Taastusravi alaku...

Ma arvan, et 99% Eesti elanikest kannatab hetkel rohkemal või vähemal määral posttraumaatilise stressündroomi all (PTSS), võib-olla on tegemist isegi teatud tüüpi lahinguroidumusega. Iseasi, kas me seda endale tunnistame, sest vaimse tervise teemad on endiselt tabuteemad. Jumala pärast keegi ei saa ju ometi nõrguke olla või niisama peast soe. Lihtsamalt öeldes, kui vaim on nõrk, siis peetakse seda läbikukkumiseks. See on väga juurdunud ja ohtlik mõte. Üks Suurhaigla  intensiivraviarst ütles ühes telesaates, et kuigi koroonaaega võrreldakse sõjakatastroofiga, siis tegelikult on tegemist hoopis looduskatastroofiga. Kui sõjaolukorras on ehk võimalik mingeid läbirääkimisi alustada, siis loodusega läbi rääkida pole võimalik. Loodus annab sulle mõista, et kui oled teda aastakümneid kuritarvitanud, võtnud iseenesestmõistetavalt, siis nüüd on küllalt. Emake Loodus on nagu naine, kes on toksilistes, isegi vägivaldsetes suhetes „kalli“ abikaasaga (loe: inimkonnaga). Epideemia alguses mõtlesin, et ma ei lase end toonasel infotulval mõjutada, ei lase sel kõigel naha vahele pugeda. Mõtlesin endamisi, et olen omajagu läbi elanud ja suudan ka nüüd ratsionaalseks jääda, et olen oma toimetulekul piisavalt tugev. Aga võta näpust, koroonaaeg mängis emotsioonidel sellise vingerpussi, mida ma arvasin, et selles elus pole enam võimalik kogeda. Ega ma ennegi väga palju jutustanud, aga nüüd olen veel sõnaahtramaks jäänud. Suhtlemine on pingutav. Aga usun, et ka sotsiaalsed oskused on uuesti treenitavad. Huvitav, kas tervena olles mõtleksin teisiti? Suudaksin ehk olla mõistusepärasem ja mitte alistuda hirmudele.

Mõned päevad tagasi viisin prügi välja, väga ilus ilm oli, viimasel ajal on üldse väga ilusad ilmad. Hämmastavalt soe oli ja päike paistis. Olles prügi ära visanud, mõtlesin, et pean ennast sundima minema väikesele jalutuskäigule, et tasahilju harjutada end inimestega. Tegin siis väikese tiiru lähiümbruses, nautisin päikest ja sooja ilma ning pisut salakavalat tuulehoogu (varjus oli jahe). Koju jõudes tundsin siirast rõõmu edukast jalutuskäigust. Juhhei, esimene samm on tehtud! Kusjuures tuleb tunnistada, et ma ei ole päris nelja seina vahel istunud, olen külastanud kord nädalas kohalikku marketit ja Esiemaga samuti kord nädalas jalutamas käinud. Eelpool kirjeldatud jalutuskäik oli sellepärast märgiline, et käisin üle pika aja üksinda jalutamas. Elu peab ju kuidagi taastuma hakkama.

Sain omal nahal tunda seda, kuidas minu pea, et kolm aastat tagasi lõppenud mannetu meditsiinikarjäär „jälitas“ mind ka koroona ajal. Minu ja Esiema karantiin nii tõhus, et meie „murelikud“ majaelanikud hakkasid arvama, et meil on majas koroona, kuna me ei käinud nii tihti väljas, kui teised ja, et mina töötan ikka meditsiinis ning ehk olen ma haigeks jäänud. Lõpuks sain loo alustajale öelda, et ma pole meditsiinis töötanud viimased kolm aastat. Kusjuures juttude ja arvamustega on see jama, et isegi kui sul on õnnestunud arvamuste levitaja kuuldes kuulujutud ümber lükata, siis ega loo levitajad ennast ju korrigeerima ei lähe, jälg on nö maha jäetud. Ma loodan, et ehk said tekkinud segadused lahendatud ja lugu on lõppenud, aga sellest loost jäi paraku veider ning kibe maik suhu. Kibe maik jäi suhu sellepärast, et inimestel on alati kombeks midagi oma peas arvata või oletada ning sellega külvata valearusaamu ja paanikat. Andku Universum mulle andeks, aga ma ei kannata inimesi, kes probleemide või hirmu tekkides ei vaevu algallikalt küsima, mis seis on tegelikult. Mitte kunagi ei tasu oletada, sest sellega võib ikka nii pange panna ja põhjustada suuremat kahju. Kuna ma olen eelpool mainitud arvajatest paanikakülvajatega oma elus piisavalt kokku puutunud, siis tekitavad sellised olukorrad minus alati suurt nördimust. Fakk küll, kui inimesel on minuga mingi probleem, tulgu ja küsigu! Ma vastan hea meelega igasugustele küsimustele. Muide, aastaid tagasi Suurhaigla peamajas töötades jõudsid minuni jutud, et kuna ma olen teatud vanuses (üle 30) ja mul ei ole perekonda, siis järelikult pean ma olema gei. See ajas mind tegelikult naerma ja ise ma toona mõtlesin, et no on mutid... Jällegi, kui inimesel on mingi probleem või küsimus, tulgu ja küsigu! Hea meelega räägin asjad selgeks, kuidas on tegelik seis. Kusjuures need nn arvajad ei lähegi kunagi algallika juurde uurima neid vaevava probleemi kohta, sest nad justkui ei taha algallikat solvata. Soovitakse jääda delikaatseks ja mitte välja tulla oma mugavustsoonist. Paraku nad ei anna endale aru, et oma tegevuse, arvamuste levitamisega, põhjustavad nad rohkem halba ja võimalikke püsivaid kahjustusi.

Tahad Jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest. Kuldsed sõnad ja ma ei väsi neid kordamast. Juuni alguses on mul plaanis külastada juuksurit, et lasta ära lõigata ja värvida metsjeesukese look ehk pässu soeng, mis ilmselt on praegu koroonaaja trend. Juuksed on  juba nii pikad, et mõnel hommikul ärgates olen unesegasena ära ehmatanud, et mida kuradit, mis loom mulle voodisse on pugenud?? Kuid liigutama hakates rahunen ja mõistan, et see „loom“ olen hoopis mina ise. Vabandust, kui ma nüüd detailidega eksin, aga millegipärast meenus mulle siinkohal lugu, kui 2010. aastal meie vapper Mongoolia reisiseltskond leidis end ühel hetkel Lõuna-Kasahstanis Bajkongõri (Baikonuri) külje alt ja kaks meie reisiselli (elasin nende ning veel ühe reisiselliga 40 päeva ühes autos) läksid end raketikraatrisse kergendama ning üks küsis teiselt: „Kuule, kas sul tuleb ka tagant veel rohelist?“ Teine vastas seepeale: „Ei tea, ei ole julgenud vaadata!“ Kui mure oma semu pärast pole parim näide vennaarmastusest, siis ma ei tea, mis on. Pange tähele, ma ütlen seda puhtast südamest, ilma igasuguse irooniata. Võib-olla on eelpool kirjeldatu mõte selles, et aeg-ajalt tasub siiski tervet huvi üles näidata selle vastu, mis kehaga toimub.

Ma olen siiani täiesti „õndsalt“ elanud ilma igasuguste dokumentideta. Kuid nüüd on aeg seda olukorda parandada. Seetõttu ongi juuksurisse minek äärmiselt oluline, et järgmised viis aastat ei vaataks dokumendipildilt vastu mingi pässusoenguga hirmunud pilguga tont. Ma ei soovi enam dokumentideta olla, sest ma ei taha olla nagu multifilmiklassika tinasõdur, kellele rentslirott, karjub järele: „Pidage ta kinni, pidage ta kinni, tal pole passi, tal pole passi!“ Tahaks siiski olla aus kodanik, mine tea, millal võib dokumente vaja minna. Kuigi ma ei unista füüsiliste hädade tõttu mingist reisimisest ja ma arvan, et reisimisele ei mõtle praegu eriti keegi, otsustasin endale ka lisaks id-kaardile passi soetada. Las olla, võib-olla kunagi läheb vaja. Kaks dokumenti taotleda tuleb odavam kah.

Siis sooviksin ka külastada mõningaid alternatiivmeditsiini poode. Ei, ma ei ole mingi pesuvalgendiga kuristaja või uriinijooja. Kui loodus on ette näinud, et midagi peab organismist välja tulema, siis ei ole vaja seda sinna tagasi toppida. Vabandust, aga uriinijoomine on täiesti loomuvastane ja rõve ning selle puudub teaduspõhisus! Mina lihtsalt vahetevahel kasutan pisut ravimtaimi, mis siiani on lühiajaliselt nii vaimule kui ka kehale hästi mõjunud.

Inimestel on täiesti fantastiline omadus kohaneda kõige kohutavamate tingimustega, milleks võivad olla näiteks sõda, nälg, janu, puhta vee puudus, röövid, narkomaania, vägivald, piinamine, ahistamine, kaotus, lähedase surm jne. Kuid inimestena me oleme on üsna leidlikud, et alustada uuesti, teha restart, olgu siis ümbritsevad tingimused, millised tahes. Ma tunnen siiralt ja südamest kaasa inimestele, kes kaotasid töö või kes kannatavad vägivaldse kaasa käe all või kel on toimetulekutoetusest lapsed toita ja katta. Aga eriti murelikuks teeb mind meedikute olukord, sest nende töökoormus ei vähene, vaid vastupidi see suureneb veelgi. Minu tutvusringkonnas on ka inimesi, kes endiselt töötavad meditsiinis inimvõimete piiril. Seega, armad kroonikud, järgmine kord kui arsti juurde läheme, siis varume kannatust, püüame naeratada ja olla vähem pretsensioonikad. Seda muidugi juhul, kui olukord seda võimaldab.

Püsige terved, olge mõistlikud, käige jalutamas, jääge rahulikuks ja ärge kunagi arvake või oletage kellegi kohta midagi. Kui on kellegagi mingi mure või tekib mõni küsimus, siis pöörduge vastuste saamiseks algallika poole. Ja türnüffel küll, ärge pidage veel pidusid! Ma täiesti mõistan, et kaasinimestest eemalolek on hulluksajav, aga katsuge nüüd ikka end veel veidi kokku võtta. Taastugem kriisist ikka järk-järgult, ei ole vaja selle hedonismi juurde nii kiiresti tagasi pöörduda, saab ka mõni aeg vähemaga hakkama. Kõike kaunist!