Holy s**tballs! Vol. 2
Ebameeldivate sündmuste käigus kipub aeg venima ja
enamasti see nii ongi. 2020. aastal jäi elutempo tõepoolest aeglasemaks. Kuid ometi
möödus aeg linnutiivul. Minu arvates alles oli kevad ja sai halatud, et oh mu
karvad ja kõrvad, maske ei ole ja maske ei tule. Kuid siis tuli mõningane
tarmukus tagasi ja tuli ise tegutsema hakata. Mäletan, et otsisin kapinurkadest
üles vanad maikad ja leidsin niidi ja nõelagi ning peenmotoorikat harjutades
meisterdasin ise mõned kohalikus „haute couture’i“ stiilis näomaskid, mis
nüüdseks on ka juba praktilist kasutust leidnud, eelkõige kohalikku marketit
külastades. Maskitegemise šabloonid leidsin sotsiaalmeediast. Muidugi ajaga
lõpuks see maskipoleemika lahenes, kuid alguses oli ikka väga trööstitu ja hirmutav.
Elu muutus kardinaalselt ja inimesed pidid olema leidlikud. Tuli kohaneda ja õppida elama meie ümber toimuva
viiruspandeemiaga. Kevadel olin õppinud ka e-apteegist ravimeid tellima, seda
puhtalt vajadusest. Aga detsembris tegin oma esimesed iseseisvad katsetused
e-poest tööstuskaupu tellides. Tellisin nimelt oma gei abikaasale kingitused
ning õppisin ära ka pakisaatmise. Inimese kohanemisvõime on piiritu! Tõepoolest
pandeemia keskel olles tuleb endale sisse juurutada e-kaubanduse harjumus. Kõlab
võib-olla paranoiliselt, aga mida vähem on füüsilisi kontakte, seda hävitavam
see on viirusele. Viirus ei saa elada ilma elusorganismita. Esiemagi oli väga
tubli ja ta õppis suhteliselt kiiresti ning valutult maskikandmise ära. Ta oli
alguses küll üsna tõrges ja ma tõesti muretsesin ta pärast, kuid hiljem ta
taipas, et maskiga avalikes siseruumides ringiliikumine tagab sisemise rahu ja
minu arvates ka teatava anonüümsuse. Jah, me kõik teame, et mask ei ole viiruse
levikul mingi võluvits, kuid koos teiste meetmetega on see üsna efektiivne
vahend.
Pandeemiamöllus muutus elutempo kindlasti intensiivsemaks
kõikidele eesliinitöötajatele, meedikutele, päästele, politseile ja ka kaubandustöötajatele
ning ka kõikidele teistele, kes siia gruppi kuuluvad. Ma võtan nende ees mütsi
maha ja neile kuulub ka minu jäägitu respekt. Suhtlesin hiljaaegu ka oma
günekoloogiga, kes andis teada, et jaanuaris tuleb mul siiski minna günekoloogilisse
MRT-sse, sest septembrikuised pildid polnud endometrioosi hindamiseks
piisavad. Vähemalt esialgsetel andmetel on seis
selline, kui te aru saate, mida ma silmas pean. Eesliinitöötajad said kõik
mitmekordselt töömahvi juurde. See ei ole kerge. Mõned päevad peale jõulupühi
kohtasin lähedalasuvas suurmarketis ammust sõpra, kelle peale olen tihti
mõelnud. „Tere!“ kuulsin häält oma vasakult küljelt ja tundsin teatavat ebamugavust,
et keegi oli mulle nii külje alla ujunud. Tõstsin silmad riiulite vahelt ja
mulle vaatas vastu tuttav nägu. „Hei! Kuidas sa siia sattusid?“ küsisin
hämmeldunult. „Ah, tead, ma olen peale valvet, tulin haiglast jala siia, et
veidi värsket õhku saada,“ žestikuleeris ta hoogsalt. Kuigi ta nägi välja
kuidagi väike ja sale ning kurnatud, kiitsin siiski ta välimust, sest silmad
maski taga särasid. Jah, peale 24-tunnist valvet võib inimene paradoksaalselt välja näha väga
puhanud, peale 48-tunnist valvet on inimeseloom justkui spaas käinud ja
üllatus-üllatus, peale 72-tunnist valvet on välimus selline, nagu oleks töörügaja
lõunamerereisilt naasnud. Ma ei tea, miks see nii on, aga see on tõsilugu! Olen
ise kõik eelpool loetletud valvevariandid omal nahal ära kogenud ja ei soovita
neist mitte ühtegi. Sest väsimusest tulitav keha ja püsti seismisest tekkinud
südamepekslemine ei seostu kuidagi välise olekuga, organism igatseb meeletult
und, aga aju ei kuula vahel sõna, sest on üle töötanud. Kui koroonaajal kohata
tuttavaid, siis on see tõeline sündmus, suisa eksootika, aga ehk õpitakse selle käigus siiski väärtustama hetki, mida muidu võib-olla peetakse iseenesestmõistetavaks.
Kas olete kuulnud väljendit „minu keha on minu tempel“? Need
on sellised päris ambitsioonikad ja paeluvad sõnad, millest võiks kujuneda
omamoodi eesmärk, mille poole püüelda. Muidugi on inimesi, kes oma tervise eest
hoolitsevad, aga olgem ausad, enamik käitub oma „templiga“ üsna vulgaarselt.
Mina pole selles osas mingi erand, olen samamoodi nõrk ja oma isude ning ihade
ohver. Aga võib-olla peaks siiski püüdma, niipalju kui see on võimalik, süüa vähem
suhkrut ja säilitusaineid? Muidugi osad säilitusained on ka vajalikud, sest
ilma nendeta ei saaks teatud toiduaineid üldse tarbida. Võib-olla peaks rohkem
tarbima mahetoitu ja rohkem panustama liigutamisele? Mõte iseenesest on ju hea,
aga kas see ka praktikasse edasi kandub, on iseasi. Ma ei saa öelda, et sellest
võiks saada minu uusaastalubadus, sest ma ei taha anda ei teistele ega endale
katteta lubadusi, aga ma tahan vähemalt proovida. Võtan üks päev korraga ning
kui ebaõnnestun ja läheb sitasti, siis Universumi soosingul alustan järgmine
päev uuesti. Olen oma elus palju kokku puutunud väga erinevas vormis
ebamugavate ja piinlike olukordadega nii töö- kui ka eraelus ja need on olnud
väga õpetlikud õppetunnid. Pika jutu mõte on selles, et elusolemise üks
vahvamaid nüansse ongi see, et igal hommikul on võimalus uuesti proovida.
Jah, minu keha on minu tempel, kuid ometi kord aastas
jõulu- ja aastavahetuse ajal muutub tempel rändtsirkuseks, kus ei kehti
mingisugused reeglid. Verivorste, hapukapsaid, ahjuliha ja kartuleid ning muid
hõrgutisi naudin nii, nagu oleksin hani, kellest varsti tehakse foie gras’d.
Jõhker ja võib-olla mitte adekvaatseim võrdlus. Neid vaesekesi sundtoidetakse, mina seevastu õgin vabatahtlikult ja pärast maksan lõivu. Ma olen üsna veendunud, et kui ma saaksin aastaringselt
valimatult süüa nii nagu ma tahaksin, siis varsti oleksin bariaatrilise
operatsiooni kandidaat. Selgituseks niipalju, et bariaatriline lõikus tähendab
maovähendusoperatsiooni. Kuigi mu tempel on selline vana ja räsitud, ma siiski
armastan teda ja soovin talle parimat ning ma sooviksin teda tulevikus paremini
kohelda.
Mida siis lõppevast aastast kaasa võtta? Võib-olla tasuks
mõelda sellele, et alati ei pea olema nii pagana enesekeskne, ei tasu unustada,
et ka teised inimesed on olemas. Õpiks võib-olla
süvitsi ja ka päriselt kuulama kõrvalseisjaid. Ei ole olemas ainult ühte tõde,
vaatenurki on mitmeid. Väärtustaks päriselt inimsuhteid, laiendaks silmaringi.
Mulle selles mõttes väga meeldib minu kadunud vanaema generatsioon, kes koosnebki väga tarkadest ja
laia silmringiga intuitiivsetest inimestest. Nad ei pühitse, nende suust
kuuleb, kuidas asjad on tegelikult. Pean siis siinkohal silmas neid eakaid, kel
„pööningul“ tuled põlevad ja ollakse ka kodus.
Võib-olla peaks vähendama ka seda meeletut tarbimisvajadust,
ostma tõesti seda, mis on vajalik, ja mitte tegema nii palju emotsioonioste. Olen
ise ka emotsiooniostlemises süüdi. Me ei ole ju paabulinnud, et me peame kogu
aeg särama. Kuna see on suur juhus, et me siin maamunal üldse oleme, siis
võib-olla peaks mõtlema ka sellele, et meie tahe, soovid ja plaanid ei pruugi olla
alati endastmõistetavad. Seda õpetas ja õpetab veel meile koroona. Uskuge, siin
on mõtteainet meile kõigile.
Head sõbrad ja kaaskannatajad, ma soovin teile siiralt ja südamest head vana-aasta lõppu ning paremat uut aastat! Parafraseerides üht minu ammust sõpra: „Head uut ja ärgem unustagem vana!“ Meelerahu ja tervist kõigile!
