Ausalt ja ilustamata vol 3...

Mõtlesin kaua, kas seda postitada või mitte, sest see on periood minu elus, kahjuks mitte ainuke, mille üle ma ei ole väga uhke. Tagantjärele tundub see aeg hullumeelne ja isegi eluohtlik.  

Ma arvan, et esimest korda murdus mu süda, kui isapoolne vanaisa mind alt vedas. Võib-olla ei olnudki tegu isegi alt vedamisega, ehk olid järgnevad sündmused lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Seda on võib-olla isekas öelda, aga toona, läbi lapse silmade tundus, et mind on alt veetud, reedetud... Eks otsustage ise.

Ta istus oma Liivalaia, toona V. Kingissepa nimelise uulitsa korteri köögi laua taga ja kooris apelsini. Vanaema oli selleks ajaks juba meie seast lahkunud. Kui peaksin pakkuma oma vanust, siis arvan, et olin umbes 9-aastane. Niisiis ta kooris apelsini ja ütles mulle kauaks mällusööbinud sõnad: „Kui tahad rääkida või vajad midagi, võid alati minu poole pöörduda.“ Tugitoolis istuv tüdrukutirts tundis lühiajalist, naiivset kergendust, sest isa alkoholismiga oli ta liigagi tuttav. Jah, see sõna „alati“ on sõna, mida minu arvates kasutatakse lubaduste andmisel liiga kergekäeliselt. Oma lubadust vanaisa muidugi ei pidanud, sest vähem kui aasta pärast oli ta surnud, jättes meid märatseva alkohooliku küüsi, kes oli ühtlasi ka minu isa.

Minu isa oli enesekeskne, depressiivne, füüsiliselt ja emotsionaalselt vägivaldne alkohoolik. Anna andeks, isa, aga see on minu, kui tütre aus hinnang, sest paraku ei kinkinud Sa mulle eriti palju häid mälestusi. Aga praegusel juhul ei ütle ma rohkem midagi, sest Sa oled surnud ja Sa ei saa ennast kaitsta.

Keegi ei sünni siia ilma kurjana, aga keskkond ning varajased ja ka hilisemad õpitud kogemused kujundavad meid. Mu isa sündis näitlejate perekonda ja kui ühe korra veel valusalt aus olla, olid tal kõik võimalused, et jõuda kaugele, saada päriselt edukaks. Paraku ei läinud nii. Oma elu esimesel poolel ta oli ääretult võluv ja nägus ning ta oskas inimestele meeldida, ilma et temast oles jäänud libedat muljet. Aga ta oli probleemne noormees. Nagu eelpool mainisin, tema vanemad olid näitlejad, kunstiinimesed, kelle kireks oli nende töö. Alles nüüd hiljuti sain teada, et vanaema mängis Vene Draamateatris „Pisuhänna“ Laurat. Usun, et see roll sobis talle oivaliselt. Muidugi nad armastasid oma poega, kuid suure tõenäosusega jäi sellest väheks. Sest vähene armastus või armastuse puudumine riivab tundliku loomuga väikeseid poisse sügavamalt, kui tundliku loomuga tüdrukuid. Kibestumuse seemned said istutatud. Loomulikult oli neid põhjuseid palju, miks isast sai probleemne noormees, aga usun, et üks olulisimaid põhjuseid oli vanaisa tuberkuloos, mida ta põdes Moskvas. Legend räägib, et vanaema müüs oma väärisehted, et osta sel ajal nii defitsiitset penitsillini. Vanaisa tervis paranes tänu penitsilliniravile, kuid tuberkuloos jättis temasse emotsionaalse jälje – ta ei suutnud oma poega kallistada, kartes teda tuberkuloosiga nakatada. Ei pea olema psühholoogiakraadiga, et mõista, millist mõju avaldas eemalehoidev isa noorele poisile. Mis siis, et vanaisal olid parimad kavatsused – tema eesmärk oli kaitsta oma poega. Aga lapsed neid asju nii ei mõista. Nagu eespool öeldud, ei olnud eemalehoidev vanaisa minu isa ainus probleem. Ta oli veel neid deemoneid, kes toitsid tema süvenevat depressiooni. Muide nõukogude ajal raviti hingehädasid, mida loomulikult ei tunnistatud, seespidiselt alkoholiga või hullumajas elektriraviga. Aga halb minevik ja halvad kogemused ei anna õigust teisi inimesi ebaõiglaselt ja õelalt kohelda (neid ridu kirjutades, mõtlen Sulle, mu kallis, ei tea, kas Sa neid ka loed?).  

Ühel helgemal hetkel tunnistas isa, et esimest korda oli ta purjus 13-aastaselt, muide sama vanalt kui mina. Raudteeäärses Nõmme õllekas jõin oma esimese õlu koos isaga, kui olin 13-aastane. Jah...olid ajad, olid kogemused. Rahustuseks võin öelda, et alles aastaid hiljem puutusin kokku alkoholismi raskekaaluga. Ja teate, paradoksaalsel kombel päästis mind alkoholismi käest minu sünge moega „kolme peaga lohe“, kes võttis minult võime taluda alkoholi. Isegi pits viina mõjub lihashaigusele laastavalt. Aga sellest ei taheta vahel aru saada. Ma pole küll kunagi katsetanud, aga pakun, et kui alkoholi juua suuremas koguses, siis see päädiks kiirabi, intubatsioonitoru ja ambutamisega, sest alkoholist tingitud üleüldine lihasnõrkus haarab ka vahelihast. Kui vahelihas ei saa kopsude tööd toetada, siis põmm! ongi kriis käes. Teiseks põhjustab alkoholi talumatust püridostigmiin ehk siis üks minu põhiravimitest. Püridostigmiini toime muudab alkoholi, nikotiini ja erinevate rahustite toime tugevamaks. Nii lihtne see ongi, see ei ole ajukirurgia ega raketiteadus. Näib, et taaskord olen ma täiesti parandamatu, aga jälle kippus mu mõte rändama minema. Püüan teema juurde tagasi tulla.

Olin lapsena oma isa „mini-mina“. Kui oleksin sündinud poisina, oleksin olnud isa täpne koopia. Mäletan, kuidas telemaja, mis oli mulle lasteaia eest, planeerimise  osakonna naised tulid mind nunnutama. Kuna olin rahulik laps, siis ma neile eriti vastupanu ei osutanud. Aga kui aus olla, siis tagantjärele tekitavad need põsenäpistajad minus siiani judinaid. Võib-olla sellepärast mul ongi raske kellegagi lähedane olla. See on muidugi nali. Need põhjused on ikka sügavamad ja tänane teema ei ole probleemid lähedusega.

Seekordne sissejuhatus on olnud ebatavaliselt pikk, sest teema on ausalt öeldes ebamugav. Jättes kõrvale tavapärase jahumise, asun ilma pikema jututa põhiteema juurde. Seda on raske tunnistada, aga oleme õega arutanud, et tema tuli meie päritolukodus aset leidnud olukorrast paremini välja, kui mina. Muidu ma ju siin praegu ei kirjutaks. Kuigi ma ei suhtu oma isasse eriti hästi, tuleb mul möönda tõsiasja, et olin temaga sarnasem, kui oleksin tahtnud tunnistada. Öeldakse, et depressioon ei ole pärilik haigus. Mina arvan, et isa „andis“ geenidega edasi oma põhjatu kurbuse ja võib-olla ka pettumuse, miks siis muidu sai minust eneselõikuja. Nõus, eks ümbritseval keskkonnal oli ka oma osa selles. Minu eneselõikumine polnud mingi teismelise eas kogetud lühiajaline faas, see kestis üle kümne aasta, olin 16- kui alustasin ja 28-aastane, kui lõpetasin. Omaalgatuslikult poleks mul kunagi olnud julgust enda vastu kätt tõsta, mulle tutvustati seda nn „elustiili“. Paremat terminit ma ei suutnud välja mõelda.

Oma varasematele kogemustele tuginedes võin öelda, et vahel on hinges nii valus, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna, eriti kui tunnete sõnadesse panemine pole inimese tugevaim külg. Kui puudub oskus öelda lihtsad sõnad: „Mul on valus.“ Olin  õppinud halva mängu juures head nägu tegema - naeratama, suhtlema, särama, aga seesmiselt oli tunne, et hinge asemel oli tuhk ja tolm ning kõris poos ja olin lämbumas. Võib-olla sellepärast olingi avatud sellisele ohtlikule ja ebasanitaarsele „elustiilile“ nagu seda on eneselõikumine. See ei ole kindlasti seotud enesetapukatsega, aga mõlemal juhul on tegemist appikarjega.  

Mäletan algusaegadest, millist adrenaliinitulva tundsin, kui esimest korda sisse lõikasin, see oli nagu süütuse kaotamine, valus, aga ääretult paeluv. Tahtlik nahka sisselõikamine on tohutult emotsionaalne. Nahk on inimese suurim, ühest küljest nii õrn, aga samas väga tugev kaitseorgan. Alguses kasutasin žiletiteri, tavalist nuga, hiljem juba skalpelli. Lihtne tõde nr. 69 on see, et mida peenem tera, seda lihtsam on lõigata, mida nürim tera, seda raskem. Kuigi olen varasemalt jaganud oma samaaegset põlgust ja lugupidamist kirurgide vastu, tean nüüd, mõeldes tagasi oma nahanüsimise kogemuse peale, väärivad nad rohkem austust. Kirurgid on klass omaette inimesi, kes laual olevat patsienti lahti lõigates ja tema „sisemist ilu“ kaedes, võtavad meeletu vastutuse. Ääremärkusena võin öelda, et endoskoopiaosakonnas oli samuti palju „sisemise ilu“ nalju. Oh, kui te vaid teaks meditsiinimaailma köögipoolt, aga võib-olla teate ka...  Oma naha lõikamist võiks võrrelda seksiga, mil orgasmieelne energia koguneb ja koguneb...ning kui veri voolama hakkab, saabub kauaoodatud rahu. Tunnistan, et jäin kauaks sõltuvusse.

Tagasi vaadates tundub see täiesti kohutav, miks peaks üldse keegi endaga nii käituma. Neil hetkedel mõtlen, kui oleks võimalik ajas tagasi rännata, siis kallistaksin seda 20-aastast nooremat versiooni endast ja ütleksin talle: „Tean, et praegu on raske, aga usu, läheb kergemaks, sa tuled sellest välja, ma luban sulle.“

Võib-olla tekib küsimus, mis ajendas mind lõpetama, loobuma oma nn „sõltuvusest“. Vastust ma ei oskagi anda. Võib-olla lõpetasin sellepärast, et tundsin, et olin liiga vana ning see ei täitnud enam oma eesmärki ja hea oligi. Pärast 2015. aasta kevadel kogetud surmalähedast kogemust oleks ilmne liialdus näidata enda suhtes üles  autoagressiooni. Elu on tegelikult nii paganama habras – ühel hetkel teed plaane ja sekundi murdosa jooksul võidakse su käest kõik ära võtta. Nii et ei, sellega pole muret, ma ei tõstaks enam enda vastu kätt. Praegusel ajal ei tuleks mõttessegi millegi nii jaburaga tegeleda. Sõltuvused, nagu suits, narkootikumid, alkohol, eneselõikumine ja näiteks miks mitte ka vihkamine ning ülesöömine on oma olemuselt ajutised nähtused, mis toovad hetkelise leevenduse ja mis mitte iialgi ei lahenda probleeme.

See periood pole mu elu just helgeim aeg ja mitte ühegi nurga alt ma ei ülista eneselõikumist, aga see oli mõnes mõttes õpetlik aeg, mis aitas mul tugevamaks saada, sest inimene õpib ühest kaotusest rohkem kui kümnest võidust. Mõistan, et see kõlab võib-olla vastuoluliselt, aga seda on raske seletada.   

Loo jagamisel pole mul soovi haleduspunkte koguda. See pole kunagi olnud minu eesmärk. Pigem on sõnum järgmine, et märgake abivajajaid. Olgu nad siis pereringis teismelised lapsed või noored täiskasvanud. Eneselõikumine vanuseliselt ei diskrimineeri, aga enamasti algab see siiski nooremas eas. Kunagi ei tee paha küsida siiralt ja südamest: „Kuidas sa end täna tunned? Tahaksid sa millestki rääkida?“ Takkajärgi nüüd tean, et vajasin abi, aga ei osanud seda küsida.

Aga, et lugu liiga morbiidseks ei kisuks, tahaksin jagada ka midagi toredat. Usun, et enamik kroonikuid tunneb, et neil pole justkui õigust lõbutseda või end lõdvaks lasta. See kõlab otsesõnu nii banaalselt, aga muidu äkki arvatakse, et kroonik on mingi ime läbi (mida tegelikult päris kindlasti ei juhtu) terveks saanud või polegi ta üldse nii haige, nagu siiamaani väitis. Kuulutan au ja teatava uhkusega, et sel suvel soetasin endale täiskomplektis suvekostüümi, mille üle mul oli tõeliselt hea meel. Komplekti kuuluvad pluus, maani seelik ja madalad rihmikud. Kallid kroonikud, isegi kui raha on vähe ja uhkus ei luba raha laenata, siis aeg-ajalt on täiesti okei pisut enda peale kulutada. Enamik ajast kulub saadavast rahast nakuiniigi söögi, ravimite ja maksude peale. Seoses ravimite ostuga on mul veel üks kana kitkuda, aga sellest võib-olla mõni teine kord. Vahetevahel tuleb raha kulutada ka enda eest hoolitsemisele. Pidage meeles, et enda eest hoolitsemine ei ole raiskamine. Parafraseerides Cindy Lauperit: „Sometimes girls just wanna have fun, even disabled girls!“ Nii, et hoidkem end ja ümbritsevaid ning hoolitsegem enda eest!