Juhuslikke mõtteid elust...

Enne kui alustan, tahaksin midagi selgitada eelmise postituse kohta. Tänu minu geenidega päritud tundlikule loomule, mis hiljem pole mulle paraku teeneid osutanud, said tõepoolest kurbuse seemned istutatud lapsepõlves. Hilisemas  eluperioodis olnud kodanikud (ja ma ei mõtle praegu oma perekonda) panid kurbuse seemnetest idanenud istikud mühinaga kasvama. Mõru iroonia seisneb veel selles, et ma lubasin need inimesed oma ellu vabatahtlikult. Vat, sulle kooki moosiga! Lisaks lasus minul ka omavastutus otsida abi, milleks ma ei olnud võimeline, sest olin liialt sõltuvuses oma halvast harjumusest. Halbadest harjumustest on üldse raske loobuda. Kamoon, peate ju ometi nõustuma, et 2005. aastal oleks 25-aastane iseseisev ja tööl käiv naine pidanud mõistma, et see, mis tol ajal tema elus toimus, polnud normaalne.

Tänane päev on olnud niinimetatud nullpäev. Usun, et paljud kroonikud teavad valusalt, mida tähendab nullpäev, -nädal, -kuu või isegi nullaasta. Aga neile, kes ei tea, mis asi on nullpäev, võin ma lahkelt seletada. See on päev, mida teie, armsad ja terved kaasmaalased, mitte kunagi ei näe. Ja see, et nullpäeva pole palja silmaga näha, ei tähenda, et seda pole olemas. On ja kuidas veel. Enamik kroonikuid tegutsevad nii-öelda bensiiniaurudel, sest nii nähtav või ka nähtamatu haigus võtab tohutu lõivu nii füüsiliselt kehalt kui ka emotsionaalselt pagasilt. See tähendab, et kui sa oled päeva maksimaalselt kasutanud, siis järgmine päev ei pruugi sa nii enam edukas ja tegus  olla. Nii frustreeriv kui see ka pole, sa vajad seda päeva jõuvarude taastamiseks. See on nagu loodusseadus, millega pole mõtet rinda pista. Parim viis ellujäämiseks on kohanemine ja võimalusel kobisejatele koht kätte näidata.

Täna praadisin endale „teaduslikke“ praekartuleid. Teate küll milliseid, neid pruunikalt krõbedaid. Ajad panni kuumaks, valad õli pannile, lisad ükshaaval viilutatud keedukartulid ning siis pingsalt jälgides, neid aeg-ajalt labidaga keerates ja nendega vesteldes, ootad kartulite pruunistumist. Vajadusel võib lisada üks kuni kaks lahtiklopitud maitsestatud muna. Lõpp-tulemus on taevalik!

Väidetavalt oli täna suurepärane ilm. Nii vähemalt räägiti. Aga teate mis? Mina palavat ei kannata, ei kannatanud tervena ja haigena veel vähem. See, mis on tervete inimeste jaoks meeldiv soe õhk, briis, on minule ja minusugustele tõeline keskaegne piinapink. Eile käisime turul. Muide, kui tuju on nullis ja tahad meeleolu tõsta, siis mine turule, saad väga vahetu elamuse. Kuid vahetu elamus ei taga alati seda, et füüsiline tervis käituks korralikult. Tagasiteel seisime perroonil päikese käes ja mõne aja möödudes tundsin lõuas, oma kõnes ja säärtemarjades juba ammu tuttavat pitsitavat kangust. Õnneks oli võimalus varjuda raudistme posti taha. Tundsin end taaskord nagu vampiir, kelle suhtes päike ei näita mingit armulikkust. Otsaesine leemendas higist, olen üsna veendunud, et enamik minu higinäärmeid asub peas, veri oli surutud jalgadesse ja pulss tagus kui tallesaba. Samal ajal saabus kauaoodatud rong. „Jess, kohe saame jahedasse rongi,“ oli minu ainus lohutav ja elupäästev mõte. Ma pole lapseeast saadik päikesega väga hästi läbi saanud, aga see ei tähenda, et ma ei tunneks austust päikese vastu. Tänu päikesele saab inimene burksi süüa ja coca-colat juua, wc-d kasutada ning internetipornot nautida. Inimesed on oma olemuselt ahned, laisad, kiimas ning pealiskaudsed. Me tahame vähese vaevaga kohest naudingut, olgu selleks siis söök, seks, sportauto või uus naine või hoopis uus mees. Ah, jaa... mina ja päike. Nagu eelpool mainisin, austan ma päikest väga ja võib-olla olen isegi pisut morjendunud, et ei saa päikese käes väga kaua olla. Üheks põhjuseks on kindlasti asatiopriin, mis on minu lihashaiguse teine ravim ja mis oma olemuselt on keemiaravi. Sõna „keemiravi“ on paljudele hirmutav, sest esimesena seostub sellega sõna „vähk“. Minu jaoks oli ka sõna „keemiaravi“ hirmutav, on siiani, aga inimorganismil on hämmastav võime kohaneda, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Isegi kui me seda kohanemist teadlikult ei taju. Uskuge, organism tõepoolest kohaneb, sest organsimi eesmärk on püsida elus. Ja oh sa poiss, kui palju ma leian juukseid oma toa põrandalt, voodist ja ka vannitoa sõelalt. Kiilaks jäämas ma muidugi pole ja paljaid laike pole ka peast leidnud, aga äärmiselt tüütu on see küll. Aastaringselt kestab pidev karvaajamine. Ometi võib ju tunduda, et see pole teab, mis probleem. Asatiopriin on selline „nunnu“ kihvtine rohi, mis armastab „flirtida“ kreatiniiniga, hoides seda vereanalüüsinäitu närviliselt üle normi. Selgituseks niipalju, et kreatiniin on vereanalüüs, mis näitab neerude võimet mürke väljutada. Ehk siis, mida kõrgem näitaja, seda halvemini tulevad neerud toime toksiinide likvideerimisega kehast. Kui nüüd siiralt aus olla, siis neuroloogiga pole kunagi neeupuudulikkusest juttu olnud...

Aga flirtmisest rääkides meenud mulle Sina ja ma tean, et Sa ilmselt ei usu seda, aga ma tõepoolest armastasin Sind ja mingis veidras, naiivses maailmas ma siiralt uskusin, et Sina võiksid olla minu inimene. Aga ma eksisin ja need on Sinu sõnad: „Ma ei ole vist see, kellena näin.“ Ma ei süüdista Sind absoluutselt, süüdistamine on täielik ajaraiskamine. See oli kivi minu kapsaaeda. Ma ei olnud piisavalt ettevaatlik. Aga aeglase õppijana olen ma omandanud oskusi olla tähelepanelikum. 

Ma olen umbes tuhat korda mõelnud, mida Sulle öelda, kui Sind näeks ja ma ei tea, kas sõnad tuleksidki üle huulte. Ilmselt läheksin lukku, nagu alati. Me oleme need, kes me oleme. Alguses Sa kummitasid mind palju, mõtetes ja unenägudes. Nüüd juba üha vähem. Üks aastatetagune, korduv unenägu on eriti painajalik. Ümberringi on kuumuse käes vaevlev tühermaa, näha on vaid mõnd üksikut raagus tumedat puud. Keset tühermaad on pisike kahekordne maja, kus oleme meie, heledanahalised tumedate silmadega olevused, kes toituvad teineteise sisikonnast. See on üsna perses unenägu, aga alles hiljem olen hakanud mõistma selle sisu. Mingis mõttes olimegi liiga sarnased "hingesugulased", kes olid ühtmoodi õnnetud ja ajaga tõukusid teineteisest eemale.

„Ära peale astu,“ ütles Esiema rahulikult sigaretti kustutades. „Mida?? Ah?? Kus??!“ joonelt paanikasse minnes ei suutnud ma koheselt ära tabada, kust poolt potentsiaalne oht võib tabada. Vehkisin käte ja jalgadega nagu segane. Inimesed on ikka tõsiste kiiksudega, mina ise kaasa arvatud. Kas ma olen  Sulle kunagi rääkinud, et ma paaniliselt kardan igasugu õelaid nõelajaid, herilasi, mesilasi, vaablasi. Üsna nörrutav on tunnistada, et olen 40-aastane naine, kes endiselt jookseb toast karjudes välja. Samamoodi, nagu päikese suhtes, tunnen ma ka mesilaste vastu üüratut respekti, kuid seda elutervelt distantsilt. Sest nad suudavad toota suurtes kogustes maailma parimat ja tervislikumat magusainet. See kraam on looduslik! Kui just va inimeseloom pole seda kasumi eesmärgil suhkruga lörtsinud. Mesi on maailma parim magusaine muidugi juhul, kui pole allergiat. Niisiis mõnda aega tagasi olime Esiemaga tunnistajaks, kuidas pisike mesilane pidas kesklinnas Viru keskuse juures surmaheitlust. Kuigi igasugused nõelajad tekitavad minus täiesti irratsionaalset hirmu, tundsin südames kaasa väikesele vaevlavale mesilinnule.

Aga tulles tagasi "hingesuguluse" juurde, mõtlen vahel, et olime hiljem nagu kaks tigedat vaablast, kes otsisid võimalusi teineteisele haiget teha. Mäletad, kui ütlesid, et Sulle ei meeldi suitsetavad naised, olin just Sulle Hommiku peatuses sigaretiga vahele jäänud, ja mina vastasin, et mulle ei meeldi litsid mehed. Sa ei saa mind süüdistada selles, et olin igav. Olin armukade Su lapse ema peale. Pidasin teda oma sõbrannaks, aga ilmselgelt taaskord ma eksisin, sest sõprade ja sõbrannadega nii ei käituta. Ma eksisin väga paljudes asjades. Sinu lapse sünniga luhtusid igasugused plaanid, mis minul olid... Aga, ms sest enam, ju pidid asjad nii minema. Kujutaksid Sa ette, kui meil oleks laps sündinud? Vaene süütu hing! 20 aastat psühhoteraapiat ei raviks ka teda terveks, sest mõlemad vanemad oleksid segod. Praegu oled mind vahetanud noorema, pringima ja tervema mudeli vastu. Kuidas teil ka läheb? Kusjuures naljakas on veel see, et reisil olles, olin armukade Su vennaarmastuse ehk bromance’i peale. Imelik on tagasi vaadata, aga toona heietasin üsna mõrusid mõtteid: „Why don’t they just f*** each other and get it over with?“ Loomulikult ma ei mõelnud seda tõsiselt, tundsin lihtsalt kadedust ja kibestumust, kuna õhk oli paks teievahelisest platoonilisest sõbrakeemiast. Reisil olles oli ellujäämisinstinkt tugevam, seega hoidsin oma mõtted endale.

Aga miks ma siis ikkagi mingit ärritavat kurbust tunnen? Ma tean, et Sa arvad endast hästi, mis siis, et oled samasugune melanhoolik nagu minagi. Ma ei taha Sind küll kurvastada, aga praegune emotsionaalne seis pole sugugi Sinust tingitud. Uurisin veidi seda suhete ja suhete leinamise värki. Spetsialistid ütlevad, et lein on reaktsioon kaotusele, tavaliselt seostatakse seda surmaga, aga see võib olla seotud ka lahukumineku, lahutuse, töö-, kodukaotuse või kolimisega. Erinevates kultuurides on erinevad leinarituaalid ja lein on üks elukogemuse osa. Kaotust läbi elades, kogeme mööduvat depressiooni. Kuid millest see paganama kurbus  siis ikkagi tuleb? Kus ja miks ta pesitseb? Enamik suhteid toimub meie peas, meil on mingi arusaam, illusioon, ettekujutus, kuidas peaks tulevik välja nägema võimaliku väljavalitud kaaslasega. Tulevikukaaslase omadused võiksid olla rahateenija, kokk, koristaja, hea lapsevanem, hoor voodis. Lugupeetud kaasmaalased, soovida, et ühe inimesel oleks kõik eelpool loetletud omadused, on sulaselge utoopia. See on võimatu missioon, keegi ei pea sellise vastutuskoorma käes lõpuni vastu. Seega, kui piltlikult öeldes sitt ventilaatorisse lendab, hakkame me leinama, mis oleks võinud olla, me leiname mõtteid armastusest ja võimalikust „teisest elust“. Kui lapsepõlv oli heitlik, siis hilisemad suhted on tegelikult üsna ebakindlad, ükskõik, mitu korda me üritame neid suhteid ilusa ja magusa ning roosa võõbaga üle tõmmata. Me leiname oma lapsepõlve ja usalduse kaotust, leiname usu kaotust teistesse inimestesse, leiname kaotatud võimalusi ja kaotatud mõtet, et maailm on aus ja õiglane.

Kuid mul on ka häid mälestusi Sinust. Mäletan, kui Sa esimest korda seisid õhtukooli peauste ees puude all ja ootasid mind. Olin tõeliselt üllatunud, sest ei uskunud, et me Sinuga kuhugi liigume. Kuid me liikusime, mitte just kõige konventsionaalsemaid teid, aga me liikusime. Olime kui Ameerika mägedel. Jeerum, kui noored me olime ja mammamia, kuhu see aeg on läinud. Täiesti uskumatu! Kas pole? Mäletan aastaid tagasi, kui Sa põdesid koos minuga toona diagnoosimata endometrioosi, voodi ujus verest, sa silitasid mu pead ning sosistasid mulle esimest korda kõrva, et Sa armastad mind. Olin nii vapustatud (mingis mõttes tundsin isegi heldimust), et unustasin hetkeks põrguliku kõhuvalu, mis tahtis mõistuse röövida ja mind verest tühjaks lasta. Mäletan, kui olin haige ja Sa läksid vabatahtlikult kööki ning tegid mulle teed. Mäletad, kui olime metsas müttamas ja Sa panid mind rooli ning mõne aja möödudes karjusid mu peale: „Sa jooksutad mootori kokku!“ Ja mina vastasin „hellalt“: „Ma olen esimest korda roolis!“ Hoolimata emotsioonidest, jõime pärast ikka sõbralikult teed. Olid ajad, mis? Kui olin lootusetult endast väljas või mingid argised muremõtted vaevasid, siis Sinu südamelöökide kuulamine mõjus alati rahustavalt. Kui Sa tahtsid, võisid minuga väga kena olla. Ma tänan Sind selle aja ja mitmete vajalike ning samaaegselt ka valusate õppetundide eest, mille mulle pühendasid. Aitäh, armas Universumikaaslane!