Karantiin, karantiin ja veelkord karantiin...

Ahoi, kallid kaaskannatajad! Mõni aeg tagasi võtsin vastu otsuse, et ei pühenda rohkem oma aega ega kirjaridu sellele sarvilisele tõprale, kes meid endiselt globaalselt  terroriseerib. Aga võta näpust, karantiin kestab edasi, pagan teab veel kui kaua, ning seega tundub, et meil pole veel niipea pääsu. Mis siis ikka... 

Kusjuures sarvilise tõpra analoogia tundub üsna asjakohane, sest näib, et kriisi ajal leidub endiselt inimesi, kes ikka veel ei usu koroonaviiruse laastavasse mõjusse või arvatakse lihtsalt, et koroonapaanika on ilmselge liialdus. Usun, et Itaalia ja Hispaania ning USA ja Ühendkuningriigid on teisel arvamusel. Siinkohal võikski paralleele tõmmata Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga“, kus nõukogude luuletaja oli saatanat hulluks ajamas, üritades talle selgeks teha, et saatanat pole olemas. Olgu selle saatanaga kuidas on, jäägu tema olemasolu igaühe enda otsustada, aga koroonaviirus on nuhtlus, mis on reaalne ja tõenäoliselt ei kao niipea. 

Karantiinioludes olen taaskord korteris teinud kohustusliku koristusringi. Kerge irooniaga tuleb tõdeda, et meie elamine pole kunagi nii puhas olnud. Üldiselt saan ma tolmurullidega väga hästi läbi, nad ei häiri mind, aga kui pead elama olude sunnil piiratud alal, siis paratamatult hakkab tolm mõjutama hingamisteid, mis omakorda võib põhjustada tobedaid köhahoogusid. Kuigi väljas on soe, ei saa veel aknaid pidevalt lahti hoida, sest salakaval jahedus hiilib tuppa ja sel on tervisele omad tagajärjed. Regulaarne tuulutamine on muidugi omal kohal, kuid ainult sellest ei piisa. Seega võitluses tolmulestade jääkidega ei muud üle kui võtta kätte tolmulapp ja varustada end ka muude koristusvahenditega ning asuda tegudele. Jumala eest, kõike ei pea korraga tegema, piisab kui jaotada koristustööd mitme päeva peale. Tulemus on sama hea. Pealegi praegu ju kiiret pole ning külalisi ju ei käi. Või kuidas?

Räägime siis natuke haigusejuttu ka. Alates haigestumisest ma ei ole lasknud ennast häirida erinevatest eelarvamustest ja hoiakutest, mis puudutavad krooniliselt haigeid inimesi. Olen ka isiklikult kohanud väga erinevat suhtumist, kuid enamik inimesi on õnneks suheldes jäänud suhteliselt viisakaks. Iseasi, mida nad oma peas mõtlevad. Mõni on ka teinud lolli nalja või muutnud minu vaated haigusest ja haigeks olemisest vähetähtsaks (inglise keeles invalidate) ning siia alla kuuluvad ka paraku inimesed, kes levitavad nn „toksilist positiivsust“, nii nagu levitavad tahtmatult haigust sümptomitevabad koroonaviirusekandjad, enese teadmata. Ma arvan, et on vist ütlematagi selge, et sellise lähenemisega inimesed ma olen oma elust välja heitnud. Oma kroonilise „töö“ kõrvalt mul pole enam aega ja luksust tegeleda muude draamadega. See kõlab võib-olla ääretult egoistlikult, aga minu jaoks on hetkel esikohal ellujäämine ja elukvaliteedi tagamine, nii palju kui see on võimalik. 

Mitte kaua aega tagasi likvideerisin ühe isiku oma sotsiaalmeedia sõbralistist. Muide, minu arvates on sõna „sõber“ ühismeedia poolt täiesti ära devalveeritud. Tegemist oli inimesega, kellega ma käisin koos põhikoolis ja kellega ma polnud sotsiaalmeedias sõnagi vahetanud ning mul polnud temast esialgu mingeid negatiivseid mälestusi. Ajaratast kiiresti edasi kerides... Nagu ma aru saan, on ta praegusel ajal eraettevõtja ning teeb mööblit Indoneesiast imporditud puust. Võib-olla kuulub tema ampluaasse veel mõni tegevusala, aga selle kohta minul info puudub. Võite ise juba järeldusi teha, et ilmselt on tegemist inimesega, kes väljaspool kriisi on väga tore ja seadusekuulekas indiviid, aga kelle äri kannatab suuri kahjusid praeguse ülemaailmse kriisi tõttu. Sotsiaalmeedia on paraku tõepoolest nagu virtuaalne peldikusein, kus igaüks võib end pea, et kõikvõimalikel viisidel välja elada, ja kuhu postitas ka nüüdseks minu sõbralistist eemaldatud isik väga emotsionaalse sisuga postituse, mis mind kui krooniliselt haiget väga puudutas ja mitte heas mõttes. Hiljem sain aru, et ma võib-olla käitusin teda sõbralistist eemaldades liiga impulsiivselt, sest selle kriisiga seoses on meil kõigil oma traagika ning õigus oma arvamuseks, aga ma ei ole nõus sellega, et riskigrupid tuleks luku taha panna ja siis saab normaalne elu hoobilt taastuda, nagu pakkus too endine sõber ühismeediast.

Vahepeal on kätepesust saanud omaette koreograafia, sõrmevahed, käeseljad, sõrmed, pöidlad, randmed ja sõrmeotsad... Need on piirkonnad, mida tuleb pesta piinliku täpsusega. Nendel hetkedel olen üsna tänulik oma põgusate meditsiiniteadmiste eest, et mul on võime läheneda kätepesule teadlikult. Praegusel ajal tuleb kätepesuks võtta aega, tavalisest vee all lobistamisest enam ei piisa. Mõningatel andmetel tuleb käsi pesta 20 sekundit, teised väidavad, et piisab 30 sekundist, aga kõige kindlam on pesta käsi tervelt 50 sekundit. Muide, kätepesu vaimne „isa“ oli Ungari arst Semmelweis, kelle tööd hakati tunnustama alles peale tema surma. Ühtlasi oli ta tänapäevase antiseptika reeglite rajaja.  

Käimas on elav ja väga kirglik diskussioon maskide kandmise kohustuslikuks muutmisest kinnistes avalikes ruumides, milleks on siis poed, ühistransport, ametiasutused, haiglad jne. Teoorias on see mõte iseenesest hea ja üllas, kuid praktikas on mitu „aga“... Mida peab tegema näiteks inimene, kes põeb astmat ja kes muidu tuleb oma eluga iseseisvalt toime, aga kes ei talu maski kandmist siseruumides? Selline eluline küsimus oli tõstatatud ühes  riigitelevisiooni jutusaates. Selles küsimuses pole muide lahenduseks see, et las inimene istub kodus ja ta esitab taotluse sotsiaalhoolekandele, et tal on abi vaja. Kusjuures sellise lahenduse pakkuski välja küüniline poliitik-ärimees eelpool mainitud jutusaates. Või mida peaksid tegema näiteks vaegkuuljad, kes kasutavad viiplemisel käsi? Võrreldes nö „tavalise“ inimesega, on vaegkuulja meeled häälestunud (paremat sõna ei suutnud välja mõelda) sootuks teisiti. Paljud ei tea seda, aga viiplemisega on samavõrdselt oluline näoilme. Kui panna vaegkuuljale mask ette, siis jääb üks osa suhtlusest ära. See võrduks samaga, kui klammerdada kuuljal inimesel pool suud kinni. Minu arvates vaegkuuljate suhtes üsna ebaaus, kas pole?

Maskide kohustuslikuks muutmine kätkeb endas üht tõsist ohtu, millele juhtis tähelepanu ka Eesti Arstide Liidu president. Kuna maskide hind on siiani üsna kosmiline, ühe ministri sõnul sellepärast, et materjali hind, millest maske toodetakse, on kallis, siis tekib oht, et neid hakatakse korduvkasutama, sest on ju kohustus neid kanda. Inimene kannab maski näiteks punktis A, aga tal on vaja minna veel näiteks punktidesse B ja C. Vahepeal ta võtab pruugitud maski eest ära, käkerdab selle kokku ja pistab taskusse. Enne järgmist kinnist avalikku ruumi, võtab ta selle maski välja, silub sirgeks ja paneb siis uuesti ette. Jumal teab, mitu korda ta seda maski veel kasutab, tõenäoliselt esimese nähtava määrdumiseni. Ja teine mitte just ohutu nähtus tekib kohustuslikul maskikandmisel veel – see on kasutatud maskide ahjus kuumutamine või muul moel desinfitseerimine. Ma väga vabandan, kui ma nüüd kedagi solvan, see pole minu eesmärk, pigem on mul siiras soov panna inimesi mõtlema. Aga võtke heaks või pange pahaks, praeahi kahjuks ei võrdu autoklaaviga. Praeahjus kuumutamisega ei saa garanteerida kasutatud maski steriilsust. Sel lihtsal põhjusel, et sellele ei ole teaduslikku alust, vähemalt läänemaailmas. Ma ausalt ei soovitaks sellist asja praktiseerida. Mida võib-olla võiks kasutada maski nö „desinfitseerimisel“, kui maski materjal seda võimaldab (see peaks olema sile pind), on 96% piiritus. Aga meeles tuleb pidada, et 96% piirituse kättesaadavus on vaid väga vähestele ning ma arvan, et see on praegusel ajal ka kulla hinnaga.

Hinnavõrdlusena võiks siia kõrvale tuua, et kui meil on maski hind keskmiselt 70 eurosenti, siis Taiwanis on maskihinnaks 15 eurosenti ja neid jagatakse riigi poolt.  Tähelepanuväärne on veel see, et Taiwanis valmistuti oluliselt põhjalikumalt kriisiks ette ja neil hakati maske kohapeal tootma juba siis, kui koroonaviirus polnud veel oma kombitsaid lalali ajanud.

Loomulikult on maskidest kasu, Aasia maade praktika on seda tõestanud, aga makse tuleb kanda õigesti ja oma tekitatud prahist tuleb ka vastutustundlikult lahti saada (loe: visata prügikasti). Kuid ainuüksi maskide kandmine pole imeravim, mis vabastab meid kurjast, vaja on siiski ka midagi enamat. Miks siis on ometi nii, et meil on raske harjuda uute normidega? Sest kultuurierinevused ida ja lääne vahel, on üsna märkimisväärsed. Kui meie hindame individualismi, siis Aasias on rohkem oluline kollektiiv. Läänes elavate individualistidena me suhtume kaitsevahenditesse nii, et need kaitsevad meid ja meie perekonda ning lähedasi ja ülejäänud maailmast on meil suhteliselt pohhui. Aga Aasia maades tähendab elu kollektiivis teistega arvestamist ja lugupidamist. Hoitakse vahemaad, pestakse regulaarselt käsi, kasutatakse ilma valehäbita kaitsevahendeid ja võib-olla ollakse ka vaimselt reserveeritumad, ei otsita niipalju füüsilist kontakti, mis ei pea alati tähendama emotsionaalset jahedust. Lisaks perele ja lähedastele, arvestatakse ka võõrastega. See on muidugi minu  sügavalt isiklik arvamus, aga ma leian, et viiruse leviku tõkestamisel oleks edu saladuseks suhtumine. Kui ma peale oma pere ja lähedaste peaksin lugu ning arvestaksin ka võõraste inimestega, siis saadaks meid viiruse peatamisel oluliselt suurem ja kiirem  edu. Muide Hiina kodanikud, kes sülitavad maha, saavad korraliku trahvi. Ma oleksin väga poolt, kui meil ka selline trahv sisse viidaks.

Ka tervituskultuur on nii idas kui ka läänes sootuks erinev. Näiteks Jaapanis ei anta ju tervituseks kätt, vaid kummardatakse ja hoitakse distantsi. Võrreldes Lõuna-Euroopa ja USA-ga, ei kipu Põhjamaa inimene õnneks väga kallistama ja musitama, kui tegu pole just pereliikme või väga lähedase inimesega. Öeldakse ju, et eestlane olla valge jaapanlane. Aasia maades, kui sisened kellegi koju, pead eemaldama välisjalanõud, et mitte olla lugupidamatu. Kogesin sama Mongoolias jurtasse sisenedes. Saapad tuli suisa välisukse taha jätta. Kahjuks hakkab Euroopasse imbuma ka see Ameerika kultuur, kus näiteks teise inimese koju külla minnes trambitakse välisjalanõudega otse tuppa, mis ei näita minu arvates mingit austust teise inimese vastu. Sinu koju võivad välisjalanõudega siseneda ainult politsei, pääste ja kiirabi, ülejäänutel pole jalanõude eemaldamiseks ühtki vabandust! Õnneks on meil peaaegu aastaringselt nii porised ilmad, et teise inimese koju sisenedes ei minda välisjalanõudega muda laiali hõõruma. Jalanõud eemaldatakse siiski puhtalt praktilistel kaalutlustel.

Aasia maades ongi maski kandmine norm nii gripihooajal kui ka õhusaaste tõttu, samuti kuuluvad sinna alla igal sammul kätepesu ja vajadusel desinfitseerimine. Põhjamaade inimeste jaoks on maskikandmine siiski suhteliselt võõras teema, aga ehk oleks meilgi aeg hakata harjuma uue elustiiliga? Näiteks Lõuna-Euroopas kaalutakse maski kandmise kohustuslikuks muutmist kõikjal. Viirused on ja jäävad, nende eest pole pääsu, loota heale immuunsusele, oleks väga-väga naiivne. Veelkord tuletan meelde, et pisilased ruulivad maailma, mitte inimesed. Inimene ei ole teps mitte toiduahela tipus.         

Karantiini ajal olen täheldanud enda juures neurootilisi käitumismustri muutusi. Kinnises avalikus ruumis, näiteks poes, kui näen inimest kes kannab klapiga maski, siis selle mõju on mulle nagu päevavalguse toime vampiirile. Instinktiivselt püüan hinge kinni hoida, samal ajal teades, et minu tegevus on täielik nonsens. Tahaks siinkohal siiralt loota, et klapiga maski kandjad on tõepoolest terved ja et nad kaitsevad ainult ennast. Ma ei lähe ju ometi maskikandja käest tervisetõendit küsima? Või kuidas?

Süüa tehes ma räägin oma toiduga, see on tõenäoliselt sotsiaalse distantsi ja karantiini „kõrvalprodukt“. Ma räägin kotletiga, et ta ilusti pruuniks läheks ja et küüslaugu ning meega praetud kanafileetükk kenasti karamelliseeruks... Ilmselt peaks murelikuks muutuma siis, kui kotlet või kanafilee pannil praadides vastu räägiks. Viimane lause on muidugi nali, mis on serveeritud musta huumori kastmes. Aga  tõsisemalt rääkides ma pakun, et vaimse tervise probleemid on lähitulevikus muutumas praegusest veelgi aktuaalsemaks, ning vaimse tervise häirete mõju näeme alles kunagi hiljem. 

Aga võib-olla ma olengi juba lõplikult peast soe ja lihtsalt ei tea seda. Siiski loodan, et vähene mõistuseraas on veel alles. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et me oleme selle karantiini ära teeninud, sest kasutame tõepoolest Maa loodusvarasid nii, nagu saaks neid internetist tellida või supermarketist osta. Loodusvarad ei ole lõputud. Pidagem meeles, et elu Maal ei ole õigus, vaid privileeg.

Üks reporter küsis ühelt Itaalia vanahärralt, et mis nõu ta annaks praegu maailmale. Vanahärra vastas sellele küsimusele pisarate voolates: „Pidage vastu, pidage vastu, pidage vastu ja siis pidage veel vastu. Me saame sellest kriisist üle.“   Püsige terved!