oli pisaraid valada, sest mõlemal küljel rindkeres ilutsesid ühe kuni poolteise sentimeetrise diameetriga dreenid ehk torud, mis täitsid oma vankumatut funktsiooni. Selline tunne oli, nagu seljas oleks olnud väga pitsitav korsett, isegi hingamine oli vaev. Olin endast väljas, sest kui eakaaslased lahkuvad enne õiget aega ja ise oled just napilt Vikatimehe käest pääsenud, tunned enda surelikkust kuidagi eriti teravalt... Üle valulävi püüdsin midagi nutulaadset välja päästa, kuid tulutult. Ma ei tahtnud minna ka õdede posti tülitama, et küsida broomitinktuuri või muud sellelaadset lahjemat rahustit, sest osakonna intensiivravipalatist saadud „meeldivad“ kogemused olid veel värskelt meeles. Seal sain sugeda valutava rindkere, vaprusevärinate ja mõningase morfiinivõõrutuse ning šokist tingitud pisarate eest.

Mõistsin, et see polnud kuigi ratsionaalne, aga siiski tundsin sügavat ellujääja süütunnet, mis on inglise keeles on survivor’s guilt. Tahtsin väga temaga hüvasti jätta, aga olin ise nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt liiga hapras seisus. Muidugi minu enesehaletsus, valu ja vaev kahvatusid selle kõrval, et üks perekond oli oma tütre igaveseks kaotanud ja üks abikaasa oli enne õiget aega lesestunud.

Need kaks sündmust tiivustasid mind suitsetamist maha jätma. Kõlab jõhkralt, aga pole parimat motivaatorit kui surmahirm. Ometi kulus maha jätmisele pea neli aastat.  Nendel aastatel elasin ikka väga sügavas dissonantsis, ühest küljest teadvustasin endale, et suitsetamine kahjustab tervist, kuid teisalt ei suutnud ka midagi otseselt ette võtta, et olukorda parandada.

2018. aastal olin oma ravialase katsejänesestaatusega lõpusirgel. Plasmaferees ehk plasmavahetus oli viimane verstapost, mida oli vaja läbida. See on ilma naljata ränk ravikuur, mida võib taluda siis, kui sellest on kasu. Aga kui kasu ei ole, nagu minul, siis on see ravikuur, mida ma ei soovitaks ka vihavaenlasele. Kuna immunoglobuliiniinfusioonid olid kõik mu veenid „ära söönud“, siis plasmafereesi tarbeks võeti vastu otsus rajada rangluualune veenitee, mis oli omaette katsumus. Kui üldse püüda lihtsustatud kujul plasmafereesi millegagi võrrelda, siis piltlikult öeldes võrdub see patsiendile pesumasinast läbikäimisega, kuhu on nii „nalja pärast“ lisatud ka mõned telliskivid.

Plasmafereesi suurim tüsistus on trombioht ja kui oled suitsetaja, siis on see oht kordades suurem. Viisin end eesootava protseduuriga kurssi ja kuu aega varem enne protseduuri võtsin vastu teadliku otsuse, et nüüd aitab. Enam ei saanud saatust narrida ja surmaga flirtida. 2018. aasta jaanuaris suitsetasin viimase sigarillo. Sigarillosid meeldis mulle sellepärast tõmmata, et võrreldes tavalise tubakaga oli nende maitse oluliselt parem, ütleks, et isegi magus. Sama aasta kevadel, mil mind vaevas günekoloogline maratonveritsus, üritas sigaretikirg minu ellu naasta, kuid õnneks edutult, sest poolest Malboro sigaretist sain totaalse lihashaiguse ägenemise. Plasmaferees oli sõna otseses mõttes teinud mürkide väljaviimisel puhta vuugi. Olin justkui puhas leht.

Mul on...üks, kaks, kolm, neli tätoveeringut, millest üks on cover up ja mis asuvad mõlemal õlavarrel, alaseljal ning vasaku käe küünarvarrel. Võiks vist öelda, et olin mõnda aega ka nõelast sõltuvuses. Kõik, mis on minu nahale jäädvustatud, on tehtud mingi mõttega. Tätoveeringute tekkelugu on olnud sügavalt isiklik ja emotsionaalne teekond ning ajaga on nii mõnegi pildi tähendus muutunud. Kui olin veel noor ja lootusrikas ning sõpradega baarides kolasin, oli tindiga nahale jäädvustatud kunst hea teemaalgataja. Inimestele, keda sa kohtasid baaris tõenäoliselt ainult üks kord, võis igasugust joga suust välja ajada. Nii mõnedki kolleegid mõistsid kaudselt tätoveeringud hukka, aga sellest pole midagi, kõigile ei saagi meeldida. Tänapäeval ei ole enam kehapildid enamikele inimestele mingi probleem. See on osa ühiskonnast ja seda võetakse kui normi. Olgugi, et meil on 21. sajand, oli siiski 15-aastat tagasi suhtumine tätoveeritud inimestesse üsna pealiskaudne ja üheülbaline. Eks seda üheülbalist ja kitsarinnalist suhtumist kohtab veel tänapäevalgi, aga jällegi kõigile ei saa ja ei peagi meeldima ning see on okei. Ühesõnaga, kui sul oli 15-aastat tagasi riiete alt näha tätoveering, siis järelikult pidid sa olema kas muidu rets, vanglast vabanenu või siis lõdva püksikummiga. Seda viimast eeldati ka palju minu kohta ja see oli tegelikult päris tragikoomiline. Tänu isiklikele kogemustele olen hilisemas elus jõudnud järeldusele, et mitte kunagi ei tasu hinnanguid anda välimuse põhjal. Punkt. Matsid minevikust võib-olla räägiksid teist juttu, aga enda arvates pole ma kunagi teadlikult provokatiivselt käitunud või riietunud. Kui välja arvata mõned noorusaja keerdkäigud, siis tegelikult olen oma loomult truu ja osaliselt ka üsna vanamoodne. Mäletan, kui mu kullakallis vist naljaga pooleks ütles, et tema tahaks juubeliks saada „kolmikut“, kus osaleks tema, mina ja veel üks naine. Ja ma millegipärast arvan, et tänaseks päevaks on ta oma kauaaegse unistuse ellu viinud, loodan, et elamus vastas tema ootustele. Ma muidugi ei nõustunud „kolmikuga“. Olen selleks liiga ebakindel ja armukade, voodis olles tahan saada jagamatut tähelepanu, ei mingeid kõrvalisi inimesi ega muid segavaid tegureid. Kuid praeguse lihasnõrkuse ja ilmse libiidolanguse juures ajab paljas mõte seksist teise inimesega naerma. Tänaseks kõik!